Kolm põsemusi

Vanasse kirikusse kogunenud rahvas istub ja ootab kannatlikult. Kohe-kohe on algamas berberi trummarite esinemine. Nahkadesse mähitud päevitunud kehade suieldes algab fantastiline vaatemäng.
Loomalik nõtkus, põlevad silmad ja rütmitaju, mida ei ole võimalik muusikakoolis õppida. Lummav esitus mõjub publikule niivõrd hüpnotiseerivalt, et võtab peaaegu minuti, enne kui märgatakse plaksutada.

Vaheldusrikas kultuurielu toob selliseid eksootilisi esinejaid Amsterdami karjakaupa ja enamasti lahkuvad kuulajad vaid muusikaelamusega. Seekord aga ootab mind ees midagi põnevamat. Nimelt on mu sõber kangete trummarite maaletooja. Mind läbi pimeda altaritaguse lohistades seletab ta ärevalt, et ärgu ma eriti midagi oodaku. Need mehed pole nn. viimistletud kultuuriprodukt, kes Euroopas tuuritamas. Hoopis ehtsad farmerid väikesest mägikülast Marokos. Tuleb meelde nn. ehtne jahimees “Noorest pensionärist”, kes eksituse tõttu Pärnu peende restorani sattus ja metssigu taga nõutas. Ja välismaa keeltest midagi ei taibanud. Selgub, et see polegi nii vale võrdlus.

Järgmine hetk seisangi vastamisi kuue sõstrasilmse napis riietuses Adonisega. Mu teejuht on kuhugi kadunud ja miskipärast ei meenuta atmosfäär sugugi Chippendaleside privaatesinemist. Tunnen endal puurivaid pilke ja noormehed ei tee katsetki suhelda. Hoiak on pigem kahtlustav ja ettevaatlik. Püüan julgustavalt naeratada, kuid sellele ei järgne mingit vastureaktsiooni.

Seisan vastamisi grupi inimestega, kelle elust ja mõtetest mul õrna aimugi pole. Milliste tegevustega nad ennast rõõmustavad (no peale trummimängu ma mõtlen)? Kuidas nad suhtuvad naistesse? Millises olukorras tunnevad ennast turvaliselt? Kas neil on oma kodu? Kas neil on lapsed, laenud, liisingud? Millised on nende poliitilised vaated? Kas nad teavad, kuidas pesta hambaid? Tobedaid küsimusi tulvab pähe kiiresti ja lõputult. Huvitav, kas ja mida nad minult küsiksid? Mägihõimudest nähtud dokumentaalfilmidest kangastub mulle pilte jahist, kivionnidest ja kiledahäälsetest naistest, kes räämas, aga särasilmseid murjaneid kantseldavad. Kust aga pärineb nende kujutlus minu elust? Lennukis nähtud pardaajakirjast – pildid shoppamisest Londonis või kostüümides ärinaistest moodsates kontorihoones või hoopis lõbusast seltskonnast suusareisil? Huvitab see neid üldse?

Kohtumised inimestega “mujalt” pole mul varem kunagi sellist segadust tekitanud. Isegi kui me ei räägi ühist keelt, jagame ühist märgisüsteemi. Eurooplastega on asi päris kerge – teretamisel võib proovida kätlemist või siis erineval arvul põsemusisid. Aasia inimestele tasub kummardada.

Aga mida teha nende aafriklastega? Lihtsalt uskumatu, kui võimas ja samas habras fenomen on ühine kultuuritaust. Pidevalt muutuv. Ja nii kergesti kaotatav, sest ta ju eksisteerib ainult meie mõtetes. Samas peab ju olema midagi üldist, mis ühendab meid kui inimesi universaalses mõttes? Teineteise klassifitseerimine soo ja vanuse järgi. Vahe tegemine “hea” ja “halva” vahel. Tööde jaotamine “naiste” ja “meeste” töödeks. Laste kasvatamine mingisuguses pere moodi ühenduses. Imetlus kunsti- ja muusikateoste vastu. Mida neist aga antud olukorras kasutada? Viisi ma kahjuks ei pea, nii et muusikaline võlumine jääb ära.

Järgmisel hetkel on ürituse promootor tagasi. Minu imestuseks pistab ta näpud suhu ja toob kuuldavale karjapoisi vile ning viipab käega ukse poole. Mehed haaravad trummid kaenlasse ja kablutavad nagu hirvekari uksest välja. Tagasi vaatamata.

Jään oma segaste siseheitlustega üksi. Äkki avaneb uks ja üks trummaritest astub mu juurde, vaatab naeratades otsa ja annab kolm põsemusi. Täpselt nagu Hollandis kombeks. “Ikkagi inimene”, ohkan kergendatult :)

13 Responses to “Kolm põsemusi”


  1. 1 eppppp 22.01 2007, 21:24

    Suudlemine ja kätlemine jne on üks huvitav teema, ma olen tükk aega hoogu võtnud, et midagi kirjutada. Panen siia paar killukest kirja.

    – Kui Tuneesias käisime kohalikel inimestel külas (see oli selline kinnimakstud turismivisiit mägiküladesse), siis tulid kohalikud kõik kolmekordselt musitama: ühele põsele, teisele põsele, tagasi esimesele. Ma olin algul päris kohkunud ja kohmetunud, samamoodi teised naised.
    Ahjaa, ainult naised omavahel musitasid, mehed kummardasid aupaklikult nii meeste kui naiste poole.

    Tagasiteel arutasime, et see oli ikka meie, eestlaste, jaoks natuke ebhügieeniline tunne küll. Pealegi ei osanud me oma põskesid õigesti keerata ega teadnud, kas peaks ise teise inimese põske tõesti vastu SUUDLEMA või lihtsalt korra puudutama. Ja miks need võhivõõrad meid ikkagi suudlesid, kas sellepärast, et me nende koduläve ületasime? Turul ei suudelnud ju keegi…
    Nii et meil, eestlastel, jätkus jutu kauaks ;).

    – Hüppaks ajas mitu aastat edasi. Vahepeal olin elanud Lõuna-Inglismaal ja sealse kombega ära harjunud: musi ühele põsele ja musi teisele põsele. Kuuldavasti olevat see “prantsuse komme” ja igal pool Inglismaal polevat levinud.
    Olin juba täitsa proff musitaja (ja õige vastus on jah, et puudutad, mitte ei suudle, eksole? ;)
    Edasi kolisin sealt USAsse, õigemini tulin külla. Küsisin enne järgi oma sõbralt (praeguselt abikaasalt), et kas nende peres ikka on musitamise traditsioon. Vastseks tuli pikk tiraad sellest, et Ameerikas kõik “oleneb”. Oleneb perekondade etnilisest taustast: näiteks saksa pered üldiselt ei musita, aga neil on itaalia pere ja musitatakse küll.
    Sujuvalt üritasingi siis esimesel kohtumisel kogu famigliat õigesti tervitada, aga oh häda, inimesed käitusid kuidagi imelikult. Kui inglased olid teise põse ette keeranud, siis ameerika-itaallased seda küll ei teinud. Mu teine musi tabas inimesi ootamatult ja kusagile kaela peale ja tekitas kentsakaid hetki, ma ei saanud küll aru, kes ja mida valesti teeb…. Kohe, kui omaette jäime, ütles Justin: “Kuule, ega sa neid kaks korda pea suudlema, ikka ainult kord!”

    Ahjaa, nii Inglismaal kui siinses keskkonnas käib musitamine vaid naine-naine ja naine-mees vahel. Mehed aga kallistavad ja patsutavad üksteist, päris tugevad laksud kostavad ;)

    – Ja kolmas hüpe. Viimasel ajal Eestis käies ei tea ma enam üldse, mis teha, kui tuttavatega kokku saan. Tähendab, musitama Eestis vaevalt et hakatud on. Aga kallistamine on nagu rohkem levima hakanud kui vanasti, kas teile ei tundu? Ja enam ma ei tea, keda kallistada ja keda mitte.
    Ja kas kätlemine on Eestis (veel) levinud?

  2. 2 notsu 22.01 2007, 22:36

    Minu arust kätlevad Eestis peamiselt venelased. Eestlastest ja venelastest segaseltskonnas võib-olla käteldakse ka. Aga ma ei tea, kas see naistele laieneb, võibolla on sellina macho-värk.
    Kallistamine sõltub sõpruskonnast, üldiselt peab selleks päris lähedane olema. Või sõltub isegi individuaalsest suhtest, sest mul on sama seltskonna raames neid, kellega ma kallistan meeleldi, neid, kes kallistavad ebamugavust tundvat mind, ja neid, kellega vastastikusel kokkuleppel õnnelikult ei kallista.

  3. 3 Mari-Leen 22.01 2007, 23:53

    Sakslased ka kätlevad.
    Aga musitavad (eriti lapsi – igas vanuses 1-21) suu peale :S

  4. 4 Katrin 23.01 2007, 4:12

    Mul on üks tuneesia/prantsuse päritolu töökaaslane, kellele meeldib käesuudlusi jagada. Minu meelest kõige hullem variant :I

  5. 5 andry 23.01 2007, 5:56

    Hea näide, kuidas nakatavalt kirjutatud looga pannakse püsti suur ja globaalne probleem.

    Kõigepealt, Eestis ikka käteldakse küll, see on huvitav, näiteks mulle tuli kättpidi head uut aastat soovima Toomas Varek, Riigikogu spiiker, mees, kellest ma kohe mitte lugu ei pea. Aga surusin siiski ta kätt, heale soovile tuleb olla avatud ja heaga vastata.

    Eestis on noorte seas hakanud levima see ameerikalik patsu löömine ja rusikate kokkutogimine, ma ise kasutan seda palju.

    Mis musitamisse puutub, see on mu meelest märk selle kohta, et inimesed usaldavad üksteist, lisaks nad nagu kompavad üksteise biovälja, et kas mul on sinu välja sees hea olla ja sinul minu omas.

    Ja kuna käisin hiljuti vaatamas Borati filmi, siis seal teeb Sasha Cohen kena ajakirjandusliku ekdperimendi. Läheb New Yorkis metroosse ja hakkab, nagu külapoiss kunagi, inimestega suhtlema, end tutvustama, ja nagu tema kodukülas kombeks, üritab põsemusi vahetada. Oi neid reaktsioone, oi oi.

  6. 6 Mari 23.01 2007, 9:57

    No ma olen ka juba musiekspert. Itaalias musitatakse ikka kaks korda, kuid tegelikult pannakse pigem põsed kokku ja siis musimats käib lihtsalt õhku. Viimasel ajal on hakatud ka siin õnne soovimiseks kolm korda musitama, siis pidi ikka õnn tulema… Nt. Sünnipäevaks, uueks aastaks jne PEAB kolm korda matsutama!
    Eestis olen alati oma sõpru ja sõbrannasi kallistanud, isegi siin vahest tuleb loomulikum kallistada kui külmalt põsed kokku panna ja siis suu torus matsutada.

  7. 7 Eppppp 23.01 2007, 13:27

    Andry, pole seal mingit erilist märki vastastikkusest usaldusest… sageli. Muside vahetamine on lihtsalt komme ja sa pead selle läbi tegema. Mul on mehe suguvõsas ridamisi inimesi, keda ma üldse ju ei tunne, kellega pole suhelnud rohkem kui ülipealiskaudselt – ainuke suhtlusvorm nendega ongi, et iga kord suguvõsa koosviibimistel käib see suur musitamisevoor alguses ja lõpus.
    Vahel see ahistab mind. Aga samas on hea ka: kindel raam. Täpselt teada, mis toimub.

  8. 8 ööloom 23.01 2007, 13:59

    Need tõlgendused-tähendused ongi kultuuriti väga erinevad! Alati tasub võõrsil silmad lahti hoida ja hoolega jälgida, mis teised teevad. Nt veel paar aastakümmet tagasi eestlased kallistasid ja suudlesid ikka vaid oma lähedasi ja armastatuid. Ei mäleta, et sõbrannad oleksid tänaval kohtudes ja lahku minnes kallistanud, nagu nüüd eesti neiude puhul sageli näeb. Sama suund on ka Soomes, kus mu ammused, nüüd keskealised tuttavad on viimastel aastatel järsku hakanud kokkusaamisel üksteist embama. Nende 20-aastane poeg, keda ma polnud aastaid näinud, ka kohe tervituseks kallistas.
    Sellega seoses meenub nõukaajast lõbus lugu, mida rääkis üks meeskolleeg. Tema kõndinud oma neiuga armunult Tallinna tänaval, hoides teineteise ümbert kinni. Vanem vene meesterahvas tulnud juurde ja häbistanud – kuidas see väljend neil ongi: “Ne stõda, ne sovesti!” (“Ei häbi ega südametunnistust!”) Tuttav osutanud sealsamas kaelakuti kõndivatele vene noormeestele ja küsinud vastu: kas SEE on siis normaalne? Venelastel (vähemalt tollal) oli poiste kaelakuti käimine semulikkuse tunnus, mida eestlaste puhul ei kohanud.

  9. 9 andry 23.01 2007, 14:41

    Epuke hea, kui rääkisin suudlemisest kui usaldusest ja selle kontrollist, mõtlesin asja üldisemalt. Ma jääks ikkagi oma arvamuse juurde.

    Muide, kui pubekas olin, siis oli meie seas levinud kild: Mis on suudlus. 90 % sülge ja 10 % tundeid. See käis suult suule tegutsemise kohta, eks ole.
    Praegu ma mõtlen, et suudlemine (suult suule) on minu meelest müstiline toiming, hingeõhu vahetamine, hingeline, hingeline, hingeline tegevus. Mis viib kiirelt füüsilise tegevuse juurde. (Noh, ainuke inimene, kelle suud ma suudlen, on mu oma naine,)

    Ja mulle meeldis hirmsasti see Öölooma pildike vene kuttidest, jube hästi tuli omal ka sama asi meelde.

  10. 10 Eppppp 23.01 2007, 17:21

    Jah, me räägime erinevatest asjadest siin. Seda ma just ütlen, et sa ei saa valida – kui sa oled selle selle kultuuri sees, siis just nii sa musitama pead oma sõpru ja sugulasi.
    See nö “sotsiaalne musitamine” on Euroopas üsna levinud, kuigi ma ei oskaks küll paika täpselt panna, kust lähevad piirid… Kui palju ja mismoodi mis maades. Huvitav teema igatahes, kust need traditsioonid tulevad. Miks Hollandis nt 3kordne suudlus, sealsamas lähedal Saksamaal aga üldse mitte jne.
    USAs tundub üldiselt olevat nii, et iirlased musitavad, aga WASPid (white anglosaxon protestant) mitte. Vist. Mulje on selline mul.

  11. 11 Irma 23.01 2007, 19:24

    Luksemburgis on nii, et kohalikud musitavad enamasti kolm korda ja siis teiste “kohalikega”, kes ka siin elavad, ent muust riigist pärit, musitatakse vastavalt nende sealsetele kommetele.

    Mõned siin pikemalt elanud võõramaalased on aga samuti üle võtnud kohaliku tava musitada kolm korda. Ehk siis kokkuvõttes on alati üks suur arusaamatus – mõni imestab, et miks sa kolm korda ei musita, teine jälle, et miks sa seda teed. Segadust kui palju :)

    Tavaliselt ma ütlen selle peale, et teeme nii, nagu siin kombeks. Ja siis mõnega ikka ei tee ka. Kokkuvõttes ikkagi kõik “oleneb”. Vist. Enamasti.

  12. 12 Margot 23.01 2007, 23:32

    Hollandis on muide ringlemas versioon, et musidega ollakse lahked, sest need ju ei maksa midagi. Siinne rahvuslik omapära on koonerdamine ja väga täpne raha lugemine ja hulluseni tormamine kui kuskil midagi tasuta jagatakse. Vana hea kalvinism, mis muud:)

  13. 13 notsu 24.01 2007, 4:40

    Ma kaldun ka arvama, et see formaalne musitamine on lihtsalt formaalne. Olen mitmel välismaal elanud ja alguses olin eestlasena ikka hädas, et mind sunnitakse mingite kommete näol vägisi võõrastega suhtlema. Lõpuks sain aru, et nende abil hoopis välditakse võõrastega suhtlemist, ja kohe läks kergemaks.

    Tagasi Eestisse tulles olin portsu otsas, et võõra-inimese situatsioonis ei olegi kindlat valemit ees, kuidas käituda, peab hoopis olukorras orienteeruma ja mikroskoopilisi märke jälgima hakkama. Mis on teatud mõttes palju suhtlemisem kui paar formaalset musi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: