Iiri spordiheietus

Igasuguste meeleolude ajel üritasin eelmise aasta lõpus oma Iirimaal veedetud nappi aega kokku võtta ja kuidagi mõelda, mille üle mul hea meel on või ei ole. Sellest mõttelennust koorus üsna tugevalt esile väike pudru spordimõtetest.

Ma arvan, et uute mõnusate ja veidrate spordialadega tutvumine on ehk kõige lahedam asi, mis minuga Iirimaal juhtunud. Ja sellega seoses üldine tajumine, kui suur asi sport siin on, võrreldes Eestiga. Mitte lihtsalt vaimult suur, vaid ka massilt.

Jah, ma olen pea kogu elu üsna tubli jalgpallifänn olnud ning olen läbi käinud “Jalgpallihaigla” tüüpidega, kes minu meelest on Eestis suurimad spordialafännid. Aga see on hinnanguline, nii et ärme selle üle vaidleme.

Iirimaa juurde viib see jutt sedaviisi, et minu meelest on peaaegu kõik iirlased väga paljude spordialade fännid. Nad jälgivad mitut erinevat sporti ning sport on jututeema, mis seguneb selliste populaarsete teemadega, nagu “kuidas läheb” ja “vahi, milline ilm on”. Ehk siis -spordist võib alati kõigiga rääkida.

Ja kui ma kodus arvasin, et ma olen päris normaalne jalgpallifänn, kellega võib jalgpallijuttu rääkida küll, siis siin ma sain aru, kui väga vale see arvamus oli.

Ma ei tahaks vaielda iirlaste vaidluste sisukuse üle (mis võiks iseenesest eraldi teema olla), vaid öelda, et nad võivad tõepoolest lõputult spordist jutustada.

“Eile seda väravat jälgisid, jah?” (Vaata, ta ei küsigi, kas sa seda mängu vaatasid, sest see on sama loomulik, kui et sa öösel magasid.)

“Oh sa poiss, oli alles laks, tõesti!”

“Oli küll, kes oleks uskunud!”

“Mitte keegi poleks uskunud!”

“Ja kuidas [see tüüp] selle palli sealt söötis!”

“No kes see teine olekski võinud olla, eksole!”

“Päris kindlasti selle nädala parim värav.”

“Jep, aga [selle tüübi] löödud värav [selles teises mängus] polnud ka mitte kehvem!”

“Ei olnud tõesti, ei olnud tõesti!”

“Ma kardsin, et nüüd vilistatakse ära, aga näed..”

“Jah, seda juhtus nii mitu korda seal, et oli karta küll.”

“Head mängud olid seekord, tõepoolest.”

“Jah, ja nüüd on tabeliseis taas väga põnev.”

“Nõus, nõus! Kui järgmisel nädalal [selles mängus] võidavad [nemad], siis võivad meie omad* juba eest ära minna.”

“Jah, meil on praegu hea seis. Aga kui [nemad] jälle ära kobistavad, siis..”

Ja nad võivad niimoodi tundide viisi jutustada, ilma võibolla ülearu palju uut ütlemata, kuid oma mõtteis ja jutus on nad asja sees kogu aeg.

*meie omad – enamvähem kõigil iirlastel on oma kodumeeskond. See ei tähenda, et tegemist oleks mõne Iirimaa klubiga. Näiteks meie tehases on kõige rohkem Liverpooli, Arsenali, Chelsea ja Celticu fänne, mis on ju Inglise ja Shoti liigades mängivad klubid.

Kusjuures, Iirimaa klubide suuri fänne meie kandis ei ole. Iiri klubijalgpalli peetakse väga masendavaks ja nii elatakse mitu korda nädalas kaasa hoopis Inglise liiga mängudele.

Ma vaatasin sügisel mõnikord, kui reedeõhtuti tehti otseülekandeid Premier Divisioni ehk Kõrgliiga mängudelt. Minu meelest olid väga heal tasemel mängud.

Kuid see-eest Iirimaa jalgpallikoondisele elatakse metsikult kaasa. Heh, aga nendest meestest enamik mängib igapäevaselt muidugi Inglise klubides.

Reedeõhtud ei ole küll väga tihti spordi päralt. Ikka siis, kui on mõned otseülekanded omade mängudest. Põhiliselt jalgpall või rugby.

Kuid see-eest on nädalavahetus täielikult sporti täis. Raadiotest tulevad otseülekanded või teatavad muidu saatejuhid, mis skoor mis mängus parajasti on. Ning telest kantakse üle kõikvõimalikke spordivõistlusi.

Eelkõige jalgpall (soccer). Suviti on iga nädal mitu hurlingu või gaelic footballi mängu (need on iiri rahvusspordialad, mida enamvähem ainult Iirimaal mängitaksegi). Rugby, ratsutamine, golf, Moto GP, WRC, snuuker, tennis, kergejõustik… iirlased vaatavad palju erinevat sporti. Võibolla inglaste cricketit mitte.

Iiri avalik-õiguslik televisioon RTE, millel on kolm kanalit, kannab kindlasti üle kohalikke maakondlikke võistlusi hurlingus, gaelic footballis (meeste ja naiste mänge, kusjuures) ning kindlasti Iiri erinevaid koondiste mänge, nagu jalgpall ja rugby ja suuremaid spordivõistlusi, kus osalevad iiri sportlased.

Ja kui teles ei mahu näitama, siis kuuleb raadiost. Ma olen raadioreportaazhidest lihtsalt vaimustuses!

Ilma spordita ei kujutaks ma Iirimaad ettegi, samas kui Eestis ma vaevalt nii laialdasel kujul sporti ette kujutada oskasin.

Eestis elades ei saanud ma sageli aru, miks ja kellele sporti tehakse? Miks spordist üldse räägitakse? Miks sponsorid toetavad mingeid veidraid tüüpe, kes rabelevad palehigis oma ala kallal, kuid peaaegu keegi peale nende sõprade neist midagi ei tea, või kui teab, siis on nad mingites tabelites nii kaugel, et nende leidmiseks peabki neid teadma.

Eesti kontekstis tundus väga veider lugeda sportlaste võistlustel osalemise tasudest, müügist või võistlustel saavutatud kohtade eest jagatavatest rahasummadest. See oli nagu mingi ulmekas, sest puudus igasugune aimdus, kust see raha võetakse? Kas mingid funktsionärid taovad ise hobikorras asju kinni? Kus ja mis tingimustes, milliste nappide ressursside eest seda sporti korraldatakse ja ülal hoitakse?

Ma ei saanud aru. Sport Eestis näis nagu mingi ponnistus. Et sport ikka peaks nagu olema, aga ega keegi väga nutaks kah, kui ei oleks. Peale nende muidugi, kes sportimise enda elutegevuseks võtnud.

Ja siin ma saan juba aru.

Siin ei ole sport mingi sportlaste eralõbu või spordiga tegelemisele pühendumine, nagu nuhtlus inimesel kaelas, püüdes välja nuputada, kust raha saada.

Muidugi on spordialade fännide hulgad erinevad, kuid neid jagub kõikjale. Ja eriti sellepärast, et normaalsed iirlased elavad kaasa paljudele spordialadele.

Iirimaal elab umbes neli miljonit inimest. Seda pole just üüratult palju rohkem, võrreldes Eestimaaga. Samas, Eesti suurim spordiväljak (peaks vist olema, eksole?) A Le Coqi Areen mahutab enda ümber normaalselt vist üheksa tuhat inimest. Ja kui väga pingutada ning lisatoole tuua, siis tuleb kümme tuhat kohta ära.

See on terve Eesti peale!

Ma elan Limericki linnas, mille elanike arv on viiskümmend tuhat. Koos linnaümbrusega elab siin kaks korda rohkem inimesi. Meie piirkonna au ja uhkus on rugby (ma juba mitmendat korda ütlen nii, ehkki eesti keeli on vist rägbi. Aga see kõlab nii kuidagi valesti mu meelest, nii et ma kasutan rugbyt edasi).

Tõenäoliselt ei ole siinkandis inimesi, kellel ei oleks kohaliku provintsi Munster rugby logode ja värvidega riietust ja kes ei elaks Munsterile kaasa. (Isegi minul on.)

Minu korterikaaslane Pat, kellel on naise juures kodus kaks alla kümne aastast tütart, kinkis lastele jõuludeks Munsterist pajatava raamatu, mida neile hea enne uinumist ette lugeda.

Munsteri kodustaadion Thomond Park mahutab hetkel üle kolmeteistkümne tuhande pealtvaataja, kuid seda oli juba ammu ilmselgelt liiga vähe ning pärast eelmisel nädalal peetud viimast kodumängu läheb nüüd staadion ümberehitusele, mille järel tekib sinna sama palju kohti juurde.

See tähendab, et veerand meie linna rahvast mahuks sinna ära. Ja ma olen kindel, et on mänge, mil jääb veel tuhandeid tahtjaid väravate taha.

Aga see jääb ikkagi väikeseks staadioniks. Ma käisin suvel Tipperary maakonnas Thurleses Semple Stadiumil vaatamas Corki ja Clare’i maakonna hurlingumeeskondade vahelist mängu, mida vaatas koos minuga üle 40 tuhande inimese. Staadion mahutaks üle 50 tuhande. Ja see on suuruselt teine staadion Iirimaal ning seal mängitakse ainult hurlingut.

Suuruselt kolmas peaks olema (ma pole ka päris kindel) Lansdowne Road Dublinis, mis on ka praegu ümberehitusel, kuid sellegipoolest. Sinna peaks mahtuma ligi 50 tuhat pealtvaatajat ja see on rugby ja jalgpallistaadion. Kusjuures, see peaks olema maailma vanim rahvusvahelise rugby staadion, kus seni mängitakse.

Kõige suurem staadion on Croke Park Dublinis. Selle valdaja on GAA ehk organisatsioon, kes korraldab iiri rahvussportide asju. Need siis on hurling ja gaelic football. Croke Park mahutab üle 82 tuhande pealtvaataja ning seal mänigitakse Iirimaa hurlingu finaal näiteks. (Kuhu on üsna võimatu piletit saada, kui sa ise mõnes klubis ei mängi, sest tahtjaid oleks mitu korda rohkem.) Aga lõpuks läbi hullu nuiamise saadi nõusse, et Lansdowne Roadi ümberehituse ajal lubatakse sinna Iiri koondise rugby ja jalgpalli mängud.

Euroopas on vist ainult mõni üksik staadion Croke Parkist suurema pealtvaatajate mahutavusega. Ja Iirimaal elab vaid neli miljonit inimest.

Selline spordiheietus.

Tegelikult ma alustasin mõttega, et jutustan sulle ka, mis asjad on need iiri rahvusspordid hurling ja gaelic football, kuid vaevalt, et sa siianigi lugeda viitsisid, nii et ma jätan selle teema katki. Kui väga suur huvi on, siis võite öelda ja ma võin ju jutustada küll.

Aga ma olen oma iiribloogis kunagi, kui ma ise need alad alles avastasin, teinud mõned sissekanded, mis pole küll just ülearu süüvivad, kuid mida võid lugeda, kui huvi on.

Siin käisin hurlingut vaatamas.

Siin heietan natuke gaelic footballist.

Ja siin on üks veider sport, mis on iiri ja austraalia jalgpalli kompott ehk international rules football.

 

5 Responses to “Iiri spordiheietus”


  1. 1 kaur 26.01 2007, 4:39

    Nojah, aga see on ju spordi vaatamine, mitte sport ise. Ehkki need kaks asja on kindlasti seotud. Kas iirlased ise teevad keskmisena rohkem sporti (noodsamad pallimängud, hommikune sörkimine, misiganes…) võrreldes keskmise eestlasega? Kas need fännimised panevad lapsed tänaval rohkem palli taguma kui meil siin?

  2. 2 Mari 26.01 2007, 10:15

    Kui ma selle jutu lugemist alustasin / Ja sellega seoses üldine tajumine, kui suur asi sport siin võrreldes Eestiga on. Mitte vaid vaimult suur, vaid ka lihtsalt massilt./, siis ma mõtlesin, et oooo, Iirimaale ka nüüd sport jõudnud, aga juba paar rida edasi sain aru, et ei ole seal muutunud midagi :P
    Kaur ütles õigesti, et see pole ju sport, vaid spordi vaatamine. Fännamine on tore asi ja toob kindlasti tippsportlastele kõvasti raha sisse ja on heaks meelelahutuseks, aga tervisespordi mõtet – inimese tervise, töövõime ja üldise heaolu suurendamine, see ei kanna. Spordiga massides, ehk siis tervisespordiga on (või vähemalt oli) Iirimaal lood ikka väga kehvad. Inimesed eelistavadki pigem õlleklaas käes spordist rääkida.
    Võibolla on asi nendes alades, mis neile meeldivad. Kui eestlased vaatavad telekast, kuidas Veerpalu ja Šmigun kulla võidavad, siis peale seda on suusarajad umbes. Rugbyt suure elamuse järel ju mängima ei torma :)

    Mina elasin samas linnas 2001 aastal. Kui dressid selga tõmbasin ja jooksma läksin, siis pidid autod avarii tegema, niivõrd harjumatu vaatepilt oli see nende jaoks. Lõpuks ütles üks politsei, et kui ma tahan trenni teha, siis mine sisesaali jooksulindile, aga hoia parkidest eemale, sest see on ohtlik!! Kuuleka inimesena uurisin seda võimalust ka, kuigi mulle sisetingimustes eriti ei meeldi joosta ja selgus, et spordisaali peab kalli raha eest min. poole aasta pileti ostma – jooksin tänavatel edasi :)

    Minu jaoks oligi kõige üllatavam Iirimaal kuivõrd ebasportlikud nad võrreldes eestlastega on. Nägin minagi neid tänavatel tantsivaid ja joovaid masse, kes võidujoovastuses laulsid, sest nende klubi oli võitnud, aga nagu öeldud, see ei ole sport.

    Lisaks veel, et eestlastele meeldib sporti nii vaadata kui ka teha, aga sellest lihtsalt ei räägita niipalju. Viimase paari aastaga on tervisespordiüritustel osalejate arv mitmekordistunud. Eestis hakkab sport massidesse jõudma!

  3. 3 sergo iirimaal 26.01 2007, 22:07

    Hahaa, väga õige tähelepanek. Ma pean tunnistama, et poleks spordist rääkides siin selle pealegi tulnud, et rääkida sellest, kuidas iirlased (mittesportlased) ise sporti teevad. Ükskord oma bloogis kirjutasin vist sellest, kuidas iiri naised pärast tööd käimas käivad. Tervisejalutamine või midagi.
    Nüüd tuleb üks räme üldistus, aga juba väga kaugelt on näha, et iiri naised on väga ebasportlikud olendid.

    Eestlastega võrreldes on iirlased pealtnäha märkimisväärselt vähem sportliku eluviisiga. Seestnäha ma niiväga ei tea.
    Noored ja lapsed näivad rohkem trennivat, aga võibolla vanematel pole aega lihtsalt. Meie tehaserahvast ma küll ei kujutaks ette, et keegi leiaks palju jaksu või aegagi end mõnele spordile pühendada.

    Noortest meestest enamik kas mängib või on mingil ajal mänginud, kas siis hurlingut, jalgpalli või rugbyt. Nädalavahetustel ringi kolades satun alati mõnele mängule peale, ja seda räägivad nad ise kah, kui nende mängude kohta pärin. Sellepärast on see mulje.

    Ja niipalju, kui ma tänavanurkadel ja parkides-platsidel palli taguvaid tüüpe tähele olen pannud, siis iiri tüübid näivad keskmiselt paremini palli kontrollivat, võrreldes eesti tüüpidega. Nii et nad peavad ikka harjutanud olema. Aga võibolla olen ainult ässadele peale sattunud.

    Olen näinud ka seda, et spordi fännamine toob lapsi õue end liigutama. Mul on isegi üks foto lastest, kes umbes tund aega pärast Munsteri Heineken Cupi finaalivõitu tänava ääres rugbytavad. Nii et tõi lapsed õue küll. Nagu ka jalgpalli MM-i ajal olid tänavate äärsed muruplatsid täis jalgpalli mängivaid tüüpe.

    Võin ju lambist teha paar üldistust, miks nad vähem sellist pidevat aastaringset sportlikkust üles näitavad.

    Võibolla näiteks see, et kui peale spordi iiri tüüpidega millestki rääkida tahad, siis absoluutselt igaüks neist on veetnud sadu ja sadu tunde mängides Xboxi, Nintendo või Playstationi taga, mis on ilmselgelt tohutu paigalseismine ja ajaröövel. Nad teevad seda alates hetkest, mil silm ekraani seletab, kuni hetkeni, mil õlle kõrvalt enam aega ei jää.
    Nüüd on muidugi loota, et see uus Nintendo vii paneb rahva jälle liigutama, sest selle mänge mängitakse kätega vehkides.

    Ja teiseks muidugi see, et kui iirlased kambakesi mingi spordi ette võtavad, siis paari minuti pärast tuleb teha mingi lobisemispaus, sest lobisemist harrastavad nad kõikidest asjadest kõige rohkem.

  4. 4 andry 10.02 2007, 16:35

    muuseas, mis mind vapustas ja vaimustas omal ajal Belfastis elades – kihlaveokultuur hobuste võidusõitudele.

    Tõesti, kultuur.

    Aga peale Rootsit ütleksin, see on kökimöki võrreldes Rootsis levinud lotokirega ja hipodroomiviirusega. Svenska spela

    Läks vähe temast välja, Sergo, sorry.

    Vutist, ma ise fännan Barcelona FC -d ja prantslasi koondisena.

    Barcelona fänniks sain suht naljakalt, läksin kodunt välja, bussi peale, joostes, sall jäi koju. Kurgu all külm. Jooksin kaltsukasse, salli on, jah, viis eeku, jee.

    Pärast vaatan, mis värk on, mingi päkapikk va pägalik on peal. Hakkasin uurima, Jee. Lahe tiim.

    Hoian neile pöialt ja kui Eurospordis mängivad, katsun vaadata.

  5. 5 Tema 15.08 2009, 3:56

    Интересно, а можно ли у вас брать новости с RSS канала? Ссылку на источник обязательно поставлю.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: