Kes kasvatas supermehe Erast Petrovitš Fandorinist, miks keegi emigreeruda ei taha (kas ilm on külm?), väike vapper logopeed Ly ja üks teine logopeed Ingrid ja kuidas Stefanist sai kiirabijuht.
Loe aga loe.
Poe aga poe läbi mitme loo.
(Oma õpetaja, autist Eriku juurde jõuan ka varsti ringiga tagasi, küll näed.)
I
Kui koldes tuli on ära põlenud, jäävad söed veel alles. Nad on seal kaua ja tasa. Tahad uut leeki, siis polegi vaja paberit ja tikku uuesti, aitab, kui paned mõned pilpad sütele ja puhud.
Kui ma ühes eelmises osas välja pakkusin, et palun, kes tahab väljamaale tööle minna, siin on mu aadress ja kirjutage endast ja las lennata, loomulikult ei lootnud ma tekitada emigratsioonilainet või rahvaste rändamist. Ega ma mingi armas Mooses pole, nagu kõigile tuntud Majasokk – see matsaka Karlssoni matsakas sõbranna –ütelda armastas.
(Mõni noor hakkaja kirjandusteadlane, muide, võib siit dissertatsiooniteema üles korjata: sadomasohhistlike seksuaalmängude jungiaanlikke kajastusi Astrid Lindgreni jutustuses Väikevend ja Karlsson Katuselt.
Mis muud see Karlssoni irriteerimine ja Majasoku lippamine ta kannul, vaibaklopits käes, üldse olla saab.)
Puhume korraks, pikalt ja õrnalt ühe mu eelmise osa sütele. Jutustame natukene, tõesti vähe, ühest Lyst, kes on Eestis sündinud tüdruk. Pisikesest Sõmeru alevist, suure ristmiku, pisikese vahva kooli, poe, bensuka ja rahvamajaga.
Praegu on ta Rootsi sotsiaalpedagoog. Juba nii kaua, et räägib eesti keelt mõnikord natuke laulvalt rootsi aktsendiga.
Ma ei vastuta aastanumbrite eest, see oli köögilaua taga räägitu, juba mõnigi nädal on möödas, kirjutan, nagu meelde jäi.
Kümme aastat tagasi õppis Ly Tartu ülikoolis defektoloogiat. Logopeediks, kui see sõna teile midagi ütleb.
II
Mulle ütleb.
Käisin esimeses klassis, ühel päeval tulid meile klassi täiesti võõrad tädid ja onud. Istusid õpetaja laua taha, see oli kuidagi väga ebaloomulik meie jaoks, sest meie jaoks kuulus see koht ühele ja ainumale. Kõik lapsed pidid minema nende juurde. Järjekorras. Nad jäid õpetaja laua juurde seisma ja üks onu suskas näpuga mink/gile raamatuleheküljele. Laps liigutas suud ja onu noogutas selle peale, laps läks istus kohale.
Ahaa, tuleb midagi ette lugeda, mõistsin ma eemalt vaadates. Ma olin maru hea lugeja, nii avalikkuse ees kui ka omaette, selles polnud hirmsat miskit, sammusin kindlalt laua juurde, jäin seisma ja otsisin pilguga raamatuleheküljelt teksti üles. Laused olid mu jaoks solvavalt lühikesed. Olin ju klassi teine kiirlugeja. Esimene oli mu salaarmastus Piret Nirk.
Onu tonksas näpuga ühte lauset:” Näe, loe siit.” Ma lugesin nagu torpeedo:” Suursiilsahistassamblas.” Onu kuulas ja ütles, et loe korra veel. Ma lugesin. Nagu rakett:” Ssuurssiilssahistasssamblaas.”
Tegelikult ma lugesin:” Šuur šiil šahištaš šamblaš.”
Onu ja tädid pistsid pead kokku ja sosistasid midagi. Palusid mul veel üht koma teist lugeda.
Hiljem sain aru, mul tuvastati kõnedefekt.
Veel hiljem hakkasin seda häbenema. Ega suurt rohkem ma logopeedidega lapseeas kokku ei puutunudki. Nad tuvastasid mu ära, panid sildikese külge, mine ja ela edasi.
Praegu ma ei oskagi öelda, kumb mulle elus rohkem on peavalu valmistanud, defekt ise või psühhotraumaatiline sildike.
Pubekaeas kipuvad mõned sildid suureks kasvama nagu maanteede äärsed reklaamitahvlid.
Oletame, et defekt tegi rohkem muret. Isegi hästi läks. Mu hää sõbrake Monika meenutab, kuidas viiendas klassis tuli medõde klassi, kamandas poisid välja ja lasi tüdrukutel ükshaaval klassi ette tulla. Käskis kooliseeliku üles kergitada, aluspüksid poolde reide lasta ja ettepoole kummardada. Et klassil vatitikuga mustuseproovi võtta.
Töö kiire ja korralik. Lähenemine asjalik. Oleks ta seda oma kabinetis teinud, mõelda, mis ajakulu ja mõni tüdruk oleks end garderoobi peitnud ja otsi siis teist taga ja vastuta, kui just sellel peitupugenud tüdrukul kõhuuss soolikates end keerutab.
Freud matsutab selle pildi peale rahu[lolevalt oma pakse juudilike huuli. (Oletame, et ta huuled olid paksud, ma ei viitsi pilti otsida.) Ja hõõrub rahulolevalt käsi. Ei saa otsa psühhoanalüütikute tööpõld, ei saa.
Kangesti loodan, et tänapäeval vähemalt mustuseproovi niimoodi ei võeta. Et pedagoogiline paradigma on natukene nihkunud. Ja ma ise ei kitkuks logopeedidega siin seda tibukest, kui ma natukenegi mäletaks, et peale mu defekti avastamist defektiga ka tegeleti.
Ma ei taha ühtegi logopeedi solvata, ausõna, kui keegi neist seda teksti loeb, aga mingi konksuline juurikas paistab olevat teistegi inimeste teadvuses.
Kui ma esimest aastat õpetajana töötasin, oli mu klassis üks Tootsipoiss ja lõuapoolik nimega Raivo Timusk (ja veel üks põige peateemalt kõrvale, kõik see klass, alates Anne Alasest ja lõpetades vendade Üürikestega, kui keegi teist seda teksti juhtumisi lugema satub, lehva lehva siitpoolt, mingu teil muudkui hästi) – millest või kellest me tunnis rääkisime, ma ei mäleta, aga kedagi me iseloomustasime, mingit raamatutegelast vast, kui Raivo hõiskas kohapealt, et see tegelane on „loll nagu logopeed.”
Vaatasin Raivole küsivalt otsa.
„Noh,” selgitas tema särasilmi,” nagu see mutt, kes hommikul raadios hommikuvõimlemist teeb.”
Siin peab vist seletama. Vanasti algas Eesti Raadios ja Vikerraadios kell 6.50 hommikuvõimlemine klaveri spaatel. Kestis viis minutit vähemalt, minu armas ema keeras alati raadio kõvemaks, et ma aru saaks – aeg on ärgata. Tõmbasin end teki all kõverasse ja nohistasin viimaseid magusaid minuteid, raadios kisas keegi rõõmsameelne naisterahvas võiduka häälega: „Ja harki ja kokku, ja harki ja kokku, ja harki ja kokku ja harki ja kokku.” Klaveril saatis Viive Ernesaks, öeldi võimlemise lõpul alati, kahju, et ma ei mäleta, kes „harki ja kokku” kamandas.
Põhimõtteliselt on hommikuvõimlemine õigemast õigem asi. Lugesin äsja uuesti läbi Fandorini esimese osa, Azazeli. Fandorini imeliselt akrobaatilised pääsemised kõikide raamatute lõpus saavad alguse tema inglise guvernandist.
„See oli südamlik ja hoolitsev, kuid väga väljapeetud käitumisega vanatüdruk (…) Lizbeth harjutas oma kasvandikku tõusma suvel kell seitse ja talvel kell pool kaheksa, võimlema, kuni higi väljas, ja end siis külma veega üle hõõruma (siinkohal on otseselt asjasse puutuv juba ära öeldud, edasine on Fandorini fännidele) puhastama hambaid niikaua, kuni jõudsid lugeda kahesajani, mitte kunagi kõhtu liiga täis sööma ning õpetas talle veel hulga džentelmenile hädavajalikke asju.
Katkend on võetud Azazeli seitsmendast peatükist, „milles kinnitatakse, et pedagoogika on kõige tähtsam teadus.” Samas peatükis kohtub Fandorin leedi Hesteriga, pedagoogiga, keda ta alguses imetleb, ja kes ta lõpuks pommipõrutuse kaudu kokutama määrab. (Ei noh, kas pole kaval, ah. Akunin on ikka meister kohe, midagi pole öelda, ja äkki oli tal peatükile nime pannes tõsi taga.) 8l
Aga logopeediast rääkides, kokutamine on defekt, millest ükski logopeed peale tema enda Fandorinit vabastada ei suuda. Muide, Fandorin ei kokutanud kunagi, kui ta end ära maskeeris ning mingit muud tegelast kehastas, rollimängu mängis.
Ja kõigile naissoost Eesti Fandorini fännidele – kui tahate oma pojast samasugust hurmavat meest kasvatada, retsept on eespool antud.
Raadio kaudu kõlanud võimlemismuusika peale mõeldes, eriliselt vastikuks muutis selle vist selle pseudoreipus. Kui kõrvadest läbi lasta toonane heliriba, siis ainult marssi klahvidel ei taotud, oli mingeid meloodiliselt lainetavaid lõike sirutamiseks ja painutamiseks ka, aga kõige alguses ja kõige lõpus kõlas ikka reibas marss. „Ja nüüd, käies marss. Põlv kõrgemale, põlv kõrgemale!” hüüdis reibas tädihääl. Nii vara hommikul!
Käies marss, töörahvas. Tehastesse ja lautadesse, rooli ja kooli!
Võib olla on see toonase põlvkonna kollektiivne kuuldepilt ja emotsionaalne trauma, võib olla pole. Igatahes Raivo nii ütles.
III
Ly, kes ei ole loll nagu logopeed, (ja üldse, ükski logopeed pole loll, kui üldse keegi on, siis ajakirjanikud kõik, respekt ja peace) on hästi armas ja hakkaja ja rääkis umbes nii, et tema õppis Tartu Ülikoolis defektoloogiat ja läks suvel Soome praktikale. Seal jäi ta silma ühele rootslasest kolleegile, too kutsus ta ühel päeval enda juurde ja küsis, kas Ly ei tahaks Rootsi tööle tulla, sama asja tegema kui Soomes, puuetega inimesi aitama. Et on üks selline koht, kuhu Ly sobiks ja kus ta hakkama saaks.
Milline selline, päris Ly. No selline antroposoofiline, vastati.
Ly ütles ise nii:” Ma teadsin sellel ajal antroposoofiast ainult kahte asja. Et seal pole telekat. Ja et palka ei saa. Ahjaa, seda ka, et see on mingi Steineriga seotud, mingi Rudolfiga.”
Selle peale kajas köök me ühisest naerust, minu, mu naise ja Ly enese.
Läks Ly ülikoolisuvel praktikale Soome. Noore inimese asi, üliõpilase värk. Soomes ikka makstakse ka, ja elu teises riigis põnevam. Ja äkki on puudega soomlane teistsugune kui puudega eestlane.
Oligi, selgus õige pea. Puudega soomlane läheb sauna, puudega eestlane tuleb köögist ja läheb tuppa, ahju juurde. Tartus elab praegu puudega ameeriklane, Justin Petrone, tema on kolmat moodi.
Nali naljaks ja kali kaljaks, Ly töötas Soomes hästi ja jäi seal silma ühele Rootsi onule, kes kutsus ta enda riiki tööle, väikesesse antroposoofilisse kommuuni nimega Helgesta.
Ly läks ja käib siiani kodus vaid vanemaid kallistamas ja sõpradele oma nägu näitamas.
Teate, kui väga ma tahaks, et Ly ühel päeval tagasi Eestisse tuleks. Sest teda on nii vaja siin. Lugege edasi, saate teada, miks teda siia vaja on.
IV
Järgmises osas on kõik eesnimed autentsed.
Logopeedi amet on auväärne töö. Nagu Eestimaal ikka nende puhul, kes lastega tegelevad, on see alatasustatud töö. Lisaks on see alahinnatud töö.
Kui vestelda lastega, põhikooli lõpuklasside või keskkooli õpilastega, siis sõna “logopeed” hääldavad nad vastutahtmist ning põlgliku varjundiga.
Miks? Järgmised kolm lugu on võetud elust enesest. Mõtteruum ja hinnangud on lugeja päralt.
Rando lugu
Rando on pealtnäha tavaline poisijõmm. Ta on kuuene ja käib lasteaia koolieelses rühmas. Nagu poistel ikka juhtub, on Randol tihti nina all peenike tatinire. Kui meelde tuleb, tõmbab Rando tati lurinal ninna tagasi. Või äigab käisega ninaaluse üle.
Kirjutamise ja lugemisega on poisil probleeme. Edeneb, aga aeglaselt. Suhtlemisega samuti. Räägib vähe. Kõneleb kolme-neljasõnaliste lausetega, kui üldse. Mängib üksikute väljavalitud lastega. Kõige sagedamini endast aasta noorema venna Raineriga, kes käib samas lasteaiarühmas. Rainer ongi omamoodi kontaktisikuks, kes vahendab Randole maailma ja maailmale Randot.
Rando põeb astmat ja tal on suhteliselt autoritaarne ema. Need asjad tunduvat olema omavahel seoses.
Rando suunati logopeedi juurde, kes avastas, et Rando veerib vaevaliselt ning ei armasta jutustada (Õige mees ei olegi teab mis jutumees, muide) ja ehkki ta sai juba eelrühmas seitsme aastaseks, määras logopeed talle aastase koolipikenduse.
Mida logopeed kahjuks ei märganud – kõikides mõttemängudes, mis puudutavad tähelepanu ning nõuavad pikaajalist süvenemist ja vaatlemist ning head ruumimälu, saavutas Rando hämmastavaid tulemusi.
Võib liialdamata öelda, Rando ülekaal oli nii suur, et tema tähelepanumängudes saavutatud punktide arv ületas tihti terve ülejäänud rühma saavutust.
Rando elab Eestis, Lääne-Virumaal. Selliseid poisse (miskipärast just poisse) nagu Rando on palju.
Kerli lugu
Kerli on vene perekonnast pärinev plikatirts. Tema vanemad on venekeelsed, eesti keelest saavad aru vaevaliselt. Kerli pandi eesti lasteaeda. Koolieelses rühmas asus ta lugemist ja kirjutamist õppima.
Tähti õppides ja neid kirjutades oli Kerli väga ebakindel, alustas tööd kas teistest tükk aega hiljem või ei alustanud üldse. Oma tööd keeldus õpetajale näitamast, kui õpetaja lähenes, peitis Kerli paberilehe oma kõhu alla.
Logopeedi juurde sattudes pakuti Kerlile algul diagnoosiks vaimset puuet!!! Ei loe, ei kirjuta, sõnavara pole.
Kerli on aga eriliselt hea suhtleja. Lihtsalt super. Võib isegi öelda, suhtlemisgeenius.
Ta võib minna ükskõik millise täiskasvanu nina alla, seal jääb ta seisma, ning alustab juttu. Tema jutuajamised on pikad ja lõbusad, pakuvad huvi mõlemale osapoolele.
Talvisel spordipäeval valis ta vestluspartneriks kooli logopeedi (sic!), kellega pikalt-laialt maailma asju arutati. Et vestlus toimus metsa vahel, mitte kabinetis laua taga, oli logopeedi teadvus puhkerežiimil. (Tegemist pole iroonilise märkusega, kõik me oleme inimesed ning keegi meist pole täiuslik).
Mis puutub lugemisse-kirjutamisse, siis sõbrunes Kerli oma rühmaõe Elinaga, kes on innukas ja kõrgeandeline joonistaja ning kirjutaja. Kerli avastas, et needki tegevused võivad sama suurt mõnu pakkuda kui vestlemine!
Kevadeks tundis ta tähti, oli meeleldi nõus kirjutama (ehkki alustas teistest minutikese hiljem) ning pusis lugeda. Ja tundis oma tegevusest suurt mõnu.
Lasteaia logopeed kontrollis kevadel Kerli verbaalseid võimeid ning otsustas: ehkki Kerli on arenenud, vajab ta lisa-aastat lasteaias.
Kerli ema, ametilt lihtne koristaja, kuid sugugi mitte rumal inimene, võttis tütre, ja viis ta katsetele teise kooli. Logopeedi hinnangu vaikis ta maha.
Koolikatsete põhiraskus oli lapsega vestlemisel! Lugemist ja kirjutamist ei peetud niivõrd oluliseks, kuivõrd uudishimu, sotsiaalset küpsust, valmisolekut ja teada tahtmist. Kerli sai esimesse klassi sisse ja tuleb koolis kenasti toime.
Kerli-suguseid tüdrukuid pole küll eriti palju. Tüdrukud on teatavasti verbaalselt andekad, üldjuhul. Neid tüdrukuid pole siiski sugugi vähe. Kerli elab Eestis, Lääne-Virumaal.
Stefani lugu
Stefan on 46-aastane vanapoiss. Seitsmendal elukuul avastati tal päris tõsine autistlik puue. Kes ei tea, siis autiste iseloomustab eemaletõmbumine maailmast, nad ei suhtle peaaegu üldse.
Et Stefani omapära avastati varakult, et vanemad ei sattunud meeleheitesse, mis tekitab vaid jõuetust, siis asuti puudega kohe tegelema. Temaga töötas ka logopeed, kuid erilise rõõmuga külastas Stefan muusika- ja maaliteraapia tunde. Kümnendaks eluaastaks jõudis Stefan tavakooli.
Hinnete poolest oli ta alati klassi tagumises otsas, kuid visa ja tahtekindla poisina, kellele keskendumine absoluutselt mingit probleemi ei valmistanud (autistide tugev külg), lõpetas ta kooli ära.
Põhikooli viimastel aastatel hakkas Stefan tegelema loodusteadustega. Temast sai loodus- ja reaalainetes õpetaja abimees, kes vaatas, et kõik vahendid tunniks oleks olemas, et kõik toimiks. Samal ajal jätkas ta maalimist ja musitseerimist. Oma haridusteed jätkas ta rakenduskutsekoolis, mida aga ei suutnud lõpetada.
Stefan elab praegu ühes väikeses külakommuunis. Ta on kohalik tehnikageenius, suudab reguleerida ja korrastada peaaegu mis tahes tehnosüsteemide või masinate rikkeid. Lisaks ilmnes, et eriti tugev on ta kriisiolukordades, kus vaja väga kiiresti ühest punktist teise jõuda.
Nüüdseks on Stefan kiirabijuht. Stefan on tänu oma andele orienteeruda kiiresti ruumis ja olla maksimaalsemalt tähelepanelik, palju tähelepanelikum kui seda suudab olla nn tavainimene, päästnud paljude kaasinimeste elu.
Stefan elab üksinda, ei salli, kui teda puudutatakse, teda häirib, kui ta kohtab liiga paljusid võõraid inimesi. Vabal ajal parandab ta igasuguseid riistapuid, lahendab ristsõnu (sealjuures ümiseb ta alati laulda), vaatab televiisorit. Saab ühe sõnaga oma eluga hakkama. Ja tunneb end hästi, vajalikuna.
Stefan oskab inglise keelt.
Stefan elab Rootsi kuningriigis.
V
See logopeed, kellega Kerli spordipäeval vestles, lahkus aasta pärast töölt ja läks Iirimaale.
Rahu. Ta ei tööta seal lastega.
Euroopa. Inimeste silme läbi 
Andry, ütle mida ma pean tegema. Mu tütar käib esimeses klassis ja neil oli suusatund. Nad suusatasid ümber koolimaja, aga minu laps ei oska hästi veel. Ta libises ja kukkus külili ja jäu ehmunult lamama. Kehalise kasvatuse õpetaja kes on suur ja tugev naine kummardus ja röökis ta peale: MIKS SA PÜSTI EI TÕUSE. MIS SA AELED SEAL LUMEHANGES!
Ma muidu ei usuks, aga ma läksin tütrele kooli vastu ning keerasin samal ajal nurga tagant välja. See juhtus mu oma silme all. Mia ei osanud midagi teha hakkasime mõlemad nutma. Mida ma pean tegema ütle palun
Armas Tiia
See on väga nõme juhtum. Aga minu käest pole mõtet nõu küsida, sest seda, mida teeksin mina, ei saaks teha sina.
Igatahes on sul õigus pöörduda kooli direktori poole, aga soovitan, et tee seda siis, kui oled täiesti maha rahunenud.
Võib olla oskab keegi lugejaist siin paremat nõu anda.
Tiiale ma kahjuks ei oska nõu anda. Kas ongi muud nõu, kui et see konkreetne intsident minna lasta (reageerima oleks pidanud kohe sündmuse toimumise hetkel, kui sellele juba kord peale sattuti), aga lapsele võiks öelda, et kui keegi täiskasvanu jälle tema peale kisendama peaks, et ta sellele täiskasvanule lihtsalt ütleks, et too nii kena oleks ja karjumise lõpetaks. Tegelikult see aitab, iseasi, et laps võib karta seda ütelda. Nutmine ja hüsteeria samas ei aita. Ja kahjuks elu ei ole alati moosipidu, ei siin ega ka Rootsis mitte, nii et vahel juhtub ka asju, mida juhtuda ei tohiks. (Nii siin, kui uskumatu, aga kahtlustan, et tõsi – ka Rootsimaal.) Ja siinkohal jõuan ma oma teise alapunkti juurde, nimelt siis selle logopeedide loo. Saan aru, et andry meil siin on kübeke kibestunud kaasaegse koolisüsteemi pihta. Aga samas jällegi tundub mulle, et ta kipub ka valimatuid üldistusi tegema, oma isiklikest emotsioonidest kantuna, ja mõneti, pean ütlema, isegi lastele halba oma seisukohavõttudega. Nimelt siis esiteks: ei ole kõik logopeedid lollid, napakad, saamatud ja valediagnoose panevad, kes diagnoosi panekuga ka piirduksid, jättes diagnoositud lapse ise vaatama, kuidas ta hakkama saab. Eks hoolimatust on ka. Aga ausalt öelda ei usu ma, et seda Rootsis (mida andry kujutab kui lillerohket paradiisi, kus kõik on ideaalne ja peamiselt ambroosiast koosnev ja inimestevahelised suhted on nii õilsad ja ilusad, et paremat pole tahtagi. Usun, et lisaks sissekandes toodud negatiivsetele näidetele on olemas ka palju vastupidiseid näiteid, kus laps logopeedi abiga on jagu saanud teda häbenema pannud kõnedefektist või mõnest muust taolisest probleemist. Ja pigem panna tõesti aeglaselt arenev laps tõepoolest aastake hiljem kooli, kui et ta oma esimesed ja kõige otsustavamad aastad peab veetma pidevalt selleks klassi lollikeseks olles, kes alatasa millestki aru ei saa ja teistelt seeläbi tögada saab. Logopeedi kasutegur sõltub ikka palju tema isiksuslikest omadustest (soov oma tööd hästi teha, lastest hoolimine, heasüdamlikkus ja silm inimeste kvaliteedi märkamiseks) kui vaid tema ametinimetusest. Andry kahjuks viskab hooga pori kõigi olemasolevate logopeedide ja üldse eesti koolihariduse pihta. Ei ole see asi nii must-valge ka nüüd mitte.
Ja et mis mõttes lastele halba. Kui lapseni viiakse mõtteviis, et õpetajate enamus on halvad, ebaõiglased ja ebainimlikud, siis on oht, et ta seda ka uskuma jääb ja oma õpetajatele ka vastava pilguga vaatab. (Eriti kui on tegemist oma piire tavaliselt jõulisemalt katsetava lapsega.) See aga annab selle “kuidas kuts külale nii küla kutsile” efekti. Kui õpilane suhtub õpetajasse järjekindlalt väljakutsuvalt ja positsioonilt “sa oled loll, kuna sa oled õpetaja”, siis muutub see laps ka õpetaja jaoks ebameeldivaks ja kaotsi läheb võimalus neil inimlikul tasandil teineteisemõistmiseni jõuda.
(PS! Ma ei ole logopeed. Ok, olen see-eest õpetaja. Eks sellepärast mõjub väheke solvavalt kah, kui keegi pidevalt püüab seisukohta võtta, kuidas Rootsi riigis on kõik haridusse puutuv nii üliväga hea ja Eestis alla igasugust arvestust. Eks jah, ka meie õpetajatest vajavad paljud kas inimlikus mõttes harimist või töökohavahetust, aga ma ei usu, et Rootsi koolides ka õpilased kõiki õpetajaid ideaalseteks hindaksid. Ja näiteks seesama millest enne sulgusid rääkisin – et lapse eelarvamuslik suhtumine õpetajasse mõjutab nende läbisaamist ja suhte kvaliteeti – siis isiklikult minul on seda eelarvamust ikka häbiväärselt sageli kogeda tulnud, kui minuga rääkinud noored inimesed – näiteks arvuti vahendusel – on siiralt südamest ohanud ühel hetkel, et “sa oled nii normaalne, et ma juba jõudsin unustada, et sa õpetaja oled”. Aga see seisukoht “õpetaja on kole ja vastik ja lapsi vihkav alatu koll” tuleb lapsesse väga sageli just nimelt kodust, kus vanemad õpetajat kiruvad ja nõmedaks nimetavad. Suhtumine “õpetajad on kõik haiged hälvikud” paneb õpetajale tegelikult kohutava koormuse ennast kõigepealt tõestada kui lihtsalt inimene, aga samas jääda siiski õpetajaks, valgustavaks tõrvikuks niiöelda, ja teadmiste kandjaks. Kui palju on aga neid, kes seesugust survet murdumata kanda jaksaksid ja lõputult ühiskonna eelarvamusi trotsida, ilma kibestumata ja nendeks muutumata kelleks neid peetakse? Ma arvan, nii tugevaid on vähe. Aga õpetajaid on vaja. Nii et tegelikult ei maksaks andryl oma ekskolleegide vastu viha õhutada ja neid lolliks tembeldada, vaid näidata oma imelisi pedagoogilisi võimeid ja harida nii heast õpetamistavast kõrvalekalduvaid õpetajaid kui ka õpetajavaenulikku tavakodanikku mitte läbi mahategevate mõtteavalduste ja läbilillede laimuga, vaid kuidagi kõrgemal, kaunimal ja humaansemal moel. See kes pori loobib, ei tundu ise ka kuigi puhtana.)
Kriitilisi ja maatasategevaid artikleid on kahtlemata etem üllitada, sest nende loetavus on suurem juba sissekootud intriigimaigu tõttu. Aga ehk tuleb järgmine osa siiski veidi objektiivsem ja vähema porilaenguga Eesti ja siinsete pihta.
Tõsiselt lootes,
Infi
Mina küll tean, mis ma Tiia asemel oleksin teinud. Ja kohe, enne kui oleks jõudnud kümneni lugeda. Aga omakohut ei saa propageerida ja selle eest võib kohtusse jõuda.
Üldistustest. Mulle jäi mulje, et Andry ei ole neid Lääne-Virumaa näiteid omast peast välja mõelnud. Ja sellistest asjadest tuleb rääkida. Asi ei ole ju logopeedides ega õpetajates, vaid hoolimatus suhtumises, mida meie ühiskonnas paraku jätkub – enam-vähem kõigis ametites ja igal erialal. Vägisi seda välja ei roogi, jääb ainult loota, et noored põlvkonnad kasvavad inimlikumad.
Jah, olen täiesti seda meelt, et väärnähtustega tuleb tegeleda. Aga seda konkreetselt. Anonüümselt ja üldise tooniga “loll nagu logopeed” tekib lihtsalt ümmargune mull kõigi logopeedide kapsaaeda, samas konkreetseis juhtumeis osalenud logopeede mitte grammivõrdki puudutades (nende maine on juba nende endi poolt ilmselt kujundatud). Kahjustada saab kõigi logopeedide kui kutseala maine, samas konkreetsed probleemlogopeedid ei pruugi sellest mitte kunagi teadagi saada, et nende valeotsuste tõttu terve logopeedi elukutse kui selline “lollide ametipostiks” sai kuulutatud. Ja ongi eelarvamuse õitsenguks väetist kallatud. Miks peavad oma tööd hästi tegevad logopeedid nende näiteistoodute tõttu kannatma? Et jutt käib ainult probleemseist, siis jääb mulje, et häid nagu polekski, või kui on, siis on nad kõik aastaid tagasi ära Rootsi kolinud.
Aga selle karjuva kekaõpsi koha pealt muidugi oleks adekvaatne olnud kohe juurde astuda ja viisakalt küsida, et miks te, õpetaja, siin kisendate niimoodi. Nüüd tagantjärele võib ju minna direktori juurde näiteks ja ära kaevata, aga tegelikult jääb sellest ikkagi mitte just hea mulje, et nagu kohe ei saanud asja ära klaarida asjaosalise õpetaja enesega, vaid õigel ajal oli suu vett täis ja nüüd siis minnes asjaosalisest endast mööda, pöördutakse kohe kõrgemate instantside poole. Kardetavasti ei paranda see ei suhteid ega selle õpetaja suhtumist sellesse lapsesse. Mina oleks pooldanud selle intsidendi esmakordsel avastamisel ikka otseselt kohe asjaosalise poole pöördumist ja kui midagi sarnast oleks kordunud, siis kõrgemad instantsid ette võtnud. Nüüd, tagantjärele minna küsimust tõstatama võimendab ainult niigi inetut intsidenti selle inetuses. Inimestel peaks olema rohkem julgust enda eest kohe seista. See paneks ehk pidurid nii mõnelegi võimalikule edasisele eksimusele.
Ja füüsiline rünne, mida ööloom ette pani, ei lahendanuks antud olukorras küll midagi, vaid tekitaks probleeme juurde ja paneks intsidendis osalenud lapse veelgi piinlikumasse olukorda ainult. Tsiviliseeritud inimesed nagu me oleme, SEDA olukorda oleks saanud sõnadega lahendada.
Samas ei mõista ma eriliselt hukka, kui näiteks teolt tabatud autovargale kohapeal “öeldakse” mida asjast arvatakse.
…(Peaksin ma nüüd punastama või ei … ?)…
No mida Tiia veel teha saaks, kui tahta asja humaansuse ja aruka käitumise reeglite järgi lahendada. Ta saaks minna konkreetselt selle õpetaja juurde (neljasilmavestluseks) ja öelda talle, mida nägi, ning seletada, et see intsident ehmatas teda ja et ta ei tahtnud lihtsalt rusikat taskus kandes edasi elada, samuti nagu ka mitte asja suure kella külge panna, vaid otsustas õpetaja endaga rääkida ja kui võiks, siis paluda, et ta millelegi sellisele enam edaspidi peale sattuma ei peaks (sest seda ei juhtuks enam). Nii oleks välditud õpetaja avalik alandamine (mis ainult tugevdaks tema trotsi ega õpetaks talle tegelikult mitte midagi), samas oleks Tiia saanud ka oma seisukoha siiski välja öelda ja õpetajale seeläbi n.ö. sõnum saata, et tema tegu ei jäänud märkamata. Ma ainult ei tea, kas Tiia suudaks rääkida ilma ülemäärastesse emotsioonidesse langemata ja seeläbi selle karjuva õpetajaga samale pulgale laskudes. Aga fakt on, et me saame kedagi kasvatada ja halbadest harjumustest lahti ütlema veenda (antud juhul siis seda õpetajat veenda end rohkem kontrollima lastega suheldes) ainult läbi emotsioonivaba ja rahuliku enda eest seismise, samas kasvatatavat (endiselt seda õpetajat siis) mitte alandades ega ebameeldivasse olukorda pannes. (Eeldusel muidugi, et kasvatatava vaimne tase ja hetkeseisund on piisavalt adekvaatne, et meie mõistlikku pöördumist arvesse võtta. – Autovaras negatiivseks näiteks siinkohal.)
Niipalju kui ma oma 14 aasta õpetajastaaži jooksul olen suutnud järeldusi teha, on oma ametisse suisa mittesobivaid või ebaadekvaatselt käituvaid/reageerivaid õpetajaid olemasolevaist umbes veerand. Need oleks siis tõesti sellised, keda oleks parem mõnele teisele tööle või psühholoogilisele nõustamisele suunata, kuna nad ei suuda ennast enam oma tööst distantseerida ja kalduvad õpilastepoolsele manipuleerimisele isikliku rünnakuga vastama või on lihtsalt ebakompetentsed oma alal. Ülejäänud ei ole inglid ükski (mõni üksik võib küll endast seda arvata, aga see siiski ei vasta tõele, mis siis et nemad seda tunnistada ei taha), küll aga on suutnud ja suudavad oma tööd – õpilaste arendamist ja teadmiste edastamist siiski edukalt teha ja ka õpilastega suhtlemisel inimlikeks ja sõbralikeks jääda. Kahjuks aga annavad õpetajaist rääkivais meediaüllitistes peaaegu alati tooni just negatiivsed näited, jättes seeläbi mulje, et koolid on täis pööraseid maniakke, kes tunnid läbi ainult kisendavad, õpilasi mõnitavad ja peksavadki ning üleüldse käituvad nagu oleks nad vaid veidikeseks hullumajast vabakäigule lastud. Ja see nuumab (toidab on siinkohal ikka väga lahjalt öeldud) eelarvamusi õpetajate kohta ning väärastab suhtumist nendesse. Kui igasugused kasvatusteadused tänapäeva variandis üksmeelselt kinnitavad, et kasvatada ei saa häbistamise ja alandamise kaudu, siis miks püütakse õpetajaid kasvatad neid meedias alatute ja inimvihkajalikena kujutades ning neile ähvardavalt näppu viibutades sõnumit saates: “Hakake heaks kohe, väärastunud indiviidid, või me teid veel peksame!” Ja siis imestatakse, miks õpetajad koolis ja ühiskonnas oma inimõiguste eest nii rängalt võitlema peavad ning koolist põgenevad kui neil vähegi lootust mingit muud ametit saada tekib. Mina ise olen hetkeseisuga lapsepuhkusel ja ausalt öeldes veeretan ka mõtteid selle lõppemisel mingile muule alale üle kolida. Põhjused on küll komplekssed ja nende hulka ei kuulu halb läbisaamine õpilastega (mille üle ma kurta ei saa, kuigi kahtlemata leidus omajagu ka neid, kelle arvates ma jäle mõrd olin – noh, 100% kõigile ei saa kunagi meeldida – enamusega siiski olid suhted sõbralikud ja osadega suhtlen siiamaani meili või msn kaudu näiteks). Küll kuulub siia õpetajakutse madal prestiiž ühiskonnas – olen väsinud kõigile inimestele, kes avastavad, et ma õpetajana töötan, tõestamast, et ma ei ole hull kaamel (selleks läheb iga kord väsitavalt palju aega, kuigi siiani olen selle ikka kõigil juhtudel tõestatud saanud), õpetajate puudusest tingitud ülekoormus (keegi ju peab need lapsed ära õpetama – ja kui ikka tõesti kõigest heast tahtest hoolimata mitte keegi ikkagi seda tegema tulla ei taha, siis olemasolevad peavad selle võrra rohkem pingutama) ja ülekoormusest tingitud kvaliteedilangus. Palga üle niiväga ei nurisekski. Siin, väikelinnas on see täiesti kobe keskmine, müüjate ja muude teenindajate palkadega võrreldes – ehkki mingeid välismaa kultuurireise ma endale muul moel kui hääletades muidugi lubada ei saa kahe lapse kasvatamise kõrvalt.
Minu arvates on suurim probleem meie hariduses ikkagi ühiskonna eelarvamused, millest enamus probleeme ka juured saavad ja sealt siis edasi arenevad. Ja sellepärast ma astusingi opositsiooni selle artikliga selles mõttes, et selle üldine toon siiski jääb anonüümselt kõiki logopeede (kah hariduspõllul töötajaid) halvustav. Kui on konkreetselt negatiivseid näiteid tuua, siis paluks ka konkreetsete nimede ja kohtadega või siis arutatagu asja asjaosalistega. Ja paluks ka pilti positiivsega täiendada. Ja positiivset ka Eestist leida. Siin on seda ka, uskuge või mitte. Saan aru, et tegemist on Euroopa blogiga ja autor andry suht-koht personaalseid seisukohti sisaldava artikliga, aga samaaegselt on see siin ka meedia, kajastub avalikes meediakanalites ja sellisena aitab (tahtlikult või tahtmatult) kujundada ja kinnistada niigi praegu probleemiks olevaid eelarvamusi.
Armas Infi
Minu logopeediloo põhituum on ridade vahel. Ja see kõlab nii:
Eesti hariduses ja koolisüsteemis pööratakse liiga palju tähelepanu lapse intellektuaalsele arengule, eriti keelelisele.
Veel on suht vastik, et kõik lapsed peavad kindlasse arenguetappi jõudma ühel ja samal ajal. Absoluutselt nõme. Sama näiteks nagu see, et kõik, kes saavad 17 aasta 8 kuu ja 3 päeva vanuseks, peavad süütuse kaotama. 22 aastaselt ja seitsme kuuselt aga abielluma.
Rando näiteks loeb ja kirjutab praegu juba nii hästi, et saab neljasid. Ta arenes oma tempos. Juttu räägib ka, et vähe pole.
Kerlist ma ei räägi üldse, ta on Tegija. Kerli noorem vend õpib selles klassis, kes viitsib, võib lugeda.
http://www.virumaateataja.ee/250107/esileht/haridus/15035873.php
Kusagil ma pole väit, et Rootsi on lillerohke paradiis. Oota järgmiseid sissekandeid.
Ja palun pane tähele. Kui ma ütlen, et ükski logopeed pole loll, siis seda ma ka mõtlen. Ma tean ka kümneid lapsi, kes logopeedide läest abi om saanud. Meil siin Lääne Virumaal on tõeliselt häid logopeede, muide.
Aga. Mis oleks saanud Kerlist, kui ta oleks idioodiks kuulutatud?
Ja nagu armas Ööloom ära tabas, jah, ma tunnen Randot ja Kerlit isiklikult, olin peaaegu aasta aega lasteaias nende kasvataja.
Viimaseks, kaks asja, Infile. Ma olen ise 22 aastat õpetaja olnud, mu naine on õpetaja, kas sa tõesti usud, et ma tahaksin mõnele õpetajale haighet teha.
Ma kirjutan oma blogi mitmel põhjusel. Üks neist – tekitada poleemikat.
Armas Infi
Sa kirjutad:
Kahjuks aga annavad õpetajaist rääkivais meediaüllitistes peaaegu alati tooni just negatiivsed näited, jättes seeläbi mulje, et koolid on täis pööraseid maniakke, kes tunnid läbi ainult kisendavad, õpilasi mõnitavad ja peksavadki ning üleüldse.
Mine paliun leheküljele
http://www.virumaateataja.ee/
Seal on lahe logo all pikk hall riba, ribal on kirjas sõna “Otsing”.
Kliki.
Nüüd löö sisse nimi andry ervald ja kliki Autoritest. Vajuta enter.
Saad imbes 300 vastet. Loe läbi ja leia veel üks lugu peale “Kas väärib küünlaid”, kus ma olen kirjutanud mõnest kooliga seot inimestest negatiivselt, madaldavalt, halvustavalt.
Tänan
P.S. Sinu kommide tooni ja keele iseloomu järgi otsustades oled Sa, muide, väga tore inimene,
Ma ei pannud ette nn füüsilist rünnet! Ainult kujutlesin, kuidas oleksin tahtnud ise sellises olukorras käituda – kui ka tegu olnuks võõra lapsega. See ei tähenda, et ma seda soovitaksin ja ka teeksin. Ma lihtsalt absoluutselt ei talu, kui tugevam terroriseerib nõrgemat.
Kurjusele tuleb vastu astuda, ja otsustavalt. Üks jõledamaid variante on see, kui jõupositsioonil olev isik teeb liiga nõrgematele, abitutele, kaitsetutele. Olgu tegu siis koerale jalaga virutamisega, vanainimese mõnitamisega või antud juhul sellega, kuidas psühhohuligaanist pedagoog alandab last. Kirjeldatud juhtumi puhul oli mu arust tegu inimesega, kes lihtsalt naudib alandamist. Sellisel käitumisel ei olnud mingit õigustust – nagu et õpetaja kaotas õpilase väljakutsuva käitumise pärast enesevalitsemise. See inimene tõenäoliselt käitub niimoodi sagedamini, mitte ainult sel ühel juhul ja ühe lapsega, ja kardetavasti naudib seda. Võibolla mingi psühhopaatia erikuju? Ohvri ja tema ema nutt ehk isegi võimendab seda, lisab naudingut. Ja küsimine “miks te nii teete?” oleks tõenäoliselt nagu hane selga vesi. Korralekutsumine peab olema otsustav ja mõjus. Kuni selleni, et sellise inimese koht ikkagi ei ole koolis.
Siit jõuame tagasi sinna, kuidas üksikud rikuvad teiste mainet. Aga see muidugi läheb põhiteemast täiesti mööda.
Ööloomale: No enne kui sa pole pole proovinud, kas on nagu hane selga vesi või ei, ei saa sa välistada võimalust, et ehk siiski ei oleks olnud nagu hane selga vesi. Lõppetapp võib olla, et sellise inimese koht pole koolis, aga seda ei saa enne otsustada kui madalamad etapid pole eelnevalt ära proovitud. Ise sa kasutasid samuti väljendit “kuni selleni, et”, s.t. eeldatavasti peaks enne seda olema ka väiksema resoluutsusega samme astuda üritatud. Ja ega enne teada ei saa, kas mõjub või ei, kui pole ära proovinud. Võibolla et poleks mõjunud tõesti lihtsalt minu pakutud küsimuse küsimine, aga võibolla et äkki oleks. Kumb siis olla oleks võinud, ei saa me nüüd enam kunagi teada, ja üleüldse on need “võibolla” ja “tõenäoliselt” kaks kõige spekulatiivsematest sõnadest oma olemuselt. Küll aga oleks kindlalt olnud õige minu poolt pakutud lahendust siiski vähemalt katsetada, ja kui see tõepoolest olukorda jahutavat mõju poleks avaldanud, siis alles jõulisemate meetodite poole suunduda. Mulle meeldib siinkohal inglaste väljend “we should give the person the benefit of doubt”. Ei suutnudki hetkel välja mõelda, mismoodi seda kõige õigem oleks eesti keelde tõlkida. Aga idee on siis midagi niisugust, et proovigem enne totaalset tankirünnakut pahalasele siiski vähemalt võimalust pakkuda kui see vähegi võimalik ja arukas tundub. Antud olukorras minule vähemalt tundus nii võimalik kui ka arukas kõige esimese relvana justnimelt sõnarelva kasutada. Ja mitte karjuja tasemele laskudes teda samuti raevust hingeldades mõnama hakata (sel juhul pada sõimab katelt) vaid teha seda, mida ise temalt ju ootaks – jääda rahulikuks ja kasutada viisakaid SÕNU. Kui see ka pahalasele ei mõju, siis vähemalt ei ole me ise temaks muutunud talle õpetust anda püüdmise käigus.
Armas Andry
Mul läheb veidi aega, et kõik sinu sulest ilmunud 286 Virumaa Teataja artiklit läbi uurida :). Nii et detailset analüüsi olen suuteline koostama ehk umbes nädala pärast.
Nüüdseks on minu eelmistest sõnavõttudest siin möödunud ligikaudu 24 tundi ja mina vahepeal maha rahuneda ja ennast teemast jällegi distantseerida jõudnud, niisiis loodetavasti olen suuteline nüüd ka rahumeelsemas toonis ridu ekraanile tekitama. (Ma arvan.)
Selle vähese põhjal, mida siiamaani sinu ajakirjanduslikust eneseväljendusest olen lugenud (Virumaa Teataja ei ole minu piirkonnaleht, seetõttu sellega kokkupuuted on siiani kasinad olnud.) olen täheldanud, et sisaldad ilmselt päris paraja portsjoni ajakirjanikuverd (või -geeni). Sellest siis ka see riuklik soov poleemikat tekitada (milline antud juhul ka mõneti tekkis, eksole, nördinud minu näol vähemasti :)). Poleemika iseenesest on kasulik asi. Juhan Partski rõhutas oma Kahvli intervjuus, et temagi sooviks on oma blogi all arutelu nägemine. (Küll kurtis ta, et senimaani seda kahjuks veel tekkinud ei olnud. Kuid ta ei kaotanud lootust :). – Võibolla on temas lihtsalt vähevõitu seda õiget ajakirjanikugeeni. :) ) Küll aga on poleemikaga üks selline krutsik juures, et selle tekkimiseks peab esile tõstma midagi, mille torkimine esiteks võib valu tekitada (mida valusam, seda teravam (ja põnevam) reaktsioon eksole). Ja teiseks peab see miski olema mõneti vastuolusid sisaldav ja mitmeid erinevaid ja soovitavalt vastandlikke seisukohavõtte võimaldav. (Mida radikaalsemaid, seda parem.)
Praeguselt vaatepostilt näen ma asja nüüd sedaviisi: hariduse ja laste teema on sulle südamelähedane (arvestades pealkirju selles 286-objektilises valimis); sa armastad verbaalset vallatlemist; sa kipud vahel kanduma ära omaenese kõneosavuse harjal. (Inglaste “got carried away”.) [See pole muidugi mingi unikaalne patt – enamus usinaid internetiskirjutajaid kannatab selle all – ma isegi üpris sageli, et mitte öelda enamjaolt.] Aga see ärakandumine on omamoodi ohtlik just selles mõttes, et võidakse pikalt ja sõnaosavalt kirjeldada midagi, mis endas parajasti (võibolla isegi isikliku seotuse ajel) emotsioone tekitab, kaotades selle käigus silmist kirjatüki tasakaalustatuse (samas, tasakaalustatuse mõistet paistsid sa igatahes ühes teises kommentaaris väga oluliseks pidavat, eksole). Kokkuvõtlikult: objektiivsus saab kannatada.
Haridus ja haridustöötajad on praegusel ajaperioodil üks väga hell teema. Kirjutades seda mida sina viimati tsiteerisid, kandusin ka mina tegelikult mõneti üldistustesse ja ei pidanud niivõrd silmas Andry Ervaldi nimelist autorit ainuisiklikult, kui kirjutasin “Kahjuks aga annavad õpetajaist rääkivais meediaüllitistes peaaegu alati tooni just negatiivsed näited.” (Samamoodi nagu armas Andry sa isegi olid oma postitusse siia-sinna pistnud lohutavaid fraase, nagu “ja üldse, ükski logopeed pole loll, kui üldse keegi on, siis ajakirjanikud kõik, respekt ja peace”, märgatagu sõnapaari “PEAAEGU ALATI” minu kirjatöös. – Ee … oleme omadega tasa nüüd ;)?) Aga seda mida ma kirjutasin, seda ma ka mõtlesin. Minu kasutatavad ja oma kommentaaris vihjatud meediakanalid on peamiselt EPL, ETV, Postimees ja noh, SLÕL ja Delfi ka (nobody’s perfect :D). Selle vastuse kirjutamise käigus vaatasin objektiivsuse ja tasakaalustatuse huvides üle antud meediakanalites haridustemaatikat puudutavad lood (diagonaalis esialgu küll, kuna soovisin vastust enne nädala möödumist ikka ära postitada) ja pean mõneti lohutatult tõesti osa oma pretensioonikast lausest tagasi võtma ja vähemalt nentima, et ajakirjanike käsitlused arvestatavamates meediumites (EPL, Postimees ja ETV) on vähemasti küllaltki neutraalsusele püüdlevad olnud (mida see postitus küll päris saavutada ei suutnud, mille all kõik see diskussioon hetkel aset leiab). Ehkki muidugi pidin ka järjekordselt tõdema, et suurema uudisväärtuse ja diskuteerijate arvuga olid pigem ikka need lood, milles õpetajad ühel või teisel moel negatiivse kriitika osaliseks saanud ja/või küündimatusega silma paistnud (õpetajad ahistavad ja solvavad õpilasi, õpetaja kaotas enesevalitsuse, õpetajad streigivad et rohkem raha saada, õpetajad on ükskõiksed, õpetaja sai õpilaselt jalaga (näkku) (või niisama peksa), õpetaja kaebas õpilase politseisse), millede all iga kord on mitu hordi võidukaid kommenteerijaid rõõmsalt kohal õpetajaid mõnamas ja viivitamatult kõige kuumematele põrgupiinadele suunamas kui mitte isiklikult lõuksi andmas. Sedasorti artiklid on kahtlemata juba eos populaarsuse ja suure loetavuse potentsiaali kandvad. Aga nendega peab ette vaatama, sest see on libe tee. Seda teed on loetavuse huvides suundunud kollasemad kanalid (SLÕL ja Delfi), saavutades küll lugejate huvitatuse, aga süvendades samaaegselt ka niigi väga negatiivset emotsionaalset fooni haridust ja õpetajaid puudutavates hoiakutes ja arusaamades. (See tugevalt tuntav emotsionaalne foon iga kord kui mõne vähegi õpetaja- või hariduseteemalise artikli kommenteerimiseks läheb, mõjutas ilmselt ka mind eile öösel just nii kirjutama nagu ma seda tegin.)
Nagu ütlesin, õpetaja prestiiž meie ühiskonnas on tegelikult üks väga hell teema Eestis. Ja iseenesest vääriks suisa ka artiklina esindatust siinses Euroopa blogis, kus oleks arvestataval tasemel arutleda püütud, miks siis ikkagi on Eestis nii suuri probleeme õpetajatesse suhtumises (mil määral on seda põhjustanud halvad või mitte päris ideaalsed õpetajad oma käitumisega ja ka millised muud tegurid võivad mängus olla). Ja samas lahatud ka õpetajaelukutse väärtustatust ja väärikakspeetust teistes Euroopa riikides ning põhjuseid miks ühes või teises selle asjaga just nii või naa on. Ja mitte ainult idealiseerides kõike välismaist meie nukra olukorra kõrval, sest ka Euroopas ei ole see hariduseteema sugugi vastuoludevaene. Mõned aastad tagasi näiteks juhtusin vestlema ühe noore Norra õpetajannaga (olles seal giidiabina reisimas) ja tema kurtis samuti, et ka Norras on viimase aja tendents olnud õpetajaelukutse prestiiži languse ja tugevneva kriitikasaju suunas õpetajate pihta. Samuti mu Soomes elav ema, kui oleme seda teemat arutanud, mainib, et üha sagedamini just viimasel ajal on Soome meedias (televisioonis ja lehtedes) esile kerkinud diskussioonid ja õpetajate arvamusavaldused teemal, et kõigest heast hoolimata on ka Soome koolisüsteemis mõneti ohjad liiga lõdvaks lastud ning õpetajatöö seeläbi kohati tõeliseks mustkunstiks muutunud. (Seda siis ka selle foonil, et üha sagenevad uudised oma vanemad tapnud lastest, oma lapsed tapnud vanematest, üksteist tapnud lastest ja muust sellisest käestäraminekust. – Seda siis Soome kohta, teiste maade osas puuduvad mul andmed.) Meie koolis praegu käimasoleva projekti raames sai samuti kohtutud näiteks õpetajatega Itaaliast, Poolast, Rootsist, Norrast (ja veel paarilt maalt mis mulle praegu meelde ei tule) ja kui me siin siis kurtsime, et ei tea, kas tõesti on Eesti koolis siis Euroopa kõige hullem olukord, naersid nemad lõbustatult ja ütlesid, et ohei, Itaalia õpetajanna näiteks võis rääkida juhtumist, mil õpilane teda tunnis avalikult noaga oli ähvardanud seoses mittemeeldiva hinnanguga oma tegevusele või klassi ees käperdada üritanud (seda on ka Eestis piisavalt juhtunud), Rootsi inimene kirjeldas tõsiseid probleeme õppetööst mittehuvitatud niisamagängijatega tunnis, kelles mitte ükski innovatiivne meetod ei huvi ega häbi tekitanud. Ja nii edasi. Nii et tegelikult on kooliprobleeme kõigis Euroopa koolides ja ei ole sealsed õpetajad midagi kõik pedagoogikageeniused või ideaalselt õpilasi käsitseda oskavad. Ei räägigi üldse sellest toredast prantsuse tädist, kes oma õpilasest rasestus (seda on ka Eestis ette tulnud), või sellest vahvast India pedagoogist, kes oma õpilasi põllult sõnnikut korjama ja seda sööma sundis (ok, India ei kuulu Euroopasse :)).
Nii et tegelikult minu arvates võiks selles blogis olla vähemalt üks analüüsiv (aga ausalt ja objektiivselt analüüsiv!) artikkel küll ka sellel õpetajate prestiiži teemal nii meil kui mujal Euroopas. Kui juba kord siin Euroopa olemust eestlase jaoks lahatakse.
Kahjuks ei tunne ma iseennast piisavalt kompetentne olevat seda artiklit ise kirjutamaks. Esiteks ei ole mul siiski piisavalt kogemusi koolioludega välismaal (ma pean silmas tavakoole) ja ma ei tööta ka hetkel aktiivselt, nii et otsesed kontaktid piiritaguste pedagoogidega on lõdvenenud. Ja teiseks olen ma liialt suur perfektsionist täpsuse osas, nõnda et kui ma selle artikli kord sellisel kujul valmis saaksin nagu minu meelest hea ja õige oleks, oleks see Euroopa blogi selleks ajaks ammu viis serverit täitnud ja selle järel hinguselegi minna jõudnud. (Kolmandaks pean ma ennast ka veel arutlejana liialt ebaküpseks, et Eestigi praegust olukorda piisava põhjalikkuse ja kõigi faktorite hõlmamisega asjalikult käsitleda suuta.) Aga ehk on olemas mõni minust kompetentsem ja laiema suhetevõrgustikuga kodanik seda tegema?
PS! Tänan komplimendi eest :).
Laste Sõber,
Leopold
Oi, Inffike oi oi
No mis ma oskan Sulle öelda. Et Su jutt tõsi on? Seda tead Sa isegi.
Ma ei oska ega suuda eriti eesti õpetajat aidata ja ma pole ka analüüside mees, vähemalt praeguses eluetapis. Mingi üldpilt on mul olemas, oma arvamus ka, kuid ma ei usu, et see oleks lugemiseks teab mis huvitav.
Ma ei oska Eesti õpetajaid ja õpilasi muudmoodi aidata, kui et lihtsalt kirjutan nii positiivseid lugusid, kui vähegi oskan. See mõjub, eriti õpetajatele, muide tõelise palsamina teinekord. Nad muutuvad sõna otseses mõttes ilusaks.
Hirmus hea ja mulle väga kasulik tähekepanek oli see märkus mu kirjutamisstiili kohta. Ma mõtlen selle peale, ja suur aitäh. Siin on taga see neetud ajakirjanikutöö ka – sul on aega kaks tundi ja vaja täitsa kolm veergu mahus 3500 tähemärki. Not easy, U know.
Tead, mis on põhihäda, miks koolides üle maailma on nii palju jamasid. Mu meelest.
Lastel on halb olla, sest neil komposteeritakse ajusid. Ma ei mõtle ajupesu, vaid seda, et rõhutakse ainult intellektile. Ma ise õpetan ühele rühmale loovkirjutamist, ja me istume ühe koha peal maksimaalselt 25 mintsi, tunni jooksul. Siis mängime mingit jooskumängu või võmleme või…
Teine asi, vaata, selline mõiste nagu laps jõudis Euroopa teadvusesse kusagil XVIII-sajandi lõpus alles. Siis võib näuteks maalide peal hakata nägema lasteriideid. Enne kandsid lapsed samasuguseid riideid kui täiskasvanud.
Äkki hakati märkama, et on olemas PISIKE RAHVAS. Mingite parameetrite (kehaliikmete arv, füsioloogilised protsessid jne) hämmastavalt sarnane SUURE RAHVAGA, aga siiski teistsugune.
Mida teha, et PISIKESED oleksid samasugused kui meie, SUURED, hakati mõtlema. Onu Rousseau ütles, et tuleb tagasi loodusesse minna, onu Pestalozzi ütles, et …(ausalt öeldes ei tea ma, mis ta ütles, tean vaid ta nime), onu Johannes Käis ütles…, onu Rudolf Steiner ütles…, tädi Maria Montessori ütles…, Charles Freynet ütles…, Jevgeni Žuleško ütles…
Ühte asja ütlevad nad kõik koos, nii mokaotsast, keegi pole eriti märganud.
Ära kasvata last, kasvata ennast. (Vaadakem ntx Lastetaltsutajate sarja, seal pannakse vanemad paika, mitte lapsed. Veel parem on Dr Phil, Soome 4 kanal)
Veel. Ära aja lapsi nagu härjakarja enda ees karjamaale. Mine koos nendega ja vaata kuhu te välja jõuate. See võib olla varjuline jõekallas, või puudesalu, kus kasvavavd mahlakad banaanikobarad.
Kui me esimene laps sündis, kinkis mu klass mulle Spocki raamatu Teie laps. Seal onu Benjamin räägib, et las laps sööb, mida ta tahab. Et kui ajab pudru suust välja, ja sirutab käe peedi poole, ju tal on siis hetkel peeti vaja. Andku tuld. (See tõde ei kehti muidugi toidu kohta, mis tekitab sõltuvust – maiustused, krõpsud, šokolaad…)
Ja vaata, lapsed teavad ka vaimselt hämmastavalt hästi, mida nad süüa tahavad. Aga… programm, õppekava, üldine mõttelaiskus ja kivinenud tavad (ntx, et kui laps ei tunne tähti 7 aastaselt, on ta loll.)
Luua programm ja kool, mis arvestab sellega, et hetkel tahab laps mitte vaimset kaeraputru vaid hoopis porgandiisalatit või tüki seapekki, on nii kuradi keeruline. Veel keerulisem on leida õpetaja, kelle vaimses külmkapis on nii pudrupakk, porgandid, pekk, piim, ploomimahl ja ka pudelike Pepsit, on no nii raske, et oi oi oi…
Õpsid ei julge, ei riski, ei oska. Selle asemel arendavad nad endas välja erioskused inimrühmade allutamiseks. Näiteks teatava hääletooni, mida Frank Herbert oma Düüni sarjas nimetab (… ei mäleta) hääleks, ja mis poeb inimesele naha alla ja halvab ta enese tahte.
Ja siis lapsed hakkavad mässama. Me oleme jah PISIKE rahvas. Aga me oleme RAHVAS, Hei ÜRO, kuula meid, meil on omad õigused.
ÜRO ega UNESCO ei kuula, nad on ametis Aafrikas nälga surevate lastega, Rio de Janeiro tänavajõukudega (Vt filmi KOgu mmailma lapsed). Neil pole eriti mahti midagi muuta.
SUUR RAHVAS (mõtlen selle all valge mehe tsivilisatsiooni) ei julge, ei jaksa, ei taha…
Krt, mõtleb SUUR RAHVAS, kui me PISIKESE RAHVA nõudmisi kuulda võtame, siis on kõige hullem jama see, et me peame tunnistama, et elame ise valesti.
Siis, raisk, peame ennast muutma hakkama. Jääb ära. Laseme vanamoodi edasi.
See India õpetaja, kes sundis lapsi sitta sööma (aitäh fakti eest, ei teadnudki seda) on tänapäeva hariduse võrdpilt.
Riigikool sunnibki lapsi enamasti sitta sööma, ainult et raputab selle paksult tuhksuhkruga üle. Nii et lõhna pole tundagi ega värvi nähagi. Aga kui PISIKENE RAHVAS seda kooki hammustab… maitset ju ei peida.
JA PISIKE RAHVAS sülitab selle koogu suurele rahvale näkku.
SIINKOHAL JÄÄB KOMM POOLELI, PEAN HAKKAMA TÖÖLE SÄTTIMA.
Mõttetu sissekanne tegelikult, aga ok, las ta olla.
Kargas kiiruga pähe, panen jooksu pealt kirja, ei taha, et kellelegi sitamaitse suhu jääb.
Tead, Iffi armas, kust ma näen pääsemist. Mitte Steinerist või Montessorist või kellelt iganes, vaid ärimaailmast, müümise kunstist.
Vaata korra üle Maimiku ja Vilmikilmi Müümise kunst, seal näed, kuidas on taibatud, et koolitada pole vaja istudes, et koolitus peab olema natuke teoreetiline, aga põhiliselt praktiline… jne.
Patsuta oma lapsi.
Kas Sa elad Tarus, või kus. Võiks kokku saada? Teed juua ja loba ajada.
Musi
A
Onu Pestalozzi propageeris kuldset mõtet: “Kes tahab liiga palju õpetada ei õpeta midagi”. Meie koolihariduse häda ongi liigses faktimaterjali äraõpetamise soovis. Kui õpetajad saaksid rahulikult lapsi harida (õpetada lapsi probleeme nägema ja lahendusi otsima) oleksid ka laste ja õpetajate vahel suhted sõbralikumad.
Armas mirri
Tventi foo points fron tvelv
Suur aitäh.
Oled vist selline napi jutuga tore inimene.
Lihtsalt remargi korras, et mulle tundub, et lapsed on üha enam hakanud jälle välja nägema nagu täiskasvanud. Kuuekuune tüüp teksades, teesärgis ja vahel ka nahktagis ei ole üldse haruldane vaatepilt. Vast näitab see mingit uut (või ka vana) ja huvitavat suundumust…
Ja ma nüüd ei tea, kas see on mõõtmatu naiivsus ja põhjendamatu optimism, aga ma usun, et kui inimestesse suhtuda selliselt, et meil kõigil on arengupotentsiaal (ka sellel karjuval õpetajal) ja selle õitslelöömiseks tuleb lihtsalt soodsad tingimused luua, siis äkki läheb asi paremaks ka :) Eks mingis mõttes need avatud ja positiivsed artiklidki selliseid tingimusi loovad.
Päikesekiiri, olgu siis lumele või murule :)
Andry, komplimendi eest suur tänu! Tegelikult olen ma paras õiendaja. Ja kui sõjateel olen, siis üldse mitte tore. ;).
Ei tea, kas ma olen pervert või mis, aga mina nautisin koolis üle kõige just kõige intellektuaalsemate õpetajate tunde. Eriti mõnus oli, kui komplekti kuulus loomupärane distsiplineerimisanne, nii et kuidagi iseenesest oli vaikus majas – kas keegi peale minu oma kooliajast veel mäletab, kui kohutavalt kurnav oli koolis vahetundide ajal (aga kahjuks ka mõne tunni ajal) valitsev lärm? vaat sellepärast oligi nii mõnus, kui mõnes tunnis oli vaikne.
Kui mõne õpetajaga häda oli, siis sellepärast, et tal oli a) endal psüühilisi probleeme, mis sundisid teda agressiivselt käituma ja õpilasi terroriseerima; b) ta jäi teadmistes õpilastele alla ja tema tunnis ei olnud midagi õppida; c) ta ei suutnud ennast kehtestada, nagu näiteks üks kunstiõpetaja, kelle tund oli lendavate guašipottidega hullumaja, mille keskel õpetaja abitult naeratas.
Ühtegi puhtalt intellekti rõhutamisest saadud traumat ma küll ei mäleta.
Armas Notsu.
Mina ka, mina ka nautisin intellektuaalide tunde. Mäletan, kuidas mu klassijuhataja rääkis, kuidas Belinski avastas Gogoli ande, kuulasin seda käsipõsakil, mul oli seljas uus tviidpintsak, koolilaud oli värskelt värvitud.
Õpetajate tuba naeris pärast, et näe, kuidas poiss kuulas, pintsakujälg värvi sees.
Aga kui ma meenutan oma klassikaaslasi, siis neid Belinski ja Gogol ei huvitanud. Nemad kuulasid, eriti poisid, hirmu pärast, et saavad kahe, kui ilusasti ei istu.
Kuidas on sinu klassikaaslastega? Meenuta, ole hea.
Ma mäletan, et ühel sellisel intellektuaalõpetajal oli igatahes üleüldine autoriteet – teda respekteerisid isegi need, kes esinesid regulaarselt kaebehüüdega “milleks meil seda TARVIS on?” (selline suhtumine näikse vist kodusest kasvatusest tulevat – jumala pärast ärgu koolis õpetatagu midagi, mille abil kohe pappi ei saa kokku lükata), ja päris kindlasti ei austanud mitte keegi seda õpetajat, kelle tunnis guašš lendas.
Klassis oli mitu seltskonda – klikk, kelle arust õppimine oli lahe ja kes armastasid tunde, kus midagi teada sai ning vestlesid vahetunnil nt põnevate ajalooküsimuste üle; sportlaste klikk, kes leidsid, et põhiline on spordivõistlused võita, küll nende teiste ainetega kuidagi saab, peaasi, et kolme kätte saaks; teatud rühmitus, kelle huvi oli peod, autod, suitsetamine ja joomine, ja mingi hulk rahvast, kes nii selgelt ei rühmitunud ja triivis kord sinna, kord tänna. Kohati seltskonnad ka kattusid. Peamiselt peo- ja spordikambast võis kuulda neid “milleks meil seda tarvis on” hüüde.
Aga kuna keskkooliks kujundas klassi õhkkonda õppiv klikk, siis seda hüüdu väga palju ei korratud.
See-eest võis tund põrguks kätte minna õpetajale, keda klass (ehk klassi “ajud”) arvas endast rumalamaks – mõnikord põhjendatult, mõnikord mitte.
Kõige rohkem vihati üldiselt tüdrukute kehalise õpetajat, sest see oli hästi tige. Kõige popimad olid ülalnimetatud intellektuaalne kirjandusõpetaja ja emalik bioloogiaõpetaja (kuigi minu maitse jaoks oli ta juba liiga ninnu-nännu ja kohati läks tempo selle tõttu nii aeglaseks, et mul ja mõnel veel hakkas tunnis igav). Ühel hetkel vahetus see popp kirjandusõpetaja teise vastu, kes oli närvilisem (kuigi mitte tige), mistõttu teda peeti – minu arust põhjendamatult – rumalaks õpetajaks ja vaadati talle ülevalt alla. Umbes samal ajal sigines meile väga populaarne rootsi keele õpetaja, kes oli minu mäletamist mööda rahulik, lõbus, aga nõudlik. Tal õnnestus tekitada õhkkond, kus hoolimata liiga suurest grupist said inimesed võõras keeles rääkima. Head hinnet ei olnud tema käest väga kerge kätte saada, koduseid ülesandeid sai palju, aga sellest hoolimata armastati teda rohkem kui üht teist keeleõpetajat, kellelt kõik said viisi, aga kelle tunnis suurt midagi külge ei jäänud.
Teeme viktoriini
See esimene, üldist autoriteeti omav õpetaja pidi olema
a) hea huumorisoonega
b) hea jutustaja (ta ei nõudnud mitte niivõrd kirjanike eluloo aastaarve ja nende loomingu stiilidesse jaotamist, kuivõrd oskas nende eludest esile tuualugusid ja juhtumisi)
c) natuke näitlejaandega
d) rohelist värvi tulnukas tulevikust
Ma arvan, et õiged on vastused 1-3, võimalik ka, et kõik 3.
Muide, tead, mis mulle tuli meelde. Kunagi üks astroloog ütles, et ta on koostanud tohutult palju õpside horoskoope, ja suuremas osas horoskoopides on näha, et inimesele on lastega tegelemine vastunäidustatud, mitte loomuomane.
Ma ka ei tea, ma horiskoope ei koosta, olen lihtsalt näinud palju üpse, kes töötavad koolis sellepärast, et seal on lapsed. Nemad ise on naised ja lapse ja naise seos on väga arhetüüpne.
Tegelikult neil oma lastega seost pole ollagi.
Niisama küsimus: miks on su nimi just Notsu, oo armas Notsu. Minus muide on neli kirjanduslikku kangelast: Muumipapa, Karlsson, Puhh ja eesel Jaahaj, kelle nimi oli kunagi Iiah.
Aitäh kõigile, kes meile kaasa tundsid ja nõu andsid. Otsustasin, et kevadel võtan lapse sellest koolist ära. See on küll nime poolest kõrgetasemeline eliitkool, kuid mulle see ei loe. Ka klassijuhatajat tegelikult ei huvita, kuidas lapsed end tunnevad. Ma ei tea veel, millisesse kooli tütre panen, lihtsalt palun end lubada erinevate koolide esimeste klasside tundidesse. Tänapäeval on nii, et kool kutsub lapse ja lapsevanema katsetele, kuid õige oleks kui asjad käiksid vastupidi ning katsed peaksid sooritama õpetajad.
Rõõm oli lugeda, Tiia, Sinu viimaseid seitset rida. :) Et Sa oled midagi otsustanud ega taha enam nutta. Sellised inimesed, kes lapsega niimoodi käituvad nagu see õpetaja, ei vääri teiste pisaraid. Kui seal koolis on muudki, mis häirib, siis oled ilmselt teinud õige otsuse.
Õpetaja, kellest ma rääkisin, oli kindlasti huumorimeelega, näitlejaande kohta ei oska öelda. Jutustamise kohta… ei mäletagi, et ta nii hirmsasti jutustanud oleks, rohkem on meeles see, mis meil endal tunnis ja kodus teha tuli. Me lugesime temaga palju põnevat kirjandust (sageli tunnis, aruka inimesena ei jätnud ta kogu lektüüri koduseks), arvatavasti rohkem ja muud kui ette nähtud. Elulugudest suuremat ei mäleta, kahtlustan, et keskendusimegi rohkem kirjandusele endale, sest analüüse ja esseid lasi ta meil tublisti teha. Tema eesti keele tundides jõudsime otsaga foneetilise transkriptsioonini, mis aitas mõnestki vältevahelduseprobleemist paremini aru saada – paljud asjad lähevad sügavamalt lähenedes lihtsamaks, mitte keerulisemaks, ja hoopis pealiskaudselt õpetades on raske. Mulle istus see, et ta hindas mõtlemist ega pidanud inimesi ette lollideks. Tõtt-öelda ta lausa EELDAS mõtlemist, mis osale rahvale küll peale ei läinud – ei saanud niisama lihtsalt hindeid kätte – aga eks nad suure surmaga natuke mõtlesid ka.
Varasemate ee.k/kirjanduseõpetajatega oli vähemalt minul olnud tunne, et nad peavad mind puudulikuks, näiteks sellepärast, et ma ei saanud lugemispäeviku ideest aru ja täitsin seda nii minimaalselt kui vähegi sai (kesse viitsib lugemispäevikut täita, kui selle asemel tahaks hoopis raamatut lugeda). Ja kui äkki ilmus õpetaja, kelle silmis käekiri ja korrektselt täidetud vihik ei olnudki esmatähtis, oli ikka õnn õuel küll.
Notsu olen isikliku seltskondliku ajalooga seotud põhjustel, mis on ühtlasi seotud “Karupoeg Puhhiga”. Võimalik, et ma ei ole Tõeline Notsu, vaid üksnes wannabe. Kahtlustan oma hingesugulust hoopis selle mehega, kes hüüdis “Las mina mängin lõvi ka!”
Tiia pärast väga hea meel. Tean nii mitut inimest, kes kahetsevad, et nende vanemad neid omal ajal eliitkoolist ära ei võtnud või sinna sundisid. Ja tean üht teismelist, kelle õppimine hakkas peale eliitkoolist äratulemist paremini minema.
Armas Tiia.
Kõige tähtsam on tegutseda, mitte halada, halamist on Eestimaa ja Eesti lehed täis niigi. Armastus ongi tegu.
Armas Notsu. Õpetaja, keda sa kirjeldad, kasutas aktiivpedagoogika arsenali. (AKTIIV).
Loe ka seda, kui viitsid:
http://www.virumaateataja.ee/150207/esileht/haridus/15036346.php
Peale selle, rootsi keeles on aõna, mida eesti keeles pole – kemipersoon, oli vist selline kirjapilt. Hääldus on armsalt pehme – šemiperšuun.
See tähendab isikut, kellega naksti kohe läbi saad, kellega sul tekib keemia. Kui ta oli väga hea õpetaja, siis ta oskas end šemiperšuuniks teha kõikidele õpilastele, kellele rohkem, kellele vähem.
Rõõmsat jõudu kõigile, aitäh Ööloomale ja Ingridile (oled sa Inx from Lux) asjalike vahemärkuste eest.
Aitäh ka Sulle, kes Sa me omavahelist jutuajamist loed, ja midagi ei kirjuta.
Ossaraks kus nùùd pedagoogidel làksid keelepaelad ( vòi nàpud?) lahti :)
Mul, lihtsal tulevasel emal oli kohe pònev lugeda!
Ning meenusid ka kohe kunagised òpetajad; nii nood head nàitlejad, veel noored ja kogemusteta kui ka nood vanad rongad, kes tegid me elu pòrguks!
Armas Mari
Tore, et Sul mälestused voolama hakkasid. Muide, neile vanadele ronkadele – hea kild, ausalt, tuleb ka väga tänulik olla.
Minule nad õpetasid näiteks, milline ma olla ei taha. Olen neile siiralt tänulik. Ehkki, nendes koolides, kus ma ise lapsena õppisin, oli vahekord nagu LIIGA paigast ära. Ütleme 70:30 ronkade kasuks.
Aga tänapäeval on juba mõneski koolis vahekord 10:90 le ronkade kahjuks. Kõnelesin just täna kahe keskanoorega, poisi ja plikaga, tund juba käis, nemad olid klassi ukse taga ega viitsinud tundi minna, ei suutnud end kuidagi kokku võtta.
Mööda koridori tuli pukal sammul õppealajuhataja, jagas juba eemalt ära, milles asi, ja kas Sa tead, kui vahvalt ta ütles: (sellise sõbraliku, kuid järeleandmatu hääletooniga): Noh, mis teie siin sädelete. Kohe lähete tundi.”
Poiss ja plika tõmbasid klassiukse paokile ja astusid uksest sisse viuhh.
Andryle.
Olen Tartu lähedal. (Mitte et see ilmtingimata vajalik informatsioon oleks, aga kui sa juba küsisid, siis vastan ja mine tea, milleks teinekord mingi informatsioon ära võib kuluda.)
Aitäh, armas Infi
Tulen millalgi Tartusse lugu tegema selle blogi tarvis ja üldse, siis võiks trehvata ja teed juua või kohvi või midagi.
Aga see selleks. Armsad sõbrad, mul on palve. Kommenteerige palun teisi blogisid ka. Siin on suurepäraseid lugusid hunnikus, virnade viisi.
Esitage kirjutajale küsimusi.
Palun, olge head, eks.
Rõõmsat jõudu kõigile.
On meil Eestiski väga toredaid noori pedagooge. Loen mina näiteks http://jaanaajaveebike.blogspot.com
Jube tore, et veel on neid pedagooge, kes tahavad ja viitsivad ja julgevad!
Armas Anna.
Aitäh hea lingi eest.
Muidugi on meil toredaid õpse, kes siis selle vastu rääkinud on.
Mida mina väidan, neid on vähe. Üldiselt on suhe ikkagi vanade ronkade kasuks.
Kas lugu Erikust läbi?
Muide, kurb et inime, jõudes seinani, loobub, annab alla. Pakib pillid kotti. Ja tooni jäävad andma järelejääjad..
Kas mitte need üksikud jäärapead pole toonud muudatusi ühiskonda? Et me oleme jõunud sinna, kus hetkel oleme?
Lugesin Andry kirjutised selles keskkonnas läbi. L6pp on ootamatu ja poolik.
Näen küll, et parasjagu aega on juba möödas ja et euroopa wordpressis on vääga pikalt juba suvepuhkusel, kuid sellest hoolimata näib saaga järgmise osa lugemine tähtsuselt v6rdne olevat…millegi väga tähtsaga :)
Loodan Andryga varsti kohtuda ja talle meelde tuletada, et tal siin jutustus pooleli.
Hello dudes :), this is a good forum! if any of yous are thinking of making a website for whatever purpose, please visit us: SEO Company UK, also is it possible to donate to the owner of this website? good stuff!
Ahaa, its fastidious conversation regarding this piece of writing here at this
weblog, I have read all that, so now me also commenting at this place.
I every time spent my half an hour to read this weblog’s content all the time along with a mug of coffee.
Just want to say your article is as astounding.
The clarity in your submit is just great and that i can think you’re knowledgeable in this subject. Fine with your permission allow me to grasp your feed to stay up to date with imminent post. Thank you one million and please carry on the gratifying work.
Superb, what a blog it is! This webpage presents useful facts to us, keep
it up.
Hi there, always i used to check web site
posts here early in the daylight, for the reason that i enjoy to gain knowledge of more and more.
Do you mind if I quote a few of your posts as long as I provide credit and sources
back to your blog? My blog site is in the exact same area of interest as yours and my users would really benefit from a lot of the information you provide here.
Please let me know if this okay with you. Thanks a lot!
Hi colleagues, its wonderful post about tutoringand completely defined, keep
it up all the time.
Usually I don’t read article on blogs, however I wish to say that this write-up very compelled me to take a look at and do it! Your writing taste has been amazed me. Thanks, quite great post.
Have you ever considered about including a little bit
more than just your articles? I mean, what
you say is fundamental and all. But think of if you
added some great graphics or video clips to give your posts more, “pop”!
Your content is excellent but with images and clips, this site could definitely
be one of the greatest in its field. Wonderful blog!
Can One just say what a aid to find a person who actually knows
what theyre speaking about using the net. You definitely understand the best to carry a difficulty to gentle
and could make it important. A lot more individuals
must read this and perceive this aspect of the story.
I cant believe youre not more widespread because you surely provide the present.
Greetings I am so happy I found your blog page, I really found you by
mistake, while I was researching on Bing for something else, Anyways I
am here now and would just like to say thanks a lot for a incredible post
and a all round enjoyable blog (I also love the theme/design), I don’t have time to read
through it all at the moment but I have book-marked it and also included your RSS feeds, so when
I have time I will be back to read much more, Please do keep up the awesome work.
Would you be concerned with exchanging
hyperlinks?
Good post however , I was
wondering if you could write a litte more on this topic?
I’d be very grateful if you
could elaborate a little bit more. Cheers!
I like what you guys are up too. Such smart work and reporting!
Carry on the
superb works guys I’ve incorporated you
guys to my blogroll. I think it will improve the value
of my web site :)
Hello, i think that i saw you visited my website so i came to “return the favor”.
I
am attempting to find things to improve my site!
I suppose its ok to use some
of your ideas!!
Hi, i think that i saw you visited my blog thus i came to “return the favor”.
I am attempting to find things to enhance my site!
I suppose its ok to use some of your ideas!!
Considering your site after an ethical SEO point of view.
It appears that you’ve got this complete thing down well. I’m guessing you use something like Ultimate Demon to build most of these hyperlinks?
Never really can be this sure, but it looks really good to me personally.
I have learn several excellent stuff here. Certainly worth
bookmarking for revisiting. I wonder how so much attempt you set
to make this kind of great informative web site.
Thanks foor your marvelous posting! I seriously enjoyed reading it, you will be a great author.I wll
remember to bookmark your blog and will eventually come back later
in life. I want to encourage you to definitely continue your great posts,
have a nice afternoon!
It is very handy for turning furniture legs and round pieces,
and the balance off thee foot reflexes to the lower portion of tthe body.
Goals can be achieved froom the comforts of home in pajamas, if preferred.
While it is true that there are lwss false positives than traditional example resume blood or
scratch test, so if you reacht to a food you can be assured that tenants
have gotten their emails. Pay per click advertising.
Hi, I read your new stuff like every week. Your humoristic style
is witty, keep it up!
Hello! This is my first comment here so I just wanted to give a quick shout out and say I really enjoy reading through your posts.
Can you suggest any other blogs/websites/forums that go over the same subjects?
Thank you!
This is especially good for beginners like me.
After some time you will get a check acne product for between $50 and $250 when they
join your team. Water is vital to know the baths of milk and honey together, apply on the skin that result from bees moving from one flower
to another.
Thanks to my father who told me about this website, this web site is really remarkable.
Hey there, You have done a fantastic job.
I will certainly digg it and personally recommend to my friends.
I’m confident they’ll be benefited from this website.
Kas teil on vaja kiiresti 2% laenu, et
maksta ära kõik oma võla või alustada
oma
äri. Meil on sertifitseeritud,
usaldusväärne ja usaldusväärne. Võite
meiega ühendust võtta laenu küsitlus
selle kaudu EMAIL:
(trustloaninvestmenteveryone@gmail.
com)
Olete täitke allpool teavet küsitlus.
Täisnimi …..
Riik …….
Riigi ……
Aadress ……
Vanus …..
Sünniaeg …….
Sex ….
Perekonnaseis …..
Telefoninumber …..
Fax number ……
Kuusissetulek …..
Laenusumma vaja ….
Laenu kestus.
Ärge kirjutage meile võimalikult kiiresti
EMAIL:
Oliziapaulloaninvestment@gmail.com
That is very fascinating, You are an overly professional blogger.
I’ve joined your feed and sit up for seeking more of
your fantasyic post. Additionally, I’ve shared your web site inn my social networks
Unquestionably believe that which you said. Your favorite reason seemed to
be on the web the easiest thing to be aware of. I say
to you, I definitely get irked while people think about worries that they just do not know about.
You managed to hit the nail upon the top as well as defined out the whole thing without having side effect , people can take a signal.
Will likely be back to get more. Thanks
Amazing! Its really amazing post, I have got much
clear idea about from this piece of writing.
I and also my pals happened to be checking out the best information on your web blog and instantly got an awful suspicion I never thanked you for those techniques. All of the people happened to be certainly joyful to read through them and have in fact been having fun with these things. Many thanks for really being well kind and for figuring out this sort of perfect guides most people are really wanting to understand about. Our own sincere regret for not expressing gratitude to you earlier.
สล็อตออนไลน์ฟรีเครดิต สล็อตได้เงินจริง slotxo
https://www.slotxo777.com/
slotxo slotsgame freespin e2play
Hi there, I desire to subscribe for this web site to take most up-to-date updates, so
where can i do it please help out.
It’s actually very complicated in this full of activity life to listen news
on Television, therefore I only use the web for that purpose, and take the
latest news.