‘Rass peaks meil ikka puhas olema’

Eelmisel nädalal põikasime sõpradega korraks Rootsi mägedest Norra poole ja ca kümnese eestlastest kambaga arenes sel õhtul kogu nädala jooksul esimene ja viimane väga vihane vaidlus, õieti ainus sisuline jutuajamine tavalise loba kõrval.

Keegi torises, et Trondheimi tänavail oli liiga palju „musti ja kollaseid”. Mina kohmasin vastu, et mitmekülgsus tervendab mu arust ühiskonda ja erinevused muudavad ehk meidki, külmi pokusid, sallivamaks. Mis järgnes, oli mulle päris suur üllatus, eriti inimeste puhul, kes on reisinud ja üldiselt haritud, aga meelsuse vahekorrad jagunesid nii neli korda minu kahjuks. Sõpradele vastandumise asemele on mu põhimure, et suur osa Eestist võib nii mõelda ja veel hullemini ning tänaval vahel neegreid mõnitavad jõmmid või skinid on selle kõrval tühiasi.

Milles siis kühvel? Esmalt lühidalt mind häirinud põhiteesid, mis jagunevad klassikalisteks ja – mis mind tegelikult hirmutaski – natuke liiga jõhkrateks:
– ühelgi vaesel pole õigust tulla ja meie heaolu nautida, millesse ta ise üldse ei panusta (‚enamik elab sotsiaalabist’, tuttav väide paljudest riikidest);
– ükski Eestisse tulija ei tohi siin nõuda mingit oma kultuurikommete aktsepteerimist, vaid peab austama meie omi (näiteks muidugi pearätid koolis või sealiha kodutute moslemite supis, liiati on viimased ju terroristid);
– no kui, siis elagu vähemalt eraldi ja ärgu sattugu meie silma alla (nagu USAs veel mitte väga ammu mustadega tehti ja esineb siianigi);
– rass peaks meil ikka puhas olema (‚nad hakkavad ju meie naisi panema’);
– kõik Eestis elavad venelased peaks tingimusteta riigikeelt oskama;
– mujal riikides õnnetult elavad inimesed on valdavalt ise oma probleemides süüdi (‚nahui nad siis seda kondoomi ei kasuta’);
– ja kui nad meil hariduse kätte või jalad alla saavad, miks nad siis koju tagasi ei lähe ja teisi nii elama ei õpeta?
jne

Nö argumendid põhinesid muidugi kõik negatiivsetel näidetel, aga seda kiiremini jõudsid vihased ja mitte väga hästi läbimõeldud seisukohad sinnamaani, et pigem peaks meie piirid üldse (muidugi vaid ühelt poolt) kinni olema, et oma rahvust ja kultuuri kaitsta.

Küsisin vastu, et oleks me täna siin Rootsiski (ja ELi mittekuuluvas Norras) nii lihtsalt liikumas, kui Euroopa Liitu poleks? Käiks me Euroopas praktikatel, vahetusõpilastena, stipendiaatidena, osaleks rahvusvahelistel konkurssidel? Saaks me Eestis nii palju palka?

Ei tundunud ükski väide osadele piisav, et ELigi kasulikuks pidada. Viha ja hirm võõra suhtes oli ikka suurem.

See ei tulnud ka teisele poolele meelde, kui paljud eestlased ELi riikides head palka naudivad ehk kui paljud meie suursugusest rahvast on lihtsalt ahned, silmakirjalikud ja negatiivses mõttes rehepapid. Osad mu teisedki sõbrad nautisid juba aastad enne ELi illegaalselt Londonis töötamist. Seda, kuidas nad iga kord üle piiri said, ei õnnestunud mul ka pärast ohtrat kanepit välja pinnida, aga nad said. Üks nüüdses vestluses osalenutest praktiseeris just mõned kuud Šotimaal, tema vürtsitas niigi pealiskaudset vestlust oma kogemusega, mille põhjal jagas pool Euroopat mõistlikeks töötajateks ja suhtlejateks ning ülejäänud kasututeks. Viimaseks jäid muidugi poolakad, oma pandavatele torumeestele vaatamata. Muide, mu enda maja krohvisid suvel poolakad, koledad nässid paraku, aga head tööd tegid ega joonud. Vähemalt minu keldris mitte, erinevalt kohalikest meistritest. Kusjuures varem oli mul majarahvaga juba ühistu esimehena kisma olnud, kus minu valitud (ehkki all)töövõtjate tegemised olid osade meelest kehvad puhtalt selle põhjal, et tegu oli venelastega, kelle „töökultuur lihtsalt ON niivõrd madal”.

Igatahes. Mina olin nüüdses vestluses klassikalisel positsioonil, et igaühel on õigus nõuda nii palju vabadust enda teostamiseks, kuni see ei häiri teiste samasugust vabadust. Eriti kõvasti tagusin oma põhitöö tõttu ühe Eesti kodanikuühiskonna arhitektina pead vastu lauda, kui pidin väitlema teemal, kas huvigruppidel on üldse õigust oma huvide eest seismiseks kokku tulla ja ühiselt midagi nõuda. Kohati tundus, et teisel pool lauda levinud mõtetest on vaid samm Hitleri või nõuka ajani.

Mõtlesin siis, et kuigi seltskonnas olid kõik alla 30aastased, on mingi veider vene aja (või mis tahes rabbit proof fence ühiskonna) mõtteviis täiesti meiski olemas. Ja äkki on segadus tõesti mõistetav oma skisofreensuses. Ses mõttes, et vahvad 16 aastat oleme saanud omale vabaduse mõistet välja töötada, aga see va Venemaa on jätkuvalt vaenlane. Hiljutine okupatsioon oleks veidi mõistetavam vabandus kui puhtalt kohalt kasvav sallimatus ja viha.

Aga vabadust ohustavad ju näiliselt teisedki ja juba olemasolevad faktorid: maa alt ja kapist on välja pugenud juba kodumaised puudega inimesed, peded, narkomaanid, HIVi kandjad… Ja Eestis elab juba kolm neegritki! (Kaks neist jooksvalt küll vangis, torkas üks prokurör seltskonnast vahele, aga muidugi on mõlemad faktid utreeritud, parasjagu sobivate stereotüüpide põhjal). Kõik nad nõuavad mingeid (inim)õigusi, sallivust. Osadele oleme valmis vastu tulema, teistele mitte. Eriti sotsiaalprobleemid on nagunii kellegi teise omad.

Hiljem leidsin, et meie palju suuremad vaenlased võiksid olla hoopis odavad laenud ja kaubanduskeskused, kellele me linnavõtmed kingime, pikali viskame ja jalad laiali ajame, üritamatagi mõistlik olla, ammugi protestida, et tarbimist vähendada.

Seesama seltskond, kes mul teisel pool lauda nõudis, et siia kolivad võõramaalased tehku omale igal juhul meie rahvakultuur ja väärtused selgeks ning unustagu enda oma. Seesama seltskond, kes ei tunne tegelikult oma kultuurigi ega huvitu teistest, kes pole ise Eestiski aastaid üheski muuseumis ehk käinud ja välismaal turistinagi käib peamiselt poes või suurte monumentide juures.

Lõpuks tundsin, et selliselt mõtleva eesti rahva ja kultuuri üle mina küll uhke ei ole, ammugi ei näe sel kohta Euroopa Liidus ega maailmas (selle õiglasemas osas). Pigem joogemgi surnuks ennast, maakera pöörleks äkki pisut kiireminigi.

Võibolla olen ma ise liiga vabameelne ja seetõttu oma rahvuskaaslaste peale kuri või vaidluses provokatiivne, sest näiteks peaks mu arust selgelt kakskeelses ühiskonnas nagu Eesti olema kaks riigikeelt. Oponentide skisofreenilisus saab sel teemal veel paar tahku: nad on kurjad, kui mõnes Eestis asuvas pubis või restoranis teenindaja vaid inglise keelt räägib – mis minu arust on lahe – ja ise välismaale minnes on sellised taas kurjad – miks kõik teenindajad nendega seal inglise keelt ei oska/taha rääkida, vaid enda oma pladisevad…

Ma ei tea vastust ühelegi küsimusele, mida tekkis mul meie piiratuse põhjuste kohta päris palju. Miks meil pole huvi ja kaastunnet selle vastu, millised probleemid on teistel riikidel ja rahvastel, kui neil üldse ongi oma riik? Miks me ei tea, et Bush ei lubagi näiteks kondoome jagada ja paljud aafriklased ei kasutaks neid nagunii mingil tingimusel? Miks me pole valmis oma tarkust ja vara jagama? Miks meil on oma allergiate või veendumustega õigus lennukites kümne dieedi vahel valida, aga kodututel isegi mitte kahe supi vahel? Miks me ei adu, milles seisneb usu roll ja selle tõlgendamine ühes ja teises kultuuris, kuna me ise oleme paganad või pohhuistid? Miks me eeldame, et kogu maailm peaks mõtlema vähemalt sama adekvaatselt/mõistlikult kui meie, et me neid austaks?

Ja kuna me ei viitsi eriti süveneda, ongi lihtsam umbusklik ja vaenulik olla. Selleski väites pole midagi uut. Aga on see nii lihtne või on siin veel nüansse?

Õnneks toimuvad sarnased vaidlused (koolikeelte osas oli vist äsja Rootsis) paljudes riikides – me peaks end rohkem kokku võtma ja pilku tõstma.

25 Responses to “‘Rass peaks meil ikka puhas olema’”


  1. 1 Margot 30.01 2007, 23:30

    Aitähh Alari, väga hästi ja emotsionaalselt kirjutatud lugu. Olen ise korduvalt sellistesse vaidlustesse sattunud oma Eesti sõpradega. Ja kuidagi ei taha ju riielda neil niigi lühikestel koduskäikudel:( Loodan igakord, et ehk aeg avab ka kallite kaasmaalaste silmad ja südamed.

    Ja saan neist tegelikult aru, sest “oma” kaitsmine on ju loomulik reaktsioon. Olen ka ise värviliste pelgusega hädas olnud. Ja olen siiani. Nii tolerantseks kui Londonis-Amsterdamis elamine mind ka on muutnud, on kuskile ikka piir jäänud. Oma ainsal kohtamisel tumedanahalise noormehega blokeerisin igasugused temapoolsed kehalise lähenemise katsed. Nii, et rassi olen puhta hoidnud:) Oma toredate eesti sõprade rõõmuks. Aga häbi oli siiski ja ei aidanud eneseõigustus, et intiimsuhe on juba järgmine tase ja küllap me ikka ei klappinud hoopis iseloomult.

    Viimane shokk oli kui mu kõrgeltharitud ja muidu väga heasüdamlik lapsepõlvesõber Tallinna tänaval tumedanahalist nähes “Ruberoidirull” sisistas. Tema ja paljude teiste eestlaste kitsarinnalisust kommenteerin nüüd ja edaspidi vaid ühe lausega – anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad.

  2. 2 ööloom 31.01 2007, 3:01

    Ja alles see oli, kui me ise ootasime teistelt abi ja tuge, käsi pikal… Psühholoogide väitel on kellegi halvustamine vist ka üks alaväärsuskompleksi väljendusi.

    Eriarvamusel olen aga Eesti riigikeele asjus. Meil on ikka väga väike rahvas ja see on meie kodumaa. Kuskil mujal ei ole ühtegi eestikeelset maad. Kas tõesti peaks olema nii, et meil ei ole õigust loota siin emakeelset teenindamist? Eesti kakskeelsus on ka kahe otsaga. Selle teise keele kõnelejaid on siia okupeeriva naabermaa teadliku poliitika põhjal 20. saj keskpaigast sisse veetud ja meelitatud. Niimoodi on neid siia nii palju saanud. Enne sõda oli neid teatavasti alla 10%. Ammugi ei ole tegemist õnnetute kodumaalt põgenenud pagulastega. Need on meist märksa suurema rahva esindajad, kes on harjunud olema impeeriumi põhirahvus ja ennast teiste arvel kehtestama. Probleeme venekeelsete teenindajatega on niigi. Vene keel teise riigikeelena tähendaks lõpuks jällegi, et meil ei ole oma maal õigust oma keeles hakkama saada.

  3. 3 sirje 31.01 2007, 11:01

    Eesti keel oli nõuka ajal hoopis rohkem korras kui praegu. Kui nõuka ajal tuli eesti keelde sisse vene keelest põhiliselt väga ropud sõnad, millede tähendustki kasutajad ei tea, siis praegu on eesti keel selliseid inglise keele asju täis, mille peale ei oska ohatagi. Isegi kakskeelses nõuka eestis ei olnud tänavatel nii palju ja silmapaistvaid venekeelseid silte, kui nüüd inglise ja ma ei tea miskeelseid silte ja nimesid.

    Rääkides eesti keele kaitsmisest ei ole ida poolt mingit ohtu, vaid oht on läänest. Muideks, ka vene keel on ära risustatud igatsugu anglitsismidega. Kuigi venelastel on oma tähestik, kirjutavad nad nüüd moodsaid asju ladina tähestikuga, vot see on keele seisukohalt tõeliselt jälk.

  4. 4 Irma 31.01 2007, 12:26

    Aitäh, Alari, see oli umbes see jutt, mida ma ise olen oma peas muudkui kedranud ja pole suutnud kirja panna.

    Mul jääb endal iga kord suu lahti ja hing kinni, kui ma jälle avastan, et võõrakartlik ja kohati isegi vihkav suhtumine on alles ka nende seas, kes ise juba Eestist ära mujale elama on tulnud.

    Selle asemel, et juhust kasutada ja oma piiratud teadmisi sisserännanute päritoluriikide või kultuuritausta kohta avardada, kostab hoopis piinlikkusttekitavaid kommentaare nahavärvi teemal ja sellega asi piirdubki.

    Eriti kummastav on sisserännanute sarjamine nende poolt, kes ka ise immigrandina mõnes teises riigis elavad (ükskõik, mis põhjustel). Põhjendamatu enesega rahulolu on kahjuks tõesti muutnud inimesed sotsiaalselt mittetundlikuks ja ebatolerantseks.

    Ehk nagu iroonitses üks tuttav, kes sinuga üsna samal arvamusel: kui sa pole noor, terve, rikas, valge, eestlane ja meessoost, siis oled sa luuser, ise süüdi ja peadki ise hakkama saama.

    Ehk natuke liialdatud, ent vägagi tuttavlik, kas pole?

  5. 5 ... 31.01 2007, 17:07

    Ei saanudki nüüd aru, kes need kanepinarkaritest rassistid lõpuks olid – sõbrad või kõigest reisikaaslased… Aga see selleks…

    Inimene on karjaloom…. küll kõige altruistlikum, aga karjaloom sellest hoolimata. Väike kari – perekond, suur kari – ühiskond. Iga ühiskonnas kehtivad oma kombed ja tavad, millega kõik elanikud/külalised arvestama peavad.
    Erinevused rikastavad maailma, rikastavad elu. Naudin uute kultuuridega personaalselt tutvumist või nende kohta kirja-ja videopildi kaudu teadmiste ammutamist. Just sellepärast ei olegi mulle vastuvõetav multikulti ideoloogia – see hävitab erinevused ja toodab arusaamatu maitsega solki. Inimühiskondades tähendab see lõppkokkuvõttes lisaks rohkem pingeid, viha ja vägivalda. Igas ühiskonnas jääb alati määravaks jõuks see rühm inimesi, kes ei ole valmis oma tavadest loobuma. On äärmislet vale samm anda kõigele uuele signaal, et elu jätkub nii nagu teie vanas ühiskonnas. Teatud punktides põrkuvad erinevad huvid tahes-tahtmata ja pidevalt järeleandmisi tehes liigutakse kaose poole. See ei ole inimlik, vaid vastupidi – ebainimlik, mitteloomupärane. Ja mis peamine: see lihtslt ei toimi. See pole minu fantaasia, vaid elu ise.

    Näited?
    Varem on olnud mitu sinisilmset “jalutan läbi kireva Pariisi eeslinna” stiilis jutukest. Ei ole siiamaani viitsinud neile reageerida, aga nüüd on hea näitena ära kasutada.
    Prantsusmaal on juba aastakümneid teatud piirkonnad, kus “prantslaste” (või kuidas neid nüüd nimnetama pidigi) osa elanikest suhteliselt suur. Ise ei ole Prantsusmaal kunagi käinud, aga mul on täpselt kaks prantslasest tuttavat, kes oma perekondadega just sellistes piirkondades elasid – kuskil Seine Saint Denise nurgakestes, sisuliselt siis Pariisi eeslinnas. Üks sünnist saati, teine kolis sinna 90-ndate alguses, et saada osa sellest värvikast keskkonnast, erinevatest köökidest jne.
    Viimane neist vahetas elukohta eelmise aasta suvel, seiklusteotsija 2004. aasta sügisel. Lahkusid sellepärast, et tahtsid elada Prantsusmaal. Mingiks hetkeks oli tekkinud selline seis, kus ta võis oma korterist mitu kilomeetrit igasse suunda jalutada ja leida mitte ühtegi poodi, mis talle õhtusöögiks tüki sealiha suudaks müüa. Ümber tema lapsepõlvekodu oli tekkinud omamoodi tsoon mingite uute “multikulti reeglitega”. Islam + läänelikud väärtused. See väljendus moslemitest rullnokakampade öistes kummipõletamistes ja otse tänaval RAHA EEST (järelikult sooline võrdõiguslikkus!) seksuaalteenuseid pakkuvates naissoost moslemites. Samal ajal hoiti au sees ka vanu kombeid nagu näiteks sealihale eitamine (ilmselt on sellega valgetele kõige lihtsam ära panna)
    Praeguseks ongi Pariisi eeslinnades moodustunud mitmed tsoonid, kust prantslased on lahkunud ja järgi jäänud peaaegu ainult “prantslased”. Kusjuures lahkumise järjekord ei olnud mitte prantslased-sealiha, vaid vastupidi – “ebasobivad” poed sõna otseses mõttes põletati välja, riigi abita jäänud prantslastel ei jäänud midagi muud üle kui samuti lahkuda.
    2005. aasta mäss ja vägivallalaine on kõigest nende sündmuste loogiline jätk. Olukord pole siiani rahunenud. Politsei tegutseb nagu sõjapiirkonnas. Mu tuttav nägi kahel korral kuidas nn. arreteerimiskomando tema akna alt läbi sõidab. Ees väike politsei soomustransportöör ja taga kaks bussi, ühes kahtlusalune, teine täis politseinikke. Soomuki ülesanne on teele ette visatud pingid ja prügikastid eemale paisata, et kolonn peatumata “välja saaks”….
    Viimane tõuge ärakolimisele andis muudatus transpordisüsteemis… Tema tütar käis iga päev bussiga Pariisi kesklinnas muusikakoolis. Võimud pidasid paremaks liin sellest piirkonnast ringiga ümber suunata, kui buss kahel korral (ja seda juba peale mässu) rünnaku ohvriks langes… Armas.

    Või lähemalt. Ka näiteks meie (Tallinna siis) armsas sõprusliinas Malmös on piirkondi, kuhu päästeteenistus läheb ainult politseipatrulli saatel ja politseiautod liiguvad ise samuti paarikaupa. Neid rünnatakse lihtsalt kui võõrast võimu, kellel pole nende aladel mingit õigust tegutseda. Või konkreetsemalt – näiteks kui tuletõrje saabub kustutama kellegi kodu, kes oli selle “ära teeninud”.
    Ma ei saa aru, kelle huvides jätkub see pidev peaga vastu seina jooksmine. Varem süüdistasin mõttes neid ülbeid immigrante, kes meie lahkust kuritarvitavad. Juba ammu enam mitte. Piisavalt tugevad (loe: arvukad) karjad kasutavad ära võõrustajate lollust ja nõrkust. Mis motivatsioon peaks neil olema oma võõrustajate (nõrgema karja) tavade järgi talitada. Sisuliselt on tegemist ideaalse pakkumisega: käitu täpselt nii nagu oma vanas karjas, boonuseks neljakordsed toiduportsud ja uus Adidase dress. Ainult loll jätaks sellise võimaluse kasutamata.

    Nahavärvist.
    Asi on ju väga lihtne. Inimene, kes peab teisi pelgalt nende välimuse (silmade kuju, nahavärvus, ninasuurus) järgi kehvemaks, on halb inimene. No on ju? Rassist. Inimene, kellega ma põhimõtteliselt ei suhtle.
    Tahaks ikkagi loota, et Eestis leidub rassiste imeväike number.
    Kuna meil näevad kõik inimesed suhteliselt ühtemoodi välja, ei kardeta mitte neid “teistsuguseid”, vaid pigem seda, mis kombed nad endaga kaasa võivad tuua. Ja niivõrd erineva välimusega olenditelt oleks justkui rohkem karta….
    Kõikke varemöeldut arvese võttes on see ju täiesti loogiline hirm. Eriti kui vaadata näited nn. heaoluühiskondadest Prantsusmaalt ja Rootsist.
    Ka meil siin Eestis kasvab või on juba üles kasvanud mitmed eri nahavärvi poisid-plikad. Võite neilt küsida, kui raske nende elu on olnud. “Teistega võrreldes rohkem postiiivset tähelepanu” on vastuseks…. Peab muidugi arvestama, et keegi neist ei ole kott peas koolis ringi töllerdanud või Muhamedi pildi näitamise eest kunstiajalooõpetaja autot põlema pannud…
    Nii lihtne see ongi.

    Eestit ja eesti keelt puudutava võttis kokku ööloom.

    Vabandan, kui teksti puges õigekirjavigu või rõvedalt lohisevaid lauseid. Ei viitsi üle lugeda.

  6. 6 sirje 31.01 2007, 19:44

    Ma ei pea meie teist värvi lastelt küsima minema, ma tean kui julmad võivad lapsed ka sama värvi nahaga lapse suhtes olla, rääkimata siis veel teisest värvist. Selle illustreerimiseks jutt eelmise aasta postimehest: http://www.postimees.ee/010906/esileht/siseuudised/tallinn/215736.php
    Poisi isa oli Indiast ja lapsed kutsusid teda täitsa süüdimatult neegriks.

    PS! Minule St. Denis linnaosa meeldis, oli jah mittepariislik, aga ega maailm ei peagi sajandeid muutumatu olema. Kui prantslased poleks kunagi Aafrikat koloniseeriunud, poleks neil ka praegu kohustust oma asumaade ees.

  7. 7 ... 1.02 2007, 0:11

    Selle Postimehe lookese uudisväärtus oli ümmargune null. Nagu sa ise ütlesid, võivad lapsed tihti julmad olla (mina eelistan nii väikeste laste puhul küll sõna “rumalad”) ja sarnaseid nö. uudiseid võiks tahtmise korral üle päeva valmis treida, asendades “nahavärvi” mõne muu sõnaga…
    Ise kunagi paksu lapsena lasteaaias ja koolis käinuna tean seda hästi.

    Prantsusmaal ja Rootsis aset leidvate sündmuste kirjeldamiseks kasutatud “ega maailm ei peagi sajandeid muutumatu olema” on aga lihtsalt nunnu (ei oska siin kahjuks muud sõna valida)

  8. 8 ööloom 1.02 2007, 3:22

    See, kuidas ja miks eesti keel N Liidu ajal korras oli, on omaette teema. Esiteks oli ta korras sellepärast, et kogu trükisõna käis tsenseerimise ja kontrollimise alla ning selles mõttes tuli see meile kasuks. Iseasi on, et see oli ühtaegu ka ülehooldatus. Aga see, mis vene keele kaudu eesti keelde tuli, ei olnud ainult ropud sõnad. Sõnavara on üldse keelemõjude puhul teisejärguline. Palju tuli ka keele sisemise loogika mõjusid, selliseid konstruktsioone, mis praegu tunduvad paljudele meist täiesti normaalsed. Näiteks saab seniajani lugeda kas või selliseid vene keelest tõlgitud väljendeid, nagu “alustas õpingutega”, “esines lauluga” eestikeelsete asemel jms.

    Inglise mõju on jah palju ja kõikjal. Aga see, mida mina kahe riigikeele puhul silmas pidasin, on see, kui poes, restoranis või arsti juures sinu pöördumisele vastatakse küsimusega: “Tšego, tšego?” ja “Govorite po tšelovetšeski!” = “Rääkige inimeste = vene keeles.” Selline asi, mis oli tavaline N Liidu ajal, taastuks kahe riigikeele puhul kindlasti, ja inglise keel ega muu maailm ei mängiks selle puhul erilist rolli, kui nemad tahavad siin oma keeles asju ajada = sisuliselt oma ülemvõimu edasi etendada – ja meie seadused seda soodustavad. S.t ma pidasin silmas õigust eestikeelsele teenindamisele.

  9. 9 alari rammo 1.02 2007, 9:06

    Ei ma mõtlesin pigem sellist skeemi kui Soomes. Kas ei ole seal nii, et näiteks teatud elanikearvust alates nimetakse konkreetne omavalitsus kakskeelseks ja seal peavad ametnikud mõlemas hakkama saama ja kui rootsikeelseteelanike arv väheneb, siis jälle tagasi?

    Kusagilt mäletan, et vabatahtlikult pakuvad mõned omavalitsused ka venekeelseid avalikke teenuseid, kuna sihtrühma on siin-seal rohkemgi kui rootsikeelseid. Ja viimaseid on alla 10% elanikkonnast. Ja mõtleme nüüd kas või Narva proportsioonidele…

  10. 10 bunseni lamp 1.02 2007, 12:11

    Soome mall tähendaks seda, et vene keel muutuks koolides kohustuslikuks ja vene keelt oskamata riigiametitesse ei pääseks. Ahvenamaa on hoopis omaette ooper aga seal näiteks võideldakse aktiivselt soome keele vastu ja ükski koer ei haugu, kuna seadus on nende poolel. Paar aastat tagasi oli väike skandaal kui Ahvenamaa riigiametnik tahtis soome keele kursustele minna ja ülemused selle ära keelasid. Olen muide arvamusel et ilmselt varem või hiljem vene keel Eestis siiski teiseks riigi- või regionaalkeeleks saab. Pöördudes tagasi algse kirjutise juurde, kui palju neid mustanahalisi ja moslemeid seal Eestis õige on, et rahvas selliste probleemide üle pead valutab, nagu ‘rassipuhtus’ jne? Selle järgi, kui sageli seitungite kommentaariumites kohtab termineid ‘ruberoid,’ ‘nõgi,’ ‘kaltsupea,’ võiks arvata, et Tallinna tänavad on nn. elustandardipagulaste poolt üle ujutatud.

  11. 11 Urmo Jaaska 1.02 2007, 21:10

    Minul tekkis seda postitust lugedes kohe küsimus, et kes need reisinud (ja seega oletatavasti tolerantsemad) inimesed on? Vägisi kippus silme ette pilt välismaale tööle läinud ehitusmeestest, kes ehk mitmes riigis töötanud, aga haridus piirdub kesk- või keskeriharidusega…

    Olgu, kuidas on, isegi kui tegemist on haritud valgekraedega, ei muuda see olukorda. Võtan sõna eestlaste kaitseks – pole eestlane olla midagi nii häbiväärne.

    Prantsusmaa ajalugu on rahvaste segu seisukohalt ehk Euroopa värviliseim ja üks pikimaid kindlasti ka (nagu kirjeldab ka üks eelnev kommenteerija). Võiks arvata, et inimesed on juba harjunud sellega, et tänavatel pole ainult valged, ent nagu näitavad uuringud, pole see nii. Üleeile räägiti kohalikes uudistes mustanahaliste seas läbi viidud diskrimineerimise-teemalisest uuringust ja selle järgi leidis 37% küsitletud mustanahalistest, et aastaga on diskrimineerimine suurenenud ja 40% väitis, et midagi pole muutunud (kas sellisel teemal kehtib ütlus “mitte mingeid uudiseid on head uudised”?).

    Muidugi, nahavärvi on lihtne tuua põhjuseks oma isikust tulenevatele ebaõnnestumistele, aga terake tõtt on nendes andmetes kindlasti. Ühes oma postituses kirjutasin ka paremäärmuslaste suhteliselt suurest populaarsusest Prantsusmaal, niisiis võib tõdeda, et olukord pole Lääne-Euuropaski teab mis roosiline, kui räägime sallivusest ja tolerantsusest. Ja seda vaatamata pikale harjumisajale.

    Mida ma öelda tahan, on see, et kõik võtab aega. Kui Prantsusmaa pole suutnud põlvkonna või isegi mitme jooksul täielikult harjuda rahvusliku ja rassilise mitmekesisusega, siis mida oodata Eestilt, kelle kontaktid tõeliselt erinevate rahvuste ja rassidega on laiemas plaanis (hulk ja aeg) vaadatuna siiski üsna vähesed?

    Kui viitasin eelpool haritusele, siis kindlasti on sellel ka oma roll. Minu teada on mitmel pool leidnud kinnitust asjaolu (kahjuks ei oska/viitsi täpseid andmeid pakkuda), et haridustase ja sallivus on võrdelises seoses. Eestis kasvab ka tasapisi peale uus põlvkond haritud noori, kelle mõttemaailm on eelmistest põlvkondadest sootuks avatum.

    Niisiis, kuigi suhtumine on sageli häbiväärne, tuleb olla mõistev – andke aega atra seada. Mina ei kiru näiteks kunagi Eesti Vabariik, kuigi paljud seda teevad – just sellel lihtsal põhjusel, et ühe riigi jaoks on 16 aastat väga lühike aeg ja praktiliselt on võimatu kõike kohe hästi teha. Niisamuti on paljude teiste asjadega.

    Seega, selle eurooplaseks/maailmakodanikuks olemisega ei maksa üle pingutada, pole eestlaseks olemine midagi nii jube häbiplekk.

  12. 12 Peeter 3.02 2007, 17:02

    Eestlaseks olemine on häbiplekk. Kui sa oled naine, siis prostituut. Kui sa oled mees siis suur või väike varas. Või narkodiiler. Uudistest kohtab eestlast ainult sellisena. Kellavargad, juveeliröövlid. Inimesed, kelle jaoks aus olemine pole väärtus. Sellised, kes kontrolli puudumisel kohe võõra vara kallale lähevad. Eks see mentalitett on omane ka nn näiliselt viisakale inimesele, kui lugeda ntx kasvõi Urmo Jaaska kommentaare. Kas tahate avalikkustada oma kuuluvust rahva hulka, kellel on nii negatiivne kuulsus?

  13. 13 Urmo Jaaska 3.02 2007, 19:18

    Pole kordagi rahvust puudutavale küsimusele teistmoodi vastanud, kuigi sageli oleks see lihtsam, sest tavaliselt ei teata Eestist (peaaegu) mitte midagi ja siis tuleb seletada, kus see asub ja mis endast kujutab. Mulle tundub küll, et eestlased arvavad ise oma rahvusvahelisest mainest halvemini kui see tegelikult on. Sest tegelikult eestlased lihtsalt ei huvita kedagi – kui midagi kuuldaksegi, siis ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

    Ning kui pannaksegi silt külge, siis ainult Ida-Euroopasse kuulumise pärast. See seostub paratamatult Venemaaga ja venelased kuritegelike jõududega. Üks Iirimaal töötanud sõber rääkis, et täbaras olukorras on hea kaitse vene keeles rääkida miskit. Pidavat sageli mõjuma. Ja kui Eestist rääkides öelda, et see on Venemaa kõrval, siis tekivad paratamatult seosed. Seepärast on kaval öelda, et Eesti asub Soome kõrval ;)

  14. 14 notsu 4.02 2007, 0:25

    Arutasin eile sõpradega rassismiasja ja peale kippus jääma arvamus, et praegu on inimesed tõesti liiga vähe teist värvi inimesi näinud ja kipuvad siis üle erutuma (kuigi osa nende subkultuuri on minu arust ka otse lääne poolt laenatud).
    Praegu olla Tartus Krooks, vähemal määral ka Pool Kuus selline koht, kuhu ei tasu skinnide “sihtgruppide” esindajal või ükskõik kellel, kes nendega kakelda ei taha (kuulu järgi armastavat nad nii väga kakelda, et kaklevad meeleldi ka omavahel), minna. Noh, kui tekiks piisavalt palju tumedama nahaga vähemust, siis võiksid ka nemad ju oma kõrtsi asustada ja tasapisi tekiks jõudude tasakaal.
    Samas hakkas gängisõdade idee minus kõhedust tekitama ja ma kujustasin selle asemele turdi flegmaatilise suurt kasvu neegerpolitseiniku, kes rahulikult korda looks ja juba oma koguga skinnihakatised laiali peletaks.

    Aga argument “tulevad siia meie naisi panema” – eee – vaadaku Skandinaaviasse, kus on ohtralt paare à la Taani mees – Indoneesia naine. Äkki peaks neile asja positiivsemat külge valgustama – et siia tuleb rohkem naisi? :P

  15. 15 pööbel 7.02 2007, 10:20

    Aga minul on piinlik ja häbi inimeste pärast, kes kellegi intelligentsuse ja iseloomu üle otsustavad tema hariduse, ametipositsiooni, elukutse või vanemate põhjal. Nagu härra Jaaska ühes eelpool olevas kommentaaris.

  16. 16 Oudekki 7.02 2007, 17:42

    Kui mina kunagi ütlesin, et Eesti on Venemaa kõrval, siis üteldi mulle: aga sa pole üldse hiinlase moodi :)

  17. 17 Urmo Jaaska 7.02 2007, 18:30

    Eelarvamustevabadus on kahtlemata voorus, aga teinekord võib seetõttu reaalsust veidi teisiti näha.

    Jah, muidugi oleks õilis kõiki inimesi võrdsetena võtta, aga kahjuks elus niimoodi pole. See pole üksnes minu isiklik arvamus, et tolerantsus ja haridustase on väga sageli omavahel seotud – seda on näidanud teaduslikud uurimused. Mis aga elukutsesse, ametipositsiooni või päritollu puutub, siis nende faktorite ja tolerantsuse vahele ma küll seost tõmbama ei kiirutstaks.

  18. 18 pööbel 8.02 2007, 13:10

    Statistika järgi on enamik pätte Eestis tõepoolest venelased. Kas sellest saabki kohe järeldada, et Eestis elevad venelased on pätid? Sama lugu on teaduslike uuringutega, need näitavad seoseid ja tõdemusi, mille järgi saab vaid üldistada.
    Inimene, kellel on suured eelarvamused ja kes on kiire üldistama, ei erine millegi poolest inimesest, keda võib nimetada rassistiks. Vabandust, aga see on minu arvamus.

    Sekretärid on lollid. Islamiusulised on terroristid. Paljulapselised on saamatud. Mustlased on räpased. Ehitajad on imbetsellid. Soomlased on joodikud. Ühtemoodi halvustavad on need väited kõik, kas pole?

  19. 19 andry 9.02 2007, 6:49

    Jätkan tänulikult Pööbeli rida…

    …Naised on litsid. Mehed on sarvekandjad. Lehmad on piimaandjad. Neegritel (meestel) on pikk… Linnud on sulelised, loomad on olulised.
    Riietus pidulik nabani
    jõudsime enese ubani

  20. 20 notsu 11.02 2007, 19:18

    Ei tea miks ja ei tea kas see siia teema alla sobib, aga tuli meelde Bertrand Russeli jutt inimeste nö välisest ja seesmisest hindamisest. Tema näide oli Briti koloniaalsõjaväelane Indias. Ütleme, et sõjaväelane peab end õilsaks tsivilisatsiooni eelpostiks, ülejäänud peavad teda Briti imperialismi teenriks. Russell leidis, et kui me tahame teada, mida too britt tunneb, tasub lähtuda esimesest seisukohast, aga kui tahame ennustada tema käitumist, tasub lähtuda teisest.

  21. 21 kelly 17.02 2007, 14:04

    AR “Ei ma mõtlesin pigem sellist skeemi kui Soomes. Kas ei ole seal nii, et näiteks teatud elanikearvust alates nimetakse konkreetne omavalitsus kakskeelseks ja seal peavad ametnikud mõlemas hakkama saama ja kui rootsikeelseteelanike arv väheneb, siis jälle tagasi?”

    Härra Rammo, olgu teile infoks, et meie keeleseadus seda täiesti lubab. Hoopis teine jutt on see, miks Narva või Sillamäe jne. ei ole seda rakendanud. Peamiselt seetõttu, et kui on kakskeelne KOV (või kaks riigikeelt), siis peab ametnik tõesti oskama kahte keelt, mitte ainult emakeelt. Voh!

    … ja nii kaua, kui Venemaa raha ja Venemaa propaganda Eesti venelasi vaenule õhutab, ei teki ka harmoonilist kakskeelset ühiskonda. Ja ei aita siin ka see, kui ETV teeb oma venekeelse kanali.
    Soome- Rootsi ja Eesti vahel mingit paralleeli tõmmata, on ikka üsna meelevaldne!

  22. 22 andry 17.02 2007, 20:14

    Kelly, kuule

    Loen Su tekstist, taas mu kallis, väikest vihkamist. (Et arusaamatust ei tekiks, ma parafraseerisin tuntud poplaulu;) Ok?

    See Voh! on suhtumise näitajana eriti kõnekas.

    Ega ma muud oska öelda, et me ei saa teha ümber Venemaa välispoliitikat. Me ei saa muuta Narva ja Sillamäe ametnike mõttemaailma.

    Aga me saame harmoonilise kakskeelse ühiskonna tekitada meid ennast ümbritsevas ruumis. Asi seegi.

    Ja ma isiklikult olen palju rohkem mures sele pärast, et noored eestlased vene keelt ei oska. Napoleon pillas kunagi, et mees, kes oskab kahte keelt on väärt kahte meest.

    See maksiim mulle eriti ei meeldi, siin pannakse inimesed mingile väärtussklaalale paika. Olen vaadanud enese ja enda lähedaste pealt: iga keel, mida ma kasvõi korra sisse olen nuusanud (aborigeenikeelset raamatut ma näiteks olen lugenud kaks korda ainult), on mu mõtlemisele uue tahu andnud.

    See tähendab, et maailm, nagu ma seda näen, on uue tahu saanud. Maailm on mu jaoks värvilisem, põnevam, maitsvam, isuäratavam. Igal hommikul ärkan järjest suurema elulustiga.

    Olen elusam.

    Ole sina ka.
    Ükski seadus ei tea täielikult, mis on headus või harmoonia.

  23. 23 kelly 17.02 2007, 23:34

    Andry, aga kas sa ise oskad vene keelt? ;)
    Mina näiteks lausa jumaldan vene keelt ja mul on siiralt kahju, et mu sõbrad Jelena, Jevgeni ja Pavel K. eelistavad erinevatel põhjustel minuga peamiselt eesti keeles suhelda.
    Muideks, huvitav on ka see, et minu tutvusringkonnas räägivad kõige enam kakskeelsest Eestist just need, kes ise vene keelt ei oska. Ka pole neil mingeid kontakte siinse venekeelse kogukonnaga. Aga arvamus on :)

    Ja elust enesest…

    Täna sõime koos kolleegi K-ga ja minu pojaga (6.a) Viru keskuses lõunat ja selles kohvikus oli nõudekoristajaks üks vägagi-vägagi tõmmu nahaga noor kena meesterahvas. Üsnagi haruldane Eestis, eksole. Poeg kilkas: “Emme, vaata, tõmmu mees!”, hoidsin hinge kinni, sest kartsin, et kohe järgneb midagi, mille pärast pean emana häbenema, kuid poeg teatas hoopis, et sellel mehel on nii rõõmus nägu. Tema jaoks oli tumedam nahk hoopis miski, mille järgi inimest kirjeldada- nagu punased juuksed, näiteks. Koduteel võtsin nahavärvuse ja erinevad rahvused uuesti teemaks, kuid ega mul pikalt arutleda lastudki, sain hoopis vastuseks, et multikates ja arvutimängudes on palju neegreid ja kitsaste silmadega tegelasi. “Vahel on valged mehed pahad ja vahel on mustad mehed pahad, aga lõpuks ikka head võidavad”, lisas kuueaastane elutargal ilmel.

  24. 24 andry 18.02 2007, 6:49

    Oi, Kelly, kui armas lugu. See on tõeline kingitus. Tänan sind.

    Jah, ma oskan vene keelt, mul on venkude seas igasuguseid sõpru, on lihtsaid autojuhte ja on vene aadlike järeltulijaid ja mu kolleeg lehetoimetuses on venelanna. Me enamasti räägime temaga kahes keeles.

    Nendest aadlikest, nad rääkisid, et kui peale Oktoobrirevolutsiooni kolhoosid rajati Venemaal, astusid aadlikud samuti kolhoosidesse. Tollal oli vene intelligentsi seas juba levinud arusaam, et inimene peab oskama teha vaimset tööd ja füüsilist tööd mõlemat.
    Kevadest suveni pahhaitatai põllu pääl ja laudas ja tallis ja kui kolhoositöö otsa sai, algas ballihooaeg.

    Sa kujutad ette? Esiteks, mismoodi see töötegemine võis käia. “Armas krahv, tulge palun koos kammerhärraga siia, loobime selle sõnnikuhunniku laiali.” Ja mismoodi talvel pidutseti.

    Kui Stalin kraane koomale hakkas keerama, lasid daamid ja härrad kolhoosidest muidugi jalga.

    Ma muide vihkan Eesti sünnipäevi. Istutakse, juuakse, süüakse, räägitakse teisi taga. Mitte midagi ei toimu.

    Vene pidudel lauldakse ja esinetakse ja öeldakse tooste ja…

    Aga see on muide erikõva tähelepanek, kuidas kakskeelsest Eestist pinisevad põhiliselt kuramuse iumbkeelsed, kelle jutt isegi emakeeles tühi ja mõttetu on.

    Hääd pühapäeva.

  25. 25 Quex 4.12 2007, 20:22

    Läbi ajaloo on teada ainult üks teema: see on inimgruppidevahelised konfliktid, nende teadlik õhutamine ja nende pealt kasu lõikamine. Selle teema alla käib ka käimasolev “multi-kulti” kampaania.
    Selline inimgrupp, nagu sionistid on vaenuõhutmise suureks kunstiks muutnud, küllap tänu juudi rahva ajaloole.
    Sionistide surve multikulturaalsuse suunas on olnud eriti tuntav just USA-s, seal suruti nende toetusel läbi 1965 aastal uus nn Avatud Immigratsiooniseadus, mis lubas piiramatu sisserände Ühendriikidesse kolmanda maailma maadest, sealhulgas islamiriikidest.
    Siin on mõned juudid, kes olid selle seaduse taga:
    1. Senaator Jacob Javits (NY)
    2. Kongresmen Emanuel Celler (NY)
    3. Leo Pfeffer (endine Ameerika Juudi Kongressi president) (AJC)
    4. Norman Podhoretz (kirjanik ja Välissuhete Nõukogu liige) (COFR)
    Selle seaduse otseseks eesmärgiks on see, et aastaks 2050 oleks USA euroopa päritolu ameeriklaste osakaal langenud teiste seas vähemusse.
    Tolerantsusnõuded, mida esitatakse, on oma olemuselt samasuguse iseloomuga, nagu kristluses teise põse ettepööramine, st pikemas perspektiivis enesehävituslik käitumine.
    Meie – eestlased oleme elanud pealesunnitud multikultuursuses üle 50 aasta ja selle vilju saab igaüks imetleda politseikroonikaid vaadates. Meie ei saa isegi teeselda tolerantsust, ükskõik kui “moodne” see Euroopa poolt vaadatuna on, eestluse jaoks on see puhtalt ellujäämisküsimus.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: