Kas teab seadus, mis on headus? 4. osa

Niisiis, mis tunne on rongikontrollile vahele jääda Rootsi Kuningriigis? Ütlen kohe ära, mõnus. Siiamaani läheb süda sees soojaks.

Kõikide roheliste röögatuks rõõmuks võin tähendada, et Rootsi on riik, kus tõesti kehtib selline käitumine, et inimesed teadlikult loobuvad autodest ning kasutavad liikumiseks palju busse ja ronge ka juhul, kui auto ja isegi kaks on peres olemas.
Ma ei tea, kuidas terves kuningriigis, aga Järna kandis küll. Seal, kus neid ullikesi ja muid alternatiive liikumas.

Gnesta raudteejaam, mille vahet ma sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja sõitsin (trükiksin seda verbi heal meelel umbes sama kaua kui kestab Tsooni sõitmise stseen Tarkovski Stalkeris), asus Stockholmist umbes kolmveerand-tunnise veeremise kaugusel ja kõige targem oli piletina osta rabatkupong ehk multyway ticket ehk pikk 20 jaotusega paberriba, millega sai sõita terve Stocki ja selle ümbruse liiklusvööndis. Meie mõistes siis terves Harju maakonnas.

Rabatkupong maksis viis aastat tagasi 110 SEK-i, tollase kursi järgi umbes 160 eesti raha, aga kohalikes oludes oli summa väike. Mingi keskmine leivapäts maksis poes 30 SEKi umbes.

Selle pileti järgi oli teekond Stockist Gnestasse kaks ja pool korda pikem kui Gnestast Stocki.
Oot-oot, mis matemaatika see nüüd on, imestad sa, sõber lugeja.
Et maakera sees on teine ja suurem kera ja selle sees kolmas ja veel suurem?
Kohe seletan, kuidas see võimalik on.

Stocki transport on jaotatud tsoonideks. Linnasisene ja selle lähim ümbrus on I tsoon: selle jaoks tuleb rabatkupongi peal ära tembeldada kaks ribakest, sinna peale templina kuupäev ja kellaaeg tekitada.
Kellaaja põhjal saab tunni jooksul suvalisse transpordivahendisse ümber istuda. Näiteks sõidad rongiga Gnestast Stocki ja siis istud sedamaid linnaliini bussile number 1, mis su Centralstationist Tallinki sadamasse viib. Jube mugav ja odav ja muretu.

Nii, ja rongi pealt käib ALATI kontroll läbi.
Iga jumala kord: tuleb, käib vagunid läbi, vaatab piletid üle, kel seda ei ole, neile müüb pileti, mis on siis vastavalt veidike kallim kui rabatkupong. Ja kontroll tuli ALATI peale kas veidi enne Gnestat (Stockist saabudes) või kohe pärast Gnestat (Stocki sõites).

Nii et kõige praktilisem oli Stocki poole sõites tembeldada kõigest kaks vahet, nimetada kontrolli küsimusele, et kuhu sõidad kõige lähema peatuse nimi ja siis juhhaidaa! rahulikult kohale loksuda.

Stockist Gnestasse tuli alati viis vahet ära märkida, sest tempel näitab ka, kuskohast on sõitu alustatud.

Miks nihukest kammajaad korraldada, küsid sa, kulla lugeja.
Lugedes tundub see keeruline, tegelikult, kui rutiin selgeks saab ja ülevaade rongikontrollide hingeelust olemas (kusjuures bussikontrolli pole ma Rootsis iial näinud, sest sa lähed bussi peale astudes juhist mööda ja lunastad pileti ning teistmoodi lihtsalt ei tehta), siis on kõik kerge ja hõlpsasti teostatav ja loomulik.

Ja teeb sõitmise vähe põnevamaks ka.

Põhiline põhjus on mitte niivõrd kokkuhoid, ehkki see ka veidi, kuivõrd, et sa tuled Eestist ja sul on alateadlikult sees Eesti hinnad ning tekib mingi sisemine protest näiteks panna peldikuukse lukupilusse viite sekki, kuna see on Eesti rahas 7,5 krooni… Ning eestlane lihtsalt ei olnud tol ajal veel harjunud vetsuskäimise eest peaaegu kümmet krooni maksma. (Kui veidi ümardada.)

Sellega seoses: ma olen kindel, et kui euro oleks tulnud lubatud ajal, oleks Eestis kõik hinnad märgatavalt tõusnud. Lihtne näide Soome peldikuelust peaks tõestuseks kõlbulik olema.
Enne eurot maksis Soome avalikus peldik kaks marka. See oli vist tollaste kurssidega umbes neli krooni. Peale marga kadumist ja euro kehtestamist on bensiinijaama peldiku hind 0.50 eurot. Praeguse kursiga seitse pool kaheksa krooni.
On vahe?
Soomlase meelest on. Mitmeski kehvemini hooldatud peldikus on markeriga tigedalt kirja pandud ja kirja jäänud väike kiire meeleavaldus: 0.50 euroa minua kusettaa. (vabas tõlkes – see pool eurot käib ikka pinda küll).

Veel meenub mulle, kui juba jutt vetsuseks kiskus, Juhan Ulfsak mainis ühes aastataguses leheloos, kus ta kirjeldas von Krahliga või Esto pundiga ringirändamist, ning seal ta põrutas, et rootslased on kuulekad nagu mingid tölplased.
Et tuled peldikust välja, ja teine mees tahab samal ajal sisse tulla, siis ehkki sina talle ukse lahti hoiad, et ta tasuta peldikusse saaks, jääb tema ootama. Kuni sa uksel sulguda lased ja siis ta paneb sinna oma viiekroonise ja siseneb nagu peab.

Äkki oli see roheline käitumine, ah? Mees kavatses potil kükitada ja vett tõmmata, nagu peab ja pärast veel käsi kah pesta, nagu peab, sest lasteaias talle oli õpetatud nii, ja leidis, et peab selle eest tasuma. Viis krooni vähemalt.

…Aga pidin ju kontrollile vahelejäämisest rääkima. Kuidas see siiani mu aju mõnuretseptoreid ärritab.
No väga lihtne oli asi. Enne veel, kui mulle Rootsi rongikontrollide hingeelu tuttavaks sai, otsustasin proovida jänest sõita.
Jätsin pileti ostmata. Istun, vaatan aknast välja, ega ma aknatagusest maastikust küll ei mõelnud eriti.
Tamburi uks lähebki lahti…
Ah sa raisk ja seal ta on, üleni tumesinises mundris. Istun vaguni keskel, tähendab veidike on aega midagi seletuseks välja mõelda, enne kui mind klõpstangide vahele püütakse ja mu pikad kõrvad ära augustatakse.
Ainuke mõte, mis aga pähe tuleb, on: „Kurat, Rootsis on piletita sõidu eest trahv kindlasti üüratu.”
Jõuab minu juurde kontroll, nooremapoolne, kusagil kahekümneviiene, intelligentse olekuga ja väga korrektse kehakeelega noor mees. Pakun, ta võis olla vaesevõitu üliõpilane, kes kooli kõrvalt rongis pileteid müüs ja kontrollis.
Kontroll seisatab: „Teie pilet palun!”
Mul ei tule midagi pähe, ja arvatavasti on mul just seetõttu usutavalt õnnetu nägu peas.
”Ei ole mul piletit.”
„Kuidas?” ütleb kontroll rootsi keeles. Mina olin oma lause pomisenud eesti keeles. Läksin inglise-rootsi segapudru (svengelska) peale üle.
„Mul on sõber, tead, tal oli autoavarii, kas sa kujutad ette kui õudne, hakkas vasakpööret tegema, jäi keskmises sõidureas seisma, eks ole, ja kui selline hästi-hästi suur rekka sõitis tagant sisse talle pahh, sa mu meie…” (Kes on lugenud John Irvingu romaani Lesk üheks aastaks, neile tuleb see situatsioon tuttav ette. Mul oli see raamat parajasti kotis.)
Kontroll vaatab mind mõtlikult.
„… pahh ilge hooga ja sõber lendas vastu esiklaasi ja esiklaas jumalast puru, sõber lendas pooleldi autost välja kapoti peale, turvapatju polnud, eks ole, pirraki…”
Kontroll võttis aegamisi mu vastas istet, kasutas ära mu hingetõmbepausi ning küsis: „Kas teil pilet on?”
„…. õnneks kiirabi tuli peaaegu kohe, aga sõbra nägu jumala verine, ma pidin temaga kokku saama, aga helistan, teda pole ja tuleb välja, haiglasse viidud. Läksin teda vaatama, lamab, üleni kinniseotud nagu muumia…”
Kontroll küsib: „Aga ellu jäi ikka see teie sõber, ma loodan?”
„…. No ega nad surnuid siduma ei hakka, mees, mõtle ise, aga ma pean minema Stocki ja ta pruudile ütlema, mis näoga ma seda teen, mees, ja üldse, ma kaotasin rahakoti ära selle jama peale, näe ei ole noh, ei tea kuhu panin, vist poes, kui sõbrale lilli ostsin, ja mul pole piletit ja mida ma nüüd söön või ma ka ei tea. Vot sihukene lugu.” Selle aja peale oli mul juba pisar ka silmanurgas olemas.
Kontroll mõõtis mind pika pilguga. Silmanurgast näen, et olin oma segakeelse jutu, innuka kätega vehkimisega ja mesilastantsuga sinna juurde äratanud parajat tähelepanu terves vagunis.
Dramaatiline paus.
Päris pikk paus.
Kontroll paneb käe taskusse.
Ei võtnud sealt nuga. Nagu eesti kontroll eelmises sissekandes.
Võttis 300 krooni, ütles:” Kui jaama jõuad, võta takso. Ja pruudile räägi ära, nagu oli. Peaasi, et ta poisssõber elus on, eks ole.”
„Mhm.”
Mis te arvate, kas mul oli PIINLIK?
Muidugi oli, siiamaani on, ka praegu seda kirjutades.
Raha jagasin ma Balti jaamas kerjuste vahel ära.

II

Erikuni me selles sissekandes ikka veel ei jõudnud. Räägin lõppu hoopis tõestisündinud anekdoodi, mis minu meelest Euroopa ja Eesti teemaga väga hästi seostub.

Selgituseks: teen oma igapäevatööd pisikeses armsas kolkalehes Virumaa Teataja (ja olen oma töö ja oma lehe üle paganama uhke, muide).

Andes au Hans Christian Andersenile ja ta muinasjutule Karjapiiga ja korstnapühkija, annan oma tõsieluloolisele anekdoodile nimeks:

Välisminister  ja kultushelilooja

Eks enne volikogu valimisi ole ikka nii, et poliitikud hakkavad kõik jalalt jalale hüppama ja kõva häälega omale vastu rinda taguma.
Sellega seoses võttis Virumaa Teatajaga ühendust Reformierakonna üks esinumbritest Kristina Ojuland, kunagine preili välisminister, kes pakus avaldada lühikese arvamusloo oma suhetest Virumaaga.

Eriti tõstis preili endine välisminister oma leheloos esile kellegi virumaalase Avo Pärdi loomingut. Lugu ilmus kokkulepitud päeval.

Järgmisel päeval saatis preili Ojuland pika ja meeleheitliku vabanduse ja õienduse ehk kirjaliku kokutamise, mille kindlasti ja kibekiiresti avaldada palus.
Et oma arvamusloos ei mõelnud ta Avo Pärti, vaid ikka maailmakuulsat heliloojat Arvo Pärti, kelle looming talle ülioluline olevat.

Toimetuses tehti its-its-its. Kokutus loomulikult avaldati.

Sellest samast loost jutustasin oma heale sõbrale Marisele, kes töötab Eesti Päevalehes keeletoimetajana ja on minu jaoks väga suur keeleautoriteet.

Maris küsis professionaalselt ja õigustatult: „Miks toimetuses Ojulandi näpuviga ei märgatud ega ära parandatud?”

Pareerisin: „No tead, me mõtlesime, et Ojuland, tema tunneb igasuguseid inimesi, äkki tunnebki ta meest, kelle eesnimi on Avo ja perekonnanimi Pärt ja kelle loomingust ja olemasolust meil aimugi pole.

Peale selle, ajalehe toimetus ei või ega tohi valimisreklaamide tekste ümber teha ega paremaks muuta!

Tegelikult mõtlesin: niisuguse vea saab teha ainult inimene, kes võib olla küll elukutselt minister, on aga oma olemuselt siiski lihtsalt üks lambakasvataja…
 

23 Responses to “Kas teab seadus, mis on headus? 4. osa”


  1. 1 Mari-Leen 24.01 2007, 19:46

    Minu meelest on Ojuland tegija, kasvatab ta lambaid või ei.. Ja tegelikult kasvatab lambaid ju Kägu :)
    No ju tal oli täheviga.. Või ei tulnud selle peale, et kontrollida :P

  2. 2 sukelduja 25.01 2007, 6:57

    Armas Mari-Leen

    Nüüd, kus keegi reageerib, sest selleks ma viimase peatüki üles riputasingi, võin rahulikult tunnistada, et ka minu meelest on Ojuland tegija. Ja mulle sümpaatne nii naisena kui ka poliitikuna.

    Aga riputasin siia meelega midagi, mis oleks vaieldav. Ja mu esimene reaktsioon oli siiski “lambakasvataja”.

    Veel ma arvan, et siin ilmas pole miski juhuslik ning PR tööd tuleb teha veatult, eriti kui oled juhtfiguur Eesti elus.

    Muide, Mari-Leen, mulle impooneerivad väga SInu sissekanded siinses blogis. Tõsiselt.

  3. 3 Mirri 25.01 2007, 8:21

    Jah, aga minu meelest peab inimlikult suhtuma nii tegijatesse kui ka nendesse, kes ei suuda välja tulla oma pisikesest maailmast. Tean, et nende pisikese maailma sees on suur maailm, aga uskuge, tegija pisikese maailma sees on see suur maailm ka olemas. Ajalehtedes ju ongi korrektorid selleks, et aidata autoritel näpukaid jms asju vältida. Irvitada inimese juhusliku vea pärast on inetu. Täpselt sama inetu kui irvitada pimeda üle, kui see ootamatu takistuse otsa komistab. Imelik, et kusagil saab tööd korrektor, kes otsustab, millised vead saadab ta avalikusele irvitamiseks ja millised korrigeerib!

  4. 4 Tuuli 25.01 2007, 12:15

    Aga minu meelest on Andry Ervaldil tore jutuvestmise anne.

  5. 5 Eppppp 25.01 2007, 20:36

    Mina olin selle kirjatüki toimetaja-esmalugeja (tegelikult eelkõige viimast, pole siin suurt midagi toimetatud ;) Ja ma ütlesin Andryle ka, et minu isikliku arvamuse kohaselt tegite Ojulandile liiga. Ning et kas selle loo ülepublitseerimine suurendab liigategemist? See on küsitav. Ja jätsime loo sisse.

    Aga jänesesõidust rääkides.

    Eestis, tegelikult kogu ilmas on mul olnud kaks piletita vahelejäämist. Üks oli ca 10 aastat tagasi ja sõitsingi päriselt ka jänest, noor ja jultunud. Heasüdamlik onu tegi mulle miinimutrahvi ja võttis mult lubaduse, et “ma enam nii ei tee”. Ja see tõepoolest mõjus! Ma olin lubaduse andnud ja enam nii ei teinud. Eriti palju polnud vaja ühistransporti ka kasutada, nii et lubadust oli lihtne täita.
    Siis ca 3,5 aastat tagasi olin oma ameeriklasest mehega mööda Tallinna sisustuspoode seiklemas. Keegi soovitas meile Järve selveri juurest edasi sõita Laagrisse, et seal palju poode. Ja et “vist” see number buss. Hüppasime siis bussi peale ja asusime rahvalt küsima: “Kas see läheb Laagrisse?” Üks ütles, et ei tea, teine, et ei lähe, kolmas ka ei ei lähe, neljas kinnitas, et läheb lõpuks küll.
    Tuli juba uus peatus. Mina, kaks komposteerimata piletit näpu vahel, olin bussiukse peal ja küsisin peale astuva naise käest: “Kas te teate, kas see buss läheb laagrisse?”
    “Nii!” teatas musta jopega naine ja tegi mingi liigutuse selle va kompostrimasina juures ja hüppas tagasi minu suunas. “Teil on pilet komposteerimata!”

    Ja edasi võeti mind ja Justinit bussist maha, seal ootas furgoon, kus alles õige peedistamine hakkas, mille käigus oli pisaraid, karjumist ja kohtuga ähvardamist. Kontroll väitis, et ta on mu nime enne kohanud ja et ma olen “staazhikas jänes”. Ja et me oleme “jultunud valetajad”, kes mõtlesid küsimuse bussisuuna järgi välja, sest nägime kontrolle peatuses. “Lõpeta juba see valetamine!!!”
    Lõpuks tuli teine kontroll meid kaitsma (“Jäta nüüd järgi, Sirje, sa ju näed, et üks on välismaalane ja teine rase! Ja piletid olid neil ju näpus?”) ja lasti meid lõpuks nende masinast välja, saime sellelt Sirjelt paberi kohtuprotsessi algatamise teatega. Paberile oli kirjutatud, et “keeldub kohapeal maksmast, algatatakse kohtuprotsess”. Olime andnud kõik oma andmed ja meiega pidi uuesti ühendust võetama.
    Mingit kohtuportsessi meie teada ei tulnud. (Justin plaanis sel juhul selle kontrolli ise vastu kohtusse kaevata, laimamise ja solvamise pärast, ameeriklase värk ;)
    Seda, kas see buss Laagrisse sõidab, ei saanudki kunagi teada, ja Laagri poodidesse ei jõudnud me kunagi.
    Ja juhuse, aga võibolla ka millegi muu tõttu oligi see meil viimane kord Tallinna ühistransporti kasutada.

    OLEKS TORE, KUI TALLINNA BUSSIPEATUSTES JA BUSSIDES USTE JUURES OLEKS TÄPNE INFO LIINIDE MARSRUUDI KOHTA. Ma mõtlen siiamaani, et tegin õigesti, et pileteid ei komposteerinud enne, kui polnud kindel, kas see buss sõidab õigesse suunda ja kohta. Ja ainus võimalus seda teada saada oli kaassõitjaid küsitleda…

  6. 6 Eppppp 25.01 2007, 20:44

    Rootsist on minul ka head muljed.
    Väga hea on see, et bussidel on lapsekärude jaoks kohad – keskmisest uksest ja madalast astmest saab lihtsasti sisse, lapsega sõitmine on (ka lapsevanemale) tasuta, ja bussi keskel on spetsiaalsed laiad kohad kärude jaoks. Lisaks on mingi ametnik bussipeatustes (vist suurtes bussipeatustes), kes inimesi juhatab ja lastega kärusid peale aitab (“Hei-hei, sul pole vaja minna esimese ukse juurde, tule siia keskmise ukse juurde, sulle on sõit tasuta! Ja kuhu sa sõita tahad? Jah, see on sulle õige number!”) Esimesel korral mõtlesin, et see oli juhus, et üks vormiriides inimene juhtus seal peatuses olema ja mind juhendama ja aitama. Aga siis juhtus seda paar korda veel, suurtes peatustes. Ma ei tea, mis nende amet täpselt on, aga mulle kui transpordi kasutajale oli see tohutult mugav ja mõnus.
    Nii et selles mõttes on mu moraal sama, mis Tallinna-meenutuse puhul. Alati on neid inimesi, kellele on vaja abi ühistranspordisüsteemi rägastikus… Ja kas süsteem pakub neile mingisugust abi?

  7. 7 Mirri 25.01 2007, 22:02

    Ei, Ojulandile liigategemist see postitus ei suurendanud (vähemalt minu jaoks mitte). Aga kahju on mul ikka, et ma seda lugesin. Arvasin Andryst hästi ja uskusin ta olevat toreda, südamliku ja ausa inimese. Nüüd aga tean, et ta seda pole. Ta on tavaline keskmine eestlasest _ärapanija_, kellele ametiau (lehe korrektsus) tähendab ülivähe võrreldes rõõmuga tembeldada keegi tubli tegija lambakasvatajaks. Ja need tema tekstid, mis mulle enne meeldisid, muutusid äkki tühjaks ilutsemiseks ja sõnade tegemiseks.
    PS Ma ei ole mingi partei (ka mitte oravate) fänn.

  8. 8 H. 26.01 2007, 1:14

    Mis on lambakasvatamises valet?
    “olemuselt lambakasvataja”, my ass.
    lambakasvatamine on üllas, loominguline ja kosutav töö/hobi!!!!!
    Ja loomulikult heidab selline stoori paha valgust Virumaa Teatajale, mitte Kristiina Ojuland`ile. Kõik me teeme trükivigu, eriti tuleb neid sisse, kui keeleprogramm ei paranda ära. Avo ja Arvo näiteks saavad mõlemad olla aktsepeeritud eesti keele programmis kui nimed ja punast joont ei tule alla. See oli ju kohe selge lehele, et see on näpukas? taheti lihtsalt poliitikule “ära panna”?
    Euroopa ja “Euroopa” kontekstis – sellistel hetkedel on jah natuke häbi eestlane olla… Valetada piletikontrollile ja panna ära ministrile. Eesti värk.

  9. 9 Tatsutahime 26.01 2007, 20:22

    Minul käis kunagi kodus küsitleja, kes uuris, mida ma võileiva peale panen. Nägi kapi peal Ameerika lippu ja hakkas rääkima, kuidas ta Floridas poodidelt raha välja pettis (riiete tagasiandmine vale tshekiga vms).

    Mul oli väga kur ja väga piinlik. Samamoodi on kurb ja piinlik lugeda seda, kuidas keegi varastab selleks, et “põnevam oleks” ja “ma ei ole harjunud, et asjade eest peab nii palju maksma”. “Otsustasin proovida jänest sõita”. Aga kui prooviks asendada siin sõna “jänest sõita” ja “kaks vahet vähem tembeldada” sõnaga “varastama”? On teine tunne?

    Kahju, et piinlik hakka siis, kui teised demonstreerivad usku, et sa ei valeta ja ei varasta. Piinlik võiks olla seda tehes. Ühistransport on ju meile kõigile kasulik, otseselt – keegi viib su sinna, kuhu sul vaja on; ja kaudselt – kasutame vähem eraautosid, hoiame maailma naftat kokku. Miks on vaja varastada?

  10. 10 notsu 27.01 2007, 2:59

    Aga ikkagi, üks asi on meelega jänest sõita – selline pisuke kleptomaaniahoog – kuid teine asi on siis, kui sul on ausalt plaanis pilet ära augustada, aga kontrolli ülim eesmärk on sind vahele võtta, mitte lasta sul ausaks reisijaks saada. Tallinna ühistransa kohta räägitakse ka lugusid, et mõni on trahvi saanud, sest buss olnud nii täis, et ei pääsenud kompostri juurde, aga pilet läheb edasi saates vahel tee peal kaotsi. Selliste vägisi jäneseks tegemise lugude peale tulebki tahtmine meelega jänest sõita. Et kui juba vargaks tembeldavad, olgu siis vähemalt asja eest.

  11. 11 Ingrid 27.01 2007, 13:04

    Hea tunne kontrollile vahele jääda…. Äkki oli sul ikka hea meel selle üle, et kontroll oli tore inimene? Või tollel juhtumil lausa õpetaja :)

    Natuke kummastav on see, kuidas rõhuasetus läheb tegelikult põhjuselt nö sümptomitele. Inimestel on piinlik vahele jääda, piinlik selle üle, et nende tegevus on teistele teada, aga ei kuule eriti, et kellelgi oleks piinlik pileti ostmatajätmise üle. Minu meelest võiks olla küll. Ma ei mõtles siin selliseid juhtumeid, nagu Epul oli – see oli tollel kontrollil samasugune välise tunnuse peale väljaminek, kui Andryl seal. Oluline on ju see, kas sul on pilet elik kas sa oled andnud oma pisikese panuse selle eest, et see sama või rong edasi käiks. Kui tahad, et käiks, siis tulebki osta pilet. Kui ei taha, käi jala.

    Meenutab see lugu natuke neid linnalapsi, kes arvavad, et piim tuleb poest ju nigunii, milleks mingite lehmade söögiga vaja vaeva näha.

  12. 12 Tatsutahime 28.01 2007, 10:04

    Epp, aga praegu on küll enam-vähem kõigis Tallinna bussipeatustes info marsruudi ja kellaaegade kohta. Need on tihti küll imelikus kohas, lähima (laterna)posti küljes, mitte peatuseputkas :-)

  13. 13 Urmo Jaaska 28.01 2007, 11:47

    Eelnevaid kommentaare lugedes tundub, et paljud siinse blogi lugejad on tõesti head inimesed – seaduste ega hea tava vastu kunagi ei patusta.

    Võibolla olen ma küünik, aga mina küll ei usu, et on olemas inimesi, kes alati kõike reeglite järgi teevad. Ikka tuleb ette olukordi, kus ühel või teisel, hästi või halvemini põhjendatud ajenditel tehakse midagi, mida tegema ei peaks. Kes tahab millestki ehteestlaslikust rääkida, siis on see pigem just selline teiste tümitamine, et ennast paremas valguses näidata.

    Mina ei tunne absoluutselt mingit piinlikust asjaolu üle, et ilma tegelikku õigust omamata hankisin endale Lyonis kehtivuse lõppu jõudva ISIC-kaardiga aastaks üliõpilase ühistranspordi kuupileti, mis säästab mulle umbes 15 eurot kuus. Ja see, et ma töötu olin, ei õigusta minu arvates tehtut ka mitte üks raas.

    Lõpuks tahaksin veel lisada, et minu arvates pole eestlased üldse see kõige hullem liik. Inimesed on igal pool üsna sarnased, ikka küüned enda poole. Ka lääne-eurooplased üritavad võimalusi ära kasutada, kuigi tavaliselt mõnel teisel viisil.

  14. 14 Hella 29.01 2007, 10:34

    Minu meelest ei ürita küll siinsetest kommentaatoritest keegi ennast kuidagi näidata. On lihtsalt inimlik nördimus ebaaususe pärast. Tõsi, igas riigis leidub inimesi, kes varastavad. Aga kõikjal ei võeta seda kui loomulikku asja. Kasvõi näiteks spikerdaminegi koolis. Soomes on see häbiväärne tegu, mida kaasõpilased hukka mõistavad. Heades USA ülikoolides visatakse spikerdanud ülõpilane armuta välja. Tean ka eestlasi, kes on selle teo pärast tudengi staatusest USAs pidanud ilma jääma. Meil juhtub isegi seda, et spikerdajad hooplevad pärast oma nutikate nippidega. See, et keegi julgeb oma inetu teoga suurustada (näe, MINA ka Lyonis…), ütleb midagi ühiskonna tolerantsuse kohta seaduserikkumiste suhtes. Kurb ju, kui asi on ühiskonnas nii halb, et isegi häbitunnet pole ja ainult ahnus on.

  15. 15 ööloom 29.01 2007, 11:49

    Kangesti tuleb meelde eneseõigustamine: kõik petavad, kõik varastavad, kõik astusid komparteisse, kõik aitasid küüditada… Kellel aga enda puhul millegi pärast kõhklusi on, see üldistab – KÕIK ja MITTE KEEGI! Siia ehk sobib ka ühe tuttava ütlus: inimesed jagunevad kaheks – ühed oskavad elada ja teised mitte.

    Tegelikult ongi inimesed väga erinevad, rahvad ja kultuurid samuti. Ja kui sul näiteks ID-kuupiletit pole, ongi Tallinnas väga kerge jäneseks saada: valmisostetud pileteid pole või on raske kompostrini trügida, juht piletit ei müü, sest sul pole täpset raha – 100-kroonisega ei tasu proovidagi. Pangakaardiga pole ammugi midagi teha. Väga kerge on siis mõelda: ah, need 1-2 peatusevahet, sõidan ilma – 1-2 peatusevahe sõitjad olevatki just levinuim jänesetõug. Teine huvitav nähtus on see, kuidas need asjad on vastastikku seotud ja üksteist soodustavad: palju jäneseid ja sadistlikud kontrollid, hundimoraal liikluses ja liikluspolitsei, kes olukorra parandamise asemel keskendub süüdlaste jahile. Ongi meil üks ülekavaldamise ja inimjahi maa! Rääkimata juba sellest seosest, et jahtimistööle lähevad meelsamini inimesed, kes leiavad seal võimaluse oma agressiivsust legaalselt välja elada. Ja samas saab tuua näiteks mõlemas suunas Eestist erinevaid maid – seaduskuulekaid ja vastupidiseid.

  16. 16 Urmo Jaaska 1.02 2007, 21:29

    Mina ei üritanud küll kuidagi oma teoga suurustada. Sellest on küll kahju, et inimesed automaatselt arvavad, et kui inimesed kirjeldavad, kuidas võõrsil võimalusi ära kasutada, siis nad kiitlevad oma “saavutustega” (mitte, et selliseid inimesi poleks küllalt, kusagilt on see eelsoodumus ju alguse saanud).

    Ei suurustanud ma oma inetu teoga, aga ei tunne ka piinlikkust. Ja “kõik petavad” pole minu teo õigustus, vaid ma üritasin ausa ülestunnistusega näidata, et petmise viise on erinevaid. Kes petab ühistranspordis, kes petab oma meest või naist, kes petab maksuametit. Miks üks teisest oma olemuselt parem/halvem peaks olema?

    Tahtsin tähelepanu juhtida sellele, et inimesed (eriti just internetikommentaatorid) ei peaks olema nii agarad hukka mõistma, sest kellegi hing pole selleks piisavalt puhas, et ennast teistest kõrgemale seada. Ilmsüüta visaku esimene kivi…

  17. 17 Hella 1.02 2007, 21:52

    Vargustes olen ilmsüüta ja olen nõus viskama esimese kivi. Ka teise ja kolmanda. See pole enda kõrgemale seadmine. Küüniline on arvata, et keegi pole piisavalt puhas, et pätti hukka mõista.
    Ōöloom kirjutas selle kohta ilusti:”Kangesti tuleb meelde eneseõigustamine: kõik petavad, kõik varastavad, kõik astusid komparteisse, kõik aitasid küüditada… Kellel aga enda puhul millegi pärast kõhklusi on, see üldistab – KÕIK ja MITTE KEEGI!”
    Ja miks peab küll üks inimene korrutama, et ta on häbitundeta petis?

  18. 18 andry 7.02 2007, 7:30

    Aitäh kõigile, kes siin oma arvamisi avaldanud.

    Kõigepealt, olin kaua eemal, kuna pidin lõpetama ühe toreda raamatukese tõlkimist.

    Teiseks, kontrollistseenist. Ma ei pea oma käitumist õigeks selles stseenis. Vahemärkuse korras, kohtasin seda kontrolli veel mitmel korral, ja kaks kuud hiljem tuli mulle pähe veel õigem mõte, kui tema antud raha laialijagamine Balta kerjustele. Astusin talle ligi, küsisin, et kas mäletad mind.
    Ikka, noogutas ta, küsis vastu, et kuidas sõbral läheb.
    Ma lõin käega, et oki toki on juba kõik. Ja andsin talle 300 eeki tagasi.

    Tollal ei olnud ma veel ajakirjanik, olin avaldanud ühte koma teist siin ja sääl. Aga see oli üks mu ajakirjanikueksperimentidest. Tegin seda tõesti lihtsalt uudishimust, et mis tunne on Rootsis vahele jääda kontrollile. Eestis oli ja on see siiamaani jube sündmus.

    Ojulandist.
    Pean temast samuti lugu. Supermutt. Aga mul on taga katkuda üks täiesti isiklik nõme tibu. See on täiesti subjektiivne ja minu poolt nõme, ning näitab mu kitsarinnalisust ja väiklust, aga räägin nagu asi on.

    Raimo Kägu, Ojulandi praegune elukaaslane, oli abielus meie ühise kooliõega, kellese ma armunud olin. Lootusetult.

    Maksin kätte. Elasin end välja.

    Nõme? Jah.

    Teine põhjus, Ojuland nimetab üheks oma teenetest Eesti Euroopasse viimist. Nõus.

    Aga kas ise on päriselt jõudnud Euroopasse inimene, kelle tekstis (ta ise seda vaevalt kirjutas) on näpuveana kirjutud valesti hetkel suurima ja maailmas tuntuima eestlase nimi?

    Kolmandaks, nagu Epp eespool kirjutas, tema oleks Ojulandi näite välja visanud. Ma usaldan Eppu 111 prossa, ja jätsin ikkagi selle loojupi sisse.

    Et tekitada poleemikat.

    Tekkis? Tekkis.

    Lõpuks, kavatsen rääkida oma Rootsi saagast ja iseendast nii ausalt, kui vähegi kannatan. Ei loodagi olla 500 kroonine, kes kõigile meeldib.

    Ma tean, et Eesti kultuuriruumile pole see omane. Rootsi ja prantsuse ja angloameerika kultuuriruumile on. Need kolm on mind mõjutanud samaväärselt eesti ja soomeugri kultuuriruumiga.
    Tänuks jätkan pihtimuslikku ja provokatiivset laadi.

    Aitäh, kes läbi luges.

    Rõõmsat jõudu kõigile

  19. 19 robert 8.02 2007, 11:01

    Tead, Andry, sul on raskelt õigus nende kontrollidega. Mul jäi ID pilet pikendamata, no lihtsalt nii kiire oli. nad oleksid mu ära tapnud peaaegu kambaga, kuradi FACKI kontrollid nigu mingi eriüksus enda meelest. Aitäh, et on keegi veel kes selle üle elanud ja jaklsab naerda asja üle.

  20. 20 andry 8.02 2007, 11:23

    Jee, I know the fiiling, dear Robert

    By the way, ega su perekonnanimi Alla ei ole. Männiku kooli poiss, kes tihti pausi pani. Elasid sel kooli kõrval peaaegu, bussipeatuses, pisikeses vahvas eramajas.
    Sa olid muide jube lahe kuju.
    Lepikson on surnud ja Robert Antropovit ma ei tunne.

  21. 21 Tuuli 16.03 2007, 16:06

    Jah, Andry, Sul on täiesti õigus: ääretult nõme ja ebamehelik on maksta kätte oma vihavaenlase uuele NAISELE. Raimo Kägust ei käi jõud üle, mis?

  22. 22 andry 4.04 2007, 23:53

    Tuulike, mul on hea meel, kui Sul kergem hakkas.
    Siiralt

    Aga kui ei hakand. No mis ma teha saan…

    Sittagi.
    Sitta kah,
    Tsiteerisin ja parafraseerisin Priit Pärna. mitte ei ropendand

  23. 23 Johnd301 16.05 2014, 16:29

    Yeah bookmaking this wasn’t a risky conclusion outstanding post! ckfcbcaebbeb


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: