Euroopa kultuuripealinn – kas rahvas teab või hoolib?

Mäletan hiljutist võitlust kahe linna, Tallinna ja Tartu vahel seoses 2011. aastal Euroopa kultuuripealinnaks pürgimisega. Nii oma territooriumi suuruse kui ka rahvaarvu poolest võiks kogu Eesti Vabariik rõõmsalt 2011. aastal Euroopa kultuurivankrit vedada, kuid kahjuks panustatakse ikka taolistesse võistlemistesse-kemplemistesse, mis vägisi kipuvad tekitama lõhet meie kahe suurema linna vahel. Kurb on jälgida taaskordset põhjendamatut vastandamist, mis eestlaste ühtsustundele kõva matsu paneb.

Huvitav, kui oluline on fakt – kas Tallinn kultuuripealinnaks või Tartu või lihtsalt Eesti – eestlastele endile? Mida kujutab rahvas ette Euroopa kultuuripealinna olemusena? Kas me üldse teame, millised linnad on olnud Euroopa kultuuripealinnad enne meid?! Miks ma arvan, et Euroopa rahvale ei lähe eriti korda, milline on Euroopa kultuuripealinn 2007?

Oskan ise vastata ühele enda poolt esitatud küsimusele. Üle keskmise kultuurihuvilisena – mitte seetõttu, et ajan näpuga igal aastal järge, vaid seetõttu, et kultuur tuleb lihtsalt “koju kätte”. Hetkel elan ja töötan nimelt kultuuripealinnas 2007. Niisiis –  Euroopa kultuuripealinn 2007! See on “Luxembourg et Grande Région” ehk Luksemburgi linn ja tema ümbruskond, mis sisuliselt tähendabki kogu Luksemburgi riiki ja mõnda lähedalasuvat piirkonda ka Belgias-Prantsusmaal-Saksamaal. Ametlikult on lisaks linnale kultuuripealinnaks nimetatud ka “Grande Région”. Kas pole kena? Võiksime ehk tulevikus õppust võtta, enne kui hakkame jälle oma tillukest isamaad ja veel tillemat elanikkonda tükeldama?

Seoses arvatava piirkondliku ülekultuuristumisega Luksemburgis käesoleval aastal heietasin hiljuti pisut mõtteid: mis on mulle olulisem, kas suur ja tunnustatud või väike, aga omane? Imporditud või isekasvatatud? Seejuures ei arutlenud ma taseme üle – oma väike ja armas annab sageli tasemelt silmad ette imporditud suurele. Ja loomulikult ka vastupidi.
Käin siin maailma tippartistide esinemist kuulamas. Ohtrasti orkestreid ja nimekaid dirigente. Tippsolistide ja tantsuetenduste piletid peab rohkem kui pool aastat ette ostma. Kontserdid-etendused meeldivad ja avardavad. Siiski on neis kõigis minu jaoks puudu üks oluline faktor. Ma ei jäta nendesse kontsertsaalidesse oma hinge. Minu hing jääb Eesti tantsupidude tribüünidele ja laulupidude murule. See kilomeetrite pikkune rahvariiete paraad ajab kurgus kraapima ja nägu vaevleb naeru-nutu segagrimassis.
Mul on kahju, kui ma ei pääse mõne järjekordse maineka rahvusvahelise artisti kontserdile. Kuid mul on suisa valus, kui pean Eestist ära lendama teadmisega, et seekord jäi mõni kohalik teatritükk nägemata või näitus külastamata. Sest kõik see, mille sees ma olen üles kasvanud, on minu hingekesele mitmeid kordi väärtuslikum kui muu maailma kõrgkultuur. Kõik nad on nii omad – minu oma Ulfsak või siis oma Komissarov või oma Põldroos või…

Rikka Luksemburgiga võrreldes on Eesti minu jaoks mitmeid kordi rikkam. Rikkam oma balletikooli, oma teatrikooli, oma muusikaakadeemia, oma kunstiakadeemia, oma elujõus rahvariiete poolest. Ja see kõik on mitte ainult nende koolide seinte vahel, vaid ka õhus, uskuge või mitte, me hingame seda Eestimaal sisse. 

3 Responses to “Euroopa kultuuripealinn – kas rahvas teab või hoolib?”


  1. 1 eppppp 20.01 2007, 0:40

    Kas tõesti oleks saanud kogu Eesti “kultuuripealinnaks” kandideerida?
    See kisklemine oleks jah ära jäänud (kuigi seda Tartu-Tallinn kisklemist tuleb kogu aeg ette nagunii)… Aga samas – see justkui pisendaks meie Eesti Luksemburgi-suuruseks. Ja nagu anekdoodieestlanegi ikka muretseb: “Huvitav, mis mulje me sellega teistele jätaks?” ;)

  2. 2 Anonüümne lugeja 22.01 2007, 10:33

    Täpsustuseks, et 2007. aastal on Euroopal kaks kultuuripealinna – Luksembourg koos oma äärealadega ja Sibiu nimeline linn Rumeenias.

  3. 3 andry 18.06 2007, 23:55

    ühtepidi lõhnab see sõna “kultuuripeealinn” vastikult nagu aastakümneid tühjendamata kuivkäimla. Kellegi kultuur on peal ja kellegi kultuur on all. Ei ole nii.
    Laiemalt, eks need “pea linnad” liiguvad, vahetuvad, pea vaatab uude kohta kogu aeg. Näeb uusi asju.
    Veel laiemalt oleks muidugi Eesti kultuuripealinn võinud olla terve Eesti ise, nagu ta mingit pidi ongi. Ega see, kes kuskil parajasti elab, näita, millise koha kultuuri ta esindab.
    Kitsamaks tagasi tulles, oma aia õunapuu on muidugi magusam, ka siis, kui ta teinekord vinniline ja hapu pabul juhtub olema.
    Ja nii edasi ja nii tagasi. Ühesõnaga, selline süldina lödisev jutt, aga kultuur ongi ju üks libe ja haaranatu nähtus.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: