Mis eristab Prantslast ja prantslast? Selles postituses kirjeldan oma muljete läbi ja meediast kuuldu abil seda, kuidas toimub Prantsusmaal integratsioon ehk millist mõju avaldab/on avaldanud immigratsioon ühiskonnale sotsiokultuurilisel tasandil.
„Ma olen prantslane, ma olen prantslane!” ütles mu töökaaslane Abassi täie veendumusega, lisades veel oma tööriiete kapile viidates: „Ma armastan Lyoni linna nii väga, et ostsin isegi luku, millel ta nimi peal.” Samas tähendab mõiste „meie” Abassi jaoks araabiakeelse kultuuritaustaga inimesi. Hoolimata sellest, et 26-aastane Abassi on terve elu Prantsusmaal elanud, räägib ta (nagu enamik sarnast päritolu inimesi) prantsuse keelt nii spetsiifilise aktsendiga, et esmakuulmisel tekib küsimus, mis keelega on üldse tegu.
Kas kultuur kultuuri sees või kaks eraldi ühiskonda?
Põhjust, miks paljud Põhja-Aafrika päritolu (peamiselt araabiakeelsest kultuuriruumist) inimesed prantsuse keelt nii arusaamatult räägivad (vähemalt inimesele, kes prantsuse keelt emakeele tasemel ei valda) ei pea kaugelt otsima, veidike mõeldes on vastused iga päev silme ees.
Elan Lyoni kuuenda linnajao ääres. Kuues linnajagu on tähelepanuväärne seetõttu, et seda peetakse linna kõige šikimaks ja nö „rikaste” linnajaoks. Aga liikudes siit kõigest poolteist kilomeetrit edasi, jõuab linna ühte südamesse, mida nähakse sageli kui quartier populaire’i (head vastet mul pole, sobiv oleks vist „lihtrahva linnajagu”). Mis eristab kahte linnajagu? Siinses, jõukate inimeste kandis on väga vähe näha araablasi (ehk on see ülekohtune üldistus, aga kasutan seda lihtsuse huvides, sest iga kord „Põhja-Aafrika päritolu” või „araabiakeelse kultuuritaustaga” on tülikas välja kirjutada ja tüütu lugeda), mustanahalisi või hindusid (olgugi, et viimaseid on üldse siinkandis vähe).
Aasia päritolu inimesi kohtab mõlemas linnaosas, aga kuna nende puhul on enamasti tegemist üliõpilastega, jäävad nemad luubi alt välja.
Minnes eelpool kirjeldatud vaeste linnaosa südamesse, on iga kolmas-neljas inimene kindlasti mitte-prantsuse päritolu. Liikudes veel edasi, jõuab linnaossa, kuhu isegi üks väga tolerantne prantslane (kellel elukutseks põgenike abistamine) ei soovitanud kolida – seal ei kuule peaaegu midagi muud kui araabia keelt, tänavatel on ainult Araabia kööki esindavad pagariärid ja toidupoed ning kui araabia diskomuusika ja kirjandus huvi ei paku, siis ei maksa ka kultuuri pakkuvatesse äridesse sisse astuda. Sealses kvartalis meenutavad Prantsusmaad ainult maale sobivad hooned.
Kontrastid on seda suuremad, mida kaugemale kesklinnast minna. Jalutades linnastu teistes omavalitsustes, võib märgata, et mitte-prantsuse päritolu inimeste osakaal juba üsna suur. Ei ole raske taibata, miks see nii on – mida lähemale kesklinnale, seda suurem üür ja vastupidi.
Miks on prantslastel lihtsam krõbedamat üüri maksta? Loomulikult seepärast, et töökohad on paremad.
Väga suur osa prantslasi on mingi ala spetsialistid. Loomulikult näeb ka araablasi ja mustanahalisi ülikonnastatult, aga üldiselt jäävad nende jaoks nö „vastikud” ametid. Kuna ärkan hommikul üsna vara, näen tööle minnes tänavapuhastajaid ja hommikusi autojuhte. Silmatorkavalt rohkem on nende seas musti ja araablasi. Viimased on kahtlemata ülekaalus ka ehitustöödel, samas kui ülemused on valdavalt valged. Esimene elukutse, mis mustanahalistele mõeldes meelde tuleb, on turvamees. Metrootöötajate seas on neid samuti arvukalt – üldiselt jäävad mustanahalistele ametid, mis sageli füüsiliselt kurnavad või ebameeldivatel kellaaegadel.
Ja mitte ainult, et mitte-prantsuse päritolu inimestel on kehvemad ametid, ka tööle saada on neil raskem. Eelmise aasta lõpupoole avaldas üks päevaleht, 20 Minutes, kokkuvõtte uuringust, mis käsitles töölesaamisprotsessi. Sealt selgus, et juba ainuüksi siis, kui kandidaadi nimi viitab mitte-prantsuse päritolule, on võimalus tööintervjuule saada kolmandiku võrra väiksem. Ilmselge diskrimineerimine, mille vastu võidelda üritatakse, aga selle võitluse edu on küsitav, seda eriti äärelinnade kriisi valguses (ja ma ei pea valguse all silmas põlevate autode kuma ;)), mis minu arvates näitas selgelt, et osa inimesi tunneb ennast teise ühiskonna liikmetena, sest lapsed võivad ju bussides istmeid katki lõigata ja seintele graffiteid teha, aga sellist massilist hävitamist põhimõtteliselt oma asjade vastu ju keegi ette ei võtaks?
Ühiskonna suhtumine
Sellised sündmused nagu üle-eelmise aasta massirahutused Pariisis ja möödunud aasta lõpu poole Marseille’s süüdatud bussid juhivad kahtlemata paljude tähelepanu ühiskonna probleemidele ja kindlasti pani see mõtlema/seisukohta võtma paljud inimesed, kellel varem polnud väljakujunenud suhtumist immigrantidesse ja immigratsiooni. Erinevaid arvamusi on igal tasandil ja ka poliitikas, kus korrektsus on äärmiselt oluline, leidub lapsesuid. Näiteks Georges Frêche on sotsialistide juht Vahemere-äärses Languedoc-Roussilloni regioonis ja tuntud oma vastuoluliste väljaütlemiste pärast. Viimane suure skandaali põhjustanud arvamus (millega seoses Frêche ennast ajutiselt sotsialistlikust parteist taandas) oli Prantsusmaa jalgpallimeeskonna kohta. Nimelt leidis nimetet härra, et olukord, kus väljakul olevast 11-st mängijast 8 on mustanahalised, pole normaalne (mida olen kuulnud ka eestlasi kritiseerimas), kuna ei esinda rahvastiku proportsionaalset jaotust ja tähendab katastroofi Prantsuse spordile. Frêche’i nimetatakse vasakpoolsete Le Pen’iks.
Jean-Marie Le Pen on Prantsuse paremäärmuslaste juht ja presidendikandidaat ning tema partei Front National oli üks peamisi alusepanijaid Euroopa Parlamendi paremäärmuslaste grupile (kuhu kuulub seitse prantslast ja, muuhulgas, ka Benito Mussolini lapselaps Itaaliast). Selle grupi eesmärgiks on „kaitsta rahvuslikke huve”, „kristlikke väärtusi” ja seista vastu „massilise immigratsiooni poliitikale”. Le Peni toetajaid on arvamusküsitluste kohaselt veidi üle kümne protsendi. Siinkohal ei saa kindel olla, kas toetus on tõesti Le Peni ideedele või on inimesed praegusest poliitikast lihtsalt väsinud (üks prantslane ütles, et inimesed võivad hääletada Le Pen’i poolt, aga nad ei taha, et ta võidaks), aga vähemalt minu kodu lähedal ilmusid ühe maja seinale paar kuud tagasi suured loosungid sõnumiga „Kiiresti, Le Pen! Väga kiiresti…” Minu silmale need küll ühe partei valimiskampaaniana ei tundunud, pigem tõsiuskse pooldaja üleskutse…
Seega võib arvata, et ühes eelnevas postituses toodud pildike virisevast prantslasest, kes kurdab, et tema maksuraha läheb Ahmedi ja Zairi ülevalpidamiseks, on täiesti elust enesest. Kus suitsu, seal tuld, nagu eestlased ütlevad. Olgugi, et Frêche’i väljaütlemine lõppes skandaali ja hukkamõistuga, on paremäärmuslastel täiesti arvestatav toetus ja paremjõud koguvad järjest suuremat populaarsust.
Muidugi ei taha ma väita, et tulevikus võib karta mitte-prantsuse päritolu inimeste elu kibedaks tegemist nende maalt lahkuma sundimiseks. 18-25-aastaste parteistunud prantslaste seas on kõige populaarsem vasakäärmuslik partei Revolutsiooniliste kommunistide ühendus (La Ligue communiste révolutionnaire), kuhu kuulub tervelt 25% erakondade noortest liikmetest. Vasakpoolsed aga pooldavad teadupärast võrdust ja solidaarsust, mistõttu on suhtumine immigrantidesse noorte seas oluliselt parem kui vanema põlvkonna hulgas. Olgugi, et võib rääkida kahest kultuuriliselt erinevast ja nõrgalt lõimunud ühiskonnast, on sidemed erinevat päritolu inimeste vahel siiski tihedamad kui varem, millele ilmselt aitab kaasa ka mitte-prantsuse päritolu noorte parem keeleoskus. Samas võib vastukaaluks tuua fakti, et 15% noortest samast kogumist kuuluvad Front National’i. Oluline on ka mainida, et esimest parteid eelistavad haritumad ja viimast toetavad madalama kvalifikatsiooniga noored.
Ent mu noor prantslasest prantsuse keele õppejõud Eestis ütles Camus’ “Võõrast” kommenteerides, et tänapäeval ei räägita enam prantslastest ja araablastest. Inimesed vaatavad sind küsiva pilguga, kui sa ütled kellegi kohta „araablane” ega mõista sellise klassifitseerimise põhjust. Võibolla triumfeeribki ühel päeval see juba rohkem kui sada aastat tagasi Prantsuse filosoof-kirjanik Renani poolt väljaöeldud mõte, et rahvuse määratleb soov koos ühes ühiskonnas elada, mitte keel, territoorium või veresidemed.
Euroopa. Inimeste silme läbi 
Nii et kas prantslane või prantsusmaalane? (Nagu eestlane ja eestimaalane.) See oleneb vist ka mõistete sisust ja mahust eri keeltes ja kultuurides: mis on rahvus, rahvas, mingi territooriumi elanik või riigi kodanik. Eesti keeles nt on rahvus ja rahvuslikkus väga selgelt piiritletud (ilmselt seoses ajalooga, muude riikide koosseisus elamisega ja enda oma puudumisega jms), kuigi “rahvuslik” kipub juba üha enam esinema riikliku tähenduses – keeleinimesed vaidlustavad ka nimetusi rahvusraamatukogu jne.
Kahjuks ei tea, kuidas on lood prantslastel ja nt araablastel – võibolla ongi neil üldse identiteedile erinev lähenemine? Samas jälle – araabia maad ei asu sugugi üksnes Araabias ja rahvuse identiteedi tunnus ei pruugi sugugi olla sama keel. Jne. Huvitav valdkond.
Jah, ma ütlesin Urmole toimetades ka, et prantslane ja prantsusmaalane on vist aktsepteeritum vorm… Aga ta tahtis meie kirjakeelt uuendada ja kus seda siis veel teha, kui mitte blogides ;)
Aga muidu on see rahvaste supp ikka tohutult huvitav, mis nii USAs kui vanas Euroopas valitseb. Maailm on nii väikeseks kuivanud, vahemaad ei loe, sest igale poole saab mõne tunniga, nii et on suur kiht ringi pendeldavaid kosmopoliite. Ja lisaks vajadus võõrtööjõu järgi ja viimase vajadus rikkamatesse riikidesse gruppidega kohale voolata… Kokkuvõttes, tundub, et niisugust paabelit pole eales varem olnud.
Aga ma ei usu, et see rahvusidentiteete ära kaotaks. Võibolla et kokkuvõttes tekib rohkem eneseanalüüsi ja enese defineerimist (mis on minu rahvuse olemus võrreldes teistega?) ja tekib skisofreeniat (kuidas keegi saab korraga olla araablane ja prantslane näiteks? aga saab, ja mitte ainult segaabielu tagajärjel.)
Teisalt jälle on ju ka selline nähtus, nagu enda teadlik ümberrahvastamine, mille tagajärjeks võib olla uue rahvuse marurahvuslane – paavstim kui paavst ise. Tuntuim näide on grusiin Džugasvili ehk Stalin. Kas ka Prantsusmaa ungari verd peaministri (Szarkozy?) puhul pole sellisele joonele vihjatud? Mis sellist asja tekitab? Püüd olla keegi muu, kui sa tegelikult oled? Ja kui paljudel Prantsusmaa araablastel on tõesti prantslase identiteeditunne ja kui paljudel püüd seda olla? Pealegi – meie oma ajaloost on olnud näha, et mõne rahva hulka tahetakse väga kuuluda ja mõne teise hulka mitte. See teeb pildi veel segasemaks.
Prantslased ei teegi vahet rahvuse ja kodakondsuse vahel. Kui mul on passis mõlemad näitajad korralikult kirjas, siis prantsuse keeles tähistatakse mõlemat kategooriat ühe ja sama sõnaga – nationalité. Ma ise arvan, et kuna Prantsusmaa on juba sajandeid olnud üks suur rahvuste segunemispaik, siis sellist “päris prantslast” ei eksisteerigi, keegi ei saa seal endale vastu rinda taguda ja öelda, et tema ongi kõige õigem puhastverd prantslane. Tegelikult üks selline mitteametlik näitaja neil siiski on: kui kõik vanavanemad on Prantsusmaal elanud, siis oled vist ikka natuke rohkem prantslane.
Tegelikult eristavad ka nö tõelised prantslased ise end kaasmaalastest. Kasutusel on väljend “francais de souche” (tõlkes: känd), mis üldiselt tähendab, et nii kaugele kui teada, pärinevad kõik juured prantslastelt.
Teiseks tahaksin esile tuua nüansi Prantsusmaale immigreerunud inimeste vahel. 50-datel aastatel Prantsusmaale tulnud itaallased ja belglased on tunduvalt rohkem ühiskonna silmis “prantslased” kui samal ajal saabunud alzeerlased.
Paremäärmuslastega seoses tuli mul meelde Belgia eelmised parlamendivalimised, kui kampaania ajal intervjueeriti ühte välimuse järgi Aasia päritolu poodnikku, kes ütles, et ta valib paremäärmuslikku Vlaams Bloki (Vlaams Belangi). Nimetet partei on tuntud oma diskrimineeriva kodakondsus ja elamisloa poliitika poolest (ning osade liidrite neonatsliku noorpõlve poolest). Muuseas, nende kodakondsuspoliitika programm on väga sarnane Eesti kodakondsusseadusega…
Tundub esmapilgul suhteliselt absurdne, et immigrant toetab parteid, kelle programmi üks nurgakivisid on nö “maa on täis” väide. Aga peale mõningat mõtlemist saan ma sest poodnikust aru küll – temal oli probleeme vene-slaavi-põhja-aafrika maffiaga, Vlaams Belang saadaks sellised teglased hea meelega riigist välja ja nende immigratsioonipoliitika piiraks uute tulijate arvu. Lisaks läheb sotsiaalsüsteem lahjemaks, kui toetustele pretendeerijaid järjest juurde tuleb. Ehk materiaalsed huvid on mängus. Seega fakt, et immigrant natsionaliste toetab ei pruugigi nii jabur olla.
Kes on prantslane? Ei maksa unustada, et ca Napoleon tegi Prantsusmaal ära selle, mida ida pool hiljem teha püüti. Ehk siis suure rahvaste segamise ja sulatamise. Normannid, bretoonid… nimekiri saaks pea lõputu. Kõik nad on segatud kokku prantsuse rahvaks. Erisustest jäi lubatuks vaid köök. Keel ning muu eripära suruti jõhkralt maha. Loomulikult ei saa nad nüüd kuigi ladusalt väita, kes prantslane, kes mitte, vaid peavadki sünniprintsiipi järgima. Mis uute immigrantide voolu valguses on paras pipratera…