Eesti naise edulugu 2

Vähemalt viimased kümme aastat on Eesti naisteajakirjad oma lugejaid veennud selles, et kõige lihtsam viis edukas olla on välismaale mehele minna.

Sissejuhatuseks üks täpsustus – järgnev jutt on naisteajakirjade keskne põhjusel, et meesteajakirju Eestis ju õieti polegi. Seega luuakse Eesti mehe edumudeleid rohkem “kõvadest” teemadest kirjutavas ja rääkivas meedias, kus eraelukeskseid story’sid ilmub palju vähem.

Puhtajakirjanduslikust vaatenurgast võib Selma-leidis-Argentiinast-vinge-mehe tüüpi artiklite paljusust mõista. Kodumaistest naistest kirjutamine on igavam, sest nad tegutsevad tüdimuseni tuttavas keskkonnas. Eesti naiste uusi ja kohati väga eksootilisi elupaiku kirjeldada on palju põnevam. Samuti on segaabielud kindlasti palju kultuurikonfliktide rikkamad ning tekitavad palju originaalsemaid probleeme kui olmeline vaidlus selle üle, kumb peab täna õhtul Tallinnas süüa ostma.

Kahjuks taastoodavad sellised naisteajakirjade lood arusaama, et ainult “seal” ootab noort Eesti neidu tõeline elu. Kodumaal ähvardab igavus, kolklus ja vanatüdrukustumine Eesti mökude meeste süül.

Üheksakümnendatel aastatel ajendas sedasorti lugusid elatustasemete võrdlus, mis oli masendavalt Eesti kahjuks. Mäletan ise shokki, mis mind tabas 1995. aastal Washingtonis ühel väliseestlase suurel peol – piltilusad Tallinna eliitkoolide tüdrukud olid ummisjalu abiellunud esimese ettejuhtuva väliseestlasega, sest see viis nad üleöö Mustamäe kahetoalisest korterist kenasse ameerika eeslinnamajja ning vabastas igasugustest olmemuredest. Aga juba aastase kuldpuuris elamise järel tunnistasid mitu neist, et mingit eneseteostuse võimalust unelmate maa ei paku.

Loodan, et need tüdrukud on end tänaseks kodumajast välja murdnud, sest muidu on neist saanud sileajulised koduperenaised, kes Eestis on õnneks sama haruldased nagu vaalaskala Läänemeres.

Eesti elatustaseme paranedes on primitiivne majanduslik õnnemudel naisteajakirjades mitmekesistunud. Nüüd väärtustatakse naisteajakirjades segaabielusid eelkõige kui julgust sukelduda võõrasse kultuuri ja murda välja meie kitsast maailmast.

Ometi on neis lugudes naine reeglina peres teisel kohal, nö abiratas. Viimaste aastate silmapaistvaim eestlaste sööst välismaale on sadade ametikohtade mehitamine Brüsselis ja Luksemburgis. Kasutan siinkohal teadlikult üdini seksistlikku tegusõna “mehitama”.

Kui ajakirjanik räägib euroliidus töötavate meestega, siis tehakse tõsiselt ja aupaklikult juttu nende tööst (Kersti Kaljulaid ja Maive Rute on erandid, mis kinnitavad reeglit.) Samas portreteerib isegi Postimehe Arter kangelastena Eesti soost koduperenaisi, kes igavusest pääsemiseks korraldavad Brüsselis seda sorti ühistegevust, millega saavad hakkama tegusad MTÜ Külatee naised mistahes kolkavallas kodumaal.

See on masendavalt ühesuunaline avatus. Eestis peetakse sind edukaks siis, kui sa lähed välismaale ja seal päris nälga ei jää.

Olete te lugenud mõnd kirjutist, kus kirjeldatakse eestlase lugu, kes välismaal ei kohanenud ja kodumaale naasis? Või mõnd lugu välismaalasega abiellunud naisest, keda mees nii kaua peksis, kuni ta koju tagasi põgenes? Mõni selline Eesti Naisest, minu lemmiknaisteajakirjast, õnneks ikka meenub.

Aga enamasti on välismaal kõrbejad vait ja häbenevad. Need, kes esinevad ajakirjades, oma nõrkusi ei reeda. Kuigi nõrkejaid on ning mitte vähe. Nemad on (naisteajakirjade jaoks) ebahuvitavad ning seega eiratavad luuserid. Ajakiri vajab edulugusid.

Eestile on hädasti vaja uut tüüpi edukate naiste edulugusid.

Pehme ülemineku suunas töötavad ka need lood, mis kirjeldavad halvasti varjatud võidurõõmuga neid Eesti naisi, kes on “kodustanud” Eestis väärt välismaa mehe. Ja majanduslikus keeles toonud Eestisse reaalse investeeringu meie kinnisvarasse ja elanike arvu kasvu.

Aga sellest jääb väheks. Vaja on hoopis uut tüüpi edulugusid. Naistest ja meestest, kes on end läbi pressinud maailma kõrgkoolide või lihtsalt kõva konkurentsi sõelast – ja siis Eestisse naasnud. Sest siin on hea elukeskkond, sest siin on nende kodumaa. Ning just võimalust elada ja töötada oma kodumaal väärtustavad nad üle kõige.

 Hannes Rumm

www.hannesrumm.blogspot.com

39 Responses to “Eesti naise edulugu 2”


  1. 1 eppppp 16.01 2007, 1:28

    Mina isiklikult olengi üks neist, kes juba kahe nädala pärast välismaalt tagasi Eestisse kolib, sest:
    – just nimelt, väärtustan elu kodumaal, nagu sa ütled,
    – olen “kodustanud” välismaa mehe, kes tahab eesti keele ja ajaloo paremini selgeks saada,
    – mõtleme oma lapse peale, kellele tahaks anda valiku, nii keelte kui maailmatunnetuse näol. Et talle oleks üdini omane nii ema kui ka isa kultuur.

    Tõsi, ma ei kavatse jääda 100% alatiseks Eestisse elama. Küllap paljud lood (või nagu sa ütled, edulood) saavadki olema kahepaiksetest inimestest. Neist, kes leiavad tasakaalu, kombineerides oma kodusid Eesti ja selle “muu maa” vahel.

  2. 2 eppppp 16.01 2007, 1:37

    Ja veel.
    Minu blogis oli kord umbes 1,5 aastat tagasi juttu neist naistest, kes on Eestist ära mehele kolinud ning tahaks tagasi kolida. Siis tuli ka see jutuks, et see on meedia poolt üsna kõrvale jäetud teema.
    Tsiteerin seda vana blogipostitust:


    Eelmise sissekande peale sain ma kaks kirja maailma eri paigust, aga mõlemad sama sisuga.
    “Olen elanud täpselt 4 aastat võõrsil (Hollandis) ja sein on püsti ees,” kirjutab Maarit. “Olen lugenud ajakirja veergudelt jutte, kuidas inimesed leiavad oma õnne raja tagant ja adapteeruvad sekundiga ja on muidu hingelt kosmopoliidid. Kuidas Eestis puhata on tore, aga elamiseks ikka mingi muu koht parem. Huvitav, et see minu puhul ei kehti, mulle väga meeldib reisida, aga elada Eestis.”
    Teiselt poolt planeeti kirjutab Kati: “Tervitusi Austraaliast, ja küll on hea, et keegi julgeb paljastada, mida see välismaale perenaiseks kolimine tegelikult tähendab. Tavaliselt ikka tehakse kodustele hea nägu ette ja elatakse üle see kriitiline suhtumine, justnagu me oleks paradiisi ja marjamaale kolinud. Millise hinnaga aga kohanemine tegelikult toimub?”
    Maarit kolib Eestisse tagasi novembri alguses ja Kati märtsis, mõlemal on sama skeem – mees peaks pärast korteri müüki järgi tulema.

    Kati: “Tuleme kohale ja alustame algusest. Tahame investeerida kinnisvarasse, asutada külalistemaja looduskaunis kohas. Sest nii nagu sina, olen minagi igatsenud metsa ja heinamaade järgi.”
    Maarit: “Minu nutuhood lõppesid peale seda, kui lennukipiletid tellitud said. Kuupäeva paikapanemine annab tohtult jõudu juurde. Lähen kahe kohvriga, nagu 4 aastat tagasi siia saabusin. No 2 aastane tüdruk on meil ka. Pole paha 36 aastasena nullist alustada :) huvitav, et Eestis ma ei karda seda. Mul on natuke haridust ja pealehakkamist, küll ma töö leian.” Mis mehe töökohast saab, täpselt ei tea.

    Tugevad eesti naised, kes oma mehed Eestise tõmbavad?
    Ma ei taha suuri üldistusi teha, aga ma arvan, et oleme siin tõepoolest tunnistajaks pisikesele migratsioonilainele. Korralda kasvõi omaette asundusküla meiesugustest tagasitulijatest? Igatahes leppisime kokku, et meie saatusekaaslastest mehed võiks omavahel tutvuda.

    Sellised teated tegelikkusest. Praeguseks on mõlemad pered Eestis ja kohanenud.

  3. 3 Kaur 16.01 2007, 2:13

    “Ma ei taha suuri üldistusi teha, aga ma arvan, et oleme siin tõepoolest tunnistajaks pisikesele migratsioonilainele.”

    Mina seda küll ei usu, et mingist lainest saaks siin juttu olla. Inimesed käivad ringi ja näevad elu erinevaid külgi. Mõned tulevad tagasi, teised mitte…

    Aga mida tegelikult kirjutada/arutada tahtsin, oli see, et mis nende meestega saab, kes oma kodumaalt kaasa rebiti? Võib ju rääkida, et mehed on tugevamad ja et neile pole mahajäänud kodumaa nii oluline ja mälestus ehk nii valus, ja et nad suudavad uue “kodumaaga” paremini kohaneda. Kuid kas see tegelikult ka nii on. Kui mees ei suuda kohaneda, kas siis peaks jälle tagasi sõitma ning uuesti mingist järgmisest abstraktsest nullist alustama (sest päris nulliga pole ju ikkagi tegu – on mingi elu, kogemused, soovid.. ja mis peamine, on tahe midagi muuta)..

    Aga jah.. usun seda, et ükskkõik mis sellises olukorras ei juhtu, on nad kõik sellistes olukordades olnud inimesed kogemuse võrra rikkamad ning loodetavasti ka “paremad” inimesed – st oskavad olemasolevat ja ümbritsevat paremini hinnata..

    aa.. ja seda, et kuigi pendeldamise oht võib ju alati jääda, kuid ohte oma elu kuidagi peeti keerata, ei anna ka ainult kodumaal elades ära kaotada.

  4. 4 eppppp 16.01 2007, 2:40

    Kuna olen viimasel ajal puutunud kokku väga paljude segaabieludega (kirjad, kohtumised, foorum), siis ma teeks sellised ennustused ühe keskmise paari tuleviku kohta:

    – Jäädakse paika ühel maal. Üks pool kohaneb uues kohas. On ju küll neid välismaa mehi Eestis, kes paika jäänud ja kes seda naudivad (vastupidiseid variante, välismaa naisi, kes Eesti meeste juurde kolinud, on millegipärast väga vähe. See võib äkki olla seotud teemaga, et statistika näitab: segaabielude naised abielluvad tavaliselt lääne poole ja mehed on traditsiooniliselt võtnud naisi idast? Aga see on juba vist omaette teema).
    Samamoodi on küll ja küll neid eestlasi, kes mujal ilmas kodunenud. Neile on tavaliselt nädalast-paarist aasta jooksul küllalt, et oma endist kodumaad näha. Kui sedagi vaja.

    – Tehakse kaks kodu, jagatakse end kahe maa vahet – üks pikaks suveks ja teine ülejäänud aastaks. Selleks peab muidugi olema hea amet, mis võimaldab pikki puhkuseid või kodus töötamist, ja peab olema raha ja organiseerimisvõimekust.

    – Kujuneb nomaadi-elustiil. Osa selliseid paare elab hoopis mõnda aega kolmandal või neljandal maal ega jää kusagile paikseks väga pikalt, kas iseloomu või ameti tõttu. Kusjuures sageli on kohaneda lihtsam, kui sa oled abikaasaga koos outsider võõras kultuuris, pole seda lõhet sinu ja abikaasa vahel, et üks on insider ja teine outsider.

    – Ja muidugi võivad need abielud lõhki minna, sest üks ei kohane teise maal ja teine keeldub esimese maale kolimast jne. Eriti kahju on sel juhul lastest. Ja isadest, sest lapsed jäävad/lähevad tavaliselt emadega ja kasvavad tihti üles keeles, mida isa (eriti) ei oska.

    PS. Lugesin oma kommentaari üle ja mõtlesin sellist asja. Hannes on oma loo kirjutanud eestlase ja eesti kultuuri väärtustavast vaatevinklist, aga mul on vist pigem selline maailmakodaniku vaatevinkel. On nii palju erinevaid elustiile ja inimesi, iga pere loksutab ennast paika nii, nagu neile sobib… Kellel on Eestis hea, kellel on mujal hea…
    Aga nõustun muidugi sellega, et Eestisse tagasi tulemist peaks meedias väärtustama ja neist inimestest peaks kirjutama vähemalt samapalju kui välismaale läinutest. See on seesama avatuse ja globaalse küla teema, aga uuel tasandil. Jja mis eriti tähtis – eestlaste eneseuhkuse tõstmisele võiks see teema hästi mõjuda ;).

  5. 5 sergo iirimaal 16.01 2007, 6:29

    Pole võibolla päris teemasse, aga tuli praegu meelde, et lugesin hiljuti kuskilt poolakate kohta sellist seika, et Poola kirdeosas on viimase aastaga lahutatud kolmandik abielusid ning põhjuseks emigratsioon. Et enam ei ole lahutuse suurimad põhjused joomine ja vägivald, vaid välismaal tööl käimine.
    Nüüd täpselt ei mäleta, aga vist oli nii, et liiga paljudest paaridest pool töötas välismaal ja teine pool oli kodus, nii et tegelikult oli põhjus lahusolek siiski. Aga päris karm number sellegipoolest.
    Ja mul kohe meenus, et jutustasin siin kord ühe eesti tüdrukuga tähelepaneku üle, et meile näis, nagu enamik noori poolakaid tulevad Iirimaale koos pruutide-peikadega, aga need suhted ei näi kaua kestvat.
    Me siis arvasime, et maailma avardumine toob mõistuse koju.

  6. 6 Triin 16.01 2007, 11:06

    Mind hakkas häirima kogu selle loo ühekülgne vaatenurk: okei, välismaal ei ole pudrujõgesid ja paljudel on vähemalt alguses väga raske; aga milleks siduda eesti naise edu/läbikukkumislugu just välismaale *abiellumisega*.
    Oman isiklikult mitut sõbrannat, kes välismaale minnes ja seal olles ei sõltu oma edukuses mingil määral kohalikust mehest (neil on küll elukaaslased-boyfriendid olemas, kuid mitte ülalpidajate vaid võrdsete partneritena). Nad on oma tegemistes väga edukad ja hinnatud spetsialistid. Näiteks kikib üks mu (24-aastane) sõbranna hetkel äässi Kanada PWCs Lõuna-Ameerika restruktureerimisgrupis. Seda high-profile corporate finance spetsialistina projektijuhi (selajuures projektide maksumused Eesti riigieelarve kandis) staatuses, mitte koopiategijana.
    See oleks pilt mida mina näha tahaks – edukas eesti naine välismaal ülikoolis või spetsialisti/juhina töötamas. Ja neid lugusid pole mitte üks. Kõhus hakkab keerama kui eesti naist välismaal seostatakse kodunukukese ja iluasjana, kelle ainsaks probleemiks on kultuurierinevustest tekkivad kaklused oma mehega.

  7. 7 Hannes Rumm 16.01 2007, 11:37

    Triin,
    vaata Eesti naisteajakirju, nad tõesti kirjutavad välismaale abiellunud naistest, mitte neist naistest, kes on välismaale läinud ennast teostama. Ma ei tea, miks see nii on, aga ka mind häirib nii ühekülgne ja naisi pliidi äärde positsioneeriv lähenemine.

  8. 8 maretw 16.01 2007, 11:38

    Eks sellistes artiklites ole ka teatud määral sotsiaalset tellimust – Eestis leiab lihtsalt nn traditsiooniline peremudel rohkem väärtustamist. Alles hiljuti jooksis näiteks ajalehtedest läbi uudis naise kodutöödega suurema hõivatuse kohta, Eestis on suurim palgalõne Euroopas meeste ja naiste vahel, mehes nähakse pere toitjat jne. Ehk vastavalt lugeja ootustele otsitakse siis need koduhaldjad üles. Tegelikult on ka paljudel feministidel-võrdõiguslastel väljamaalastest mehed :)

    Teatud maani on see “kodukana” peegeldus ju ka objektiine paratamatus(, mis ei tähenda, et sellise tendentsiga võitlema ei pea) ja vastulöök 50 aastat kõrgunud “rabotshii i kolhoznitsa” kujule (olete ehk ikka mõnd näidet vana Mosfilmi repertuaarist näinud? :) ) Teisalt muutub koos ühiskondlike vaadetega ka (meelelahutusliku) ajakirjanduse sisu. Ma vähemalt loodan, et ma saan kunagi Hannese lemmikajakirja lugeda ainult paari sapise märkusega mitte vihast värisevate kätega.

  9. 9 Katrin 16.01 2007, 17:32

    Need, kes räägivad Eestis traditsioonilisest peremudelist ilmselt pole näinud ameerika ja inglise koduperenaisi! Mina olen, sest olen kah see, kes elukaaslase leidnud mujalt kui Eestist. Vat see on traditsioonilisuse kõva sõna!
    Just neid peaks Eestis tutvustama, mitte mingeid abstraktseid “lääne feministe” kiruma. Siis teavad tüdrukud-naised, mis neid võib USA-s, Inglismaal ees oodata!
    Ma ei näe üldse põhjust muretsemiseks, sest Eesti tüdrukud on aktiivsed ja haritud. Juba nende emad ja vanaemad olid tööturul aktiivsed ja ma ei näe põhjust miks noored seda pole ükskõik kui “välismaal” elatakse. Ja üldse on see mõttetu arutelu, sest kõikides maailma maades abiellutakse väljaspoole rahvust ja kultuuri!
    Hannes Rumm. Miks ei töötata Brüsselis. Lugesin kah seda artiklit. NATO ei lubanud näiteks abikaasal töötada. Ei tasu süüdistada mitte naisi, vaid seda süsteemi.

  10. 10 Sirje 16.01 2007, 17:34

    Ma ei saa küll viidata, aga Eestis tehti uuring, kus naistelt ja meestelt küsiti, et kuidas nad suhtuvad sellesse, kui naine teeniks rohkem kui mees. Meestel polnud selle vastu üldiselt midagi, aga mingi 90% naisi arvasid, et nii küll ei lähe, mees peab ikka rohkem teenima. Kui ma oleks eesti mees, siis ma küll sellise naisega tegeleda ei tahaks, kes nõuab, et ma pean kogu aeg parem-targem-rikkam olema kui tema. Las siis läheb ja abiellub konservatiivist välismaalasega ja ahistab toda oma õigustamata nõudmistega.

  11. 11 Hannes Rumm 16.01 2007, 18:13

    Katrinile: kuna minu tuttavate seas on palju diplomaate, siis tean hästi, miks sageli on nende naistel (ilmselt siis ka ohvitseride naistel) raske, kui mitte võimatu tööd leida.
    Aga minu loo point on ikka see, et Brüsselis töötab palju Eesti naisi, kuid peale Kersti Kaljulaiu ja Maive Rute (oh vabandust, ka Signe Ratso!) nende tööst ei räägita. Naiste puhul on jutuks ikka see, kuidas koos kohvi keedetakse, kooki küpsetatakse või rahvatantsu harrastatakse.
    Niimoodi taastoodab meedia malli, et mees teenib välismaal raha ja naine hoiab kodu. Ainsa erandina meenub üks lugu ravimifirmast Brüsselisse tööle läinud naisest, kelle mees on “kodukana”. Või õigemini kodukukk. Kuigi tean ka ise päris mitut eesti soost Brüsseli kodukukke, rohkem ma seda, iseenesest tänu äraspidistele soorollidele meedia jaoks huvitavat lugu, kohanud pole.

  12. 12 Eppppp 16.01 2007, 18:26

    Siin blogis on sellest korra juttu olnud, et Euroinstitutsioonides on tööl palju filoloogidest naisi, kel kodused mehed kaasas ja soorollid ära vahetatud:

    https://euroopa.wordpress.com/tag/teema/kirjasaatja-luksemburgist/

    Aga peavoolumeedia kohta küll ei mäleta, et sellest oleks räägitud.

  13. 13 Tiina 16.01 2007, 22:17

    Pole tükk aega kokku puutunud eesti naisteajakirjandusega ja ei tea ajakirjanduse telgitagustest suurt midagi. Seega tekivad järgmised mõtted. Võib-olla on neid lugusid lihtne ja odav toota? Ajakirjanik ei pea olema kogenud ja eeltööd tegev kirjeldamaks lihtsalt kellegi elu/igapäevategevusi (sellistes artiklites vist ei minda eriti süviti isiku mõttemaailma jne?). Ma ei tea, kui palju artiklite suunitlus sõltub ajakirjanikust endast või n-ö tellimusest või isegi loo keskmes olevast inimesest. Ja ma usun, et ikka on Eestis palju inimesi, kellele on suureks mureks igapäevane äraelamine, sestap ka lood nt a la Võru metsadest New York’i dzhunglisse vms.
    Heatahtlikult poetades, mulle tundub, et üldistamine on natuke ajakirjanike “kutsehaigus” (“piltilusad Tallinna eliitkoolide tüdrukud”, “sileajulised koduperenaised” – huvitav, kas leidub nn sileajulisi töömasinaid?). Ja Eestis tervikuna mu arust liialt “pannakse paika”, klassifitseeritakse ja pannakse raamidesse.
    Mulle tundub ka, et tänapäeva infoga üleküllastunud ja avatud ühiskondades inimesed otsivad ja leiavad seda infot, mida tahavad. Vaatame kasvõi blogisid. Küll elu ka nooremate inimeste “eduvalemid” paika paneb.

  14. 14 Marje 16.01 2007, 23:27

    Kas pole kodukananduse eksponeerimise juures yhe v6imalusena tegu ka sellega, et need v2lismaale abiellutud kooselud on veel nii noored,lapsed alles v2ikesed. Muidugi oled kodus, kui lapsuke v2ike, eriti nendes riikides, kus lapsehoid yle m6istuse kallis.
    Eks t88tab Brysselis ja mujal veelgi asjalikke naisi, kes karj22ri teevad, aga lihtsalt ei taha end eksponeerida? Mis neil sellest kasu?
    Muidu Hannese pystitatud teema t2iesti 6igustatud.
    Myts maha nende ees, kes nomaadi elu juures kahte sissetulekut pere kohta suudavad hoida. Abikaasade t88h6ive ehk siis (spousal employment) on paljudes v2listeenistustes ja rahvusvahelistes kompaniides k6va s6na. Ja paljud abielud l2hevadki l6hki.
    Milline eriala on rahvusvaheliselt k6ige enam transporditav? ^Opin minagi ymber, kuigi Tallinnas oleks t88koht olemas olnud.
    Triin, kui saad, palu oma s6brantsil mulle kirjutada> nunununu@hot.ee.

  15. 15 Eppppp 17.01 2007, 0:09

    Milline eriala on rahvusvaheliselt k6ige enam transporditav?

    – Mina olen ka selle küsimuse üle mõelnud. Arvan, et näiteks lasteaiakasvataja-lapsehoidja paberid on üsna lihtne saada ja see oleks sobilik sisuliselt igasugustes riikides ja majanduslikes olukordades.

    Rohkem ei tulegi praegu meelde. No arvuti-elukutsed justnagu oleks. Samas, USAs näiteks kaotas suur hulk ITi-inimesi töö, kui järjest viidi firmasid Indiasse. Aga lapsi peab ikka füüsiliselt hoidma, neid ei saa teisele kontinendile teleporteerida ;)

    Üldse, enamik oskustöid nagu juuksurid, ehitajad, tislerid jne jne – tavaliselt leiab töö kiirelt. Valgekraedel (oleneb muidugi konkreetselt ametist) võib uuel maal palju raskem olla tööd leida.

  16. 16 Marje 17.01 2007, 0:24

    Epp, siin Kanadas 6petajad automaatselt kyll t88d ei saa. Eelmisel n2dalal alles tehti pretsedent Ontario provintsi ylemkohtus, kus Iraanist p6genenud 6petajale anti litsents peale 13 aastat taotlemist! (Ja ka siis arvatakse, et ega ta t88d ikka ei saa, kuna ta on nn v2rviline v2hemus.)

    V6ibolla on inglise keele 6petajatel lihtsam? Umbkeelseid ikka on, kes tahavad / vajavad maailmakeelt 6ppida.

    Ma ka nn oskust88d 6pin nyyd. :-)

  17. 17 eppppp 17.01 2007, 0:34

    Tjah, võtsin ka selle oma mõtetes arvesse, et ametlikus lasteaias-koolis võibolla alati ei saa kohe tööle asuda, vaja teha riiklik atesteerimine. Aga enamasti on mingid kodused väiksed lastehoiud, kuhu saab lihtsamini tööle ja kus aktsepteeritakse ka teise riigi haridusdokumente.

    Inglise keele oskus ja eriti õpetajapaberid (TESL, Teaching English as a Second Language, mingisugusel tasemel kursuseid saab võtta netis ka) – see paber on jah üle maailma vabalt konverteeritav valuuta ;)

  18. 18 Irma 17.01 2007, 10:48

    Pliidi äärde positsioneeritud naiste küsimusele võib ideaalis läheneda kahel viisil – kas tõepoolest naine kui abiratas välismaises majapidamises või hoopis naine ja tema valiku(võimaluse)d teistsuguste väärtushinnangutega keskkonnas. Perekesksus ja kvaliteetaeg näib moodi minevat isegi Eesti karjääriinimeste seas, kes veel viis aastat tagasi olid tingimusteta nõus kuni infarkti piirini võimalikult palju mammonat kokku kühveldama, et paremini ära elada. Kui majanduslikult on võimalik teatud valikuid teha, siis miks mitte?

    Iseasi, kuidas neid valikuid meedias serveeritakse. Kodukanandus ja -kukendus on ühe kindla väärtuskeskkonna toodetud ja vägagi üldistavad sildid, mille kasutamisel lennatakse üle näiteks tõsiasjast, et pereelu/abielu säilitamise nimel oma töökohast loobumine ja teises riigis kuskilt madalamalt alustamine (või ajutine paus tööelus) on tihti ainus alternatiiv suhte purunemisele.

    Murelikuks teeb, et valitsevas pealiskaudsuses avaldatakse endiselt hulgaliselt artikleid, mis keskenduvad ainult teenitavale rahale või selle eest soetatule, kuhu alla käib ka “Mustamäe kahetoalisest äärelinna majakesse”–teema. Kõik valikud justkui lähtuksid ainult suuremast rahahunnikust ja muu oleks nagu viiendajärguline.

    Ma olen alati püüdnud enda jaoks seda raha- ja edukesksust põhjendada Eesti tausta ja oludega, aga mingist hetkest ei vabanda võitjate ja kaotajate skaalale paigutamise instinkt mõistmatust, et ka ilma supertöökohata on võimalik üsna rahul olla (kui Eesti ühiskonnas valitsevast edusurvest kuidagi vabaneda õnnestub) või et võõrsil teenitavaid summasid on mõttetu ümber arvutada kartulikilodesse Keskturu kursi järgi.

  19. 19 Mari 17.01 2007, 12:20

    “Olete te lugenud mõnd kirjutist, kus kirjeldatakse eestlase lugu, kes välismaal ei kohanenud ja kodumaale naasis?”

    Maire Aunaste Ameerikas põrumise lugu on küll kõigile teada :P

    Tegelikult kirjutatakse juba ka neist Harvardi ja Oxfordi lõpetanud naistest, kes midagi saavutanud. Kahjuks on nende edulood a la “Eestisse ma tagasi ei tule, sest ma ei saa oma erialaga Eestis nii palju pappi või ei leia tööd.”

  20. 20 Margot 17.01 2007, 15:52

    Braavo H. Rumm! Ometi teema, mis toob kommentaare ja läheb korda.
    Mis puutub eliitkoolide tüdrukutesse, kes 90ndatel ummisjalu välismaale abiellusid – teine ja suurem grupp nn. kõrge turuväärtusega kaunitare “müüs” ennast kohalikele edumeestele kodukanaks. Kas Tiskre või New York – pole väga vahet. Lihtsalt aeg oli selline ja ma miskipärast usun, et kaugemal koduperenaiseks käinud said huvitavama kogemuse:)

    Eesti naisteajakirjanduse kitsarinnalisus on aga tõesti masendav. Paar kuud tagasi loetud Eesti Naine pani lausa ahastama, sest 3 lugu 4st olid võltspositiivsed, ebarealistlikud ja vaid ühe poole arvamust kajastavad.
    Lugu paljulapselistest peredest, kust jäi kõlama mõte, et vähemalapselised pered on ikka tunduvalt õnnetumad. Ja, et lastele on parem kui neil on vähemalt 5 õde-venda. Samas olid ühes peres kaksikutest 6 aastased poisid kordamööda beebist väikeõele lapsehoidjaks – käies koolis ülepäeva! Kas need poisid oleksid ise sellise elu valinud? Kas nad olid rõõmsad oma “vahva” täistöökoormuse üle? Vähemalt ajakirjanikutädi arvates küll. Ja nii loevad noored naised idüllilist artiklit ja avastavad kuuendat last kojutuues, et uih hoopis veri-higi-pisarad.
    Või teine näide samast numbrist. Lihtsate inimeste ametikohad ja elu on imelised! Trammijuht on õnnelik oma rahuliku töö, varaste päikesetõusude ja nadi palga üle. Vaid möödaminnes mainib, et on eluaeg mehe ülalpeetav olnud ja tegelikult on tal üks unistus ka – tahaks korra ka kusagil välismaa reisil käia. Milline siis on selle naise tegelik reaalsus ja kas selles on midagi kadestamisväärset? Artiklist jäi küll selline mulje.
    Kõigele vaatamata loen ikka Eesti naisteajakirju parema meelega kui Cosmopolitani.
    Loodame, et Epp tõstab taset ja toob uusi tuuli:)

  21. 21 Inga 17.01 2007, 19:42

    Ei ole välismaale kanaks läinud!
    Tööloa saab USA-s enne kui elamisloa, nii et töötegemine ja maksude maksmine on lubatud juba siis kui see elamise pool veel kahtlane on…
    Loo teine külg on aga kvalifikatsioonile sobiva töö leidmine, või õigemini selle otsimine. Tundub nii, et Eestist tulles on naised vist suhteliselt madala enesehinnanguga ja kardavad et ei saa hakkama, ettekandja ametist kaugemale ei näe. Tuleb julgem olla ja natuke ringi vaadata, küll siis ka leiab ametikoha, mis eneseteostust võimaldab.

  22. 22 kaur 17.01 2007, 22:46

    mina ei tea küll Maire Aunaste ameerika-afäärist. (ei taha kah teada)

    aga ega Eestis alaliselt elavate välismaalaste naistele töö leidmine kah meelakkumine pole, ütlevad need, kes seda proovinud on.

  23. 23 Grethe 18.01 2007, 21:10

    Päris põnev teema ja ilmselgelt arutlemist väärt.
    Aga väita, et neist naisist, kes välismaalt tagasi kodumaile tulnud, kirjutatud pole? On, on küll. Eesti Naises vähemalt. Ja veel üsna hiljuti.
    Aga uut tüüpi edulood on hea mõte. Ainult et inimesed tahavad lugeda ka nendest, kes niihirmus edukad pole (pole kõrgeid koole läbi teinud ega ka välismaal elanud/töötanud). Seepärast siis ka naisteajakirjades need lood naistest, kes higimull otsa ees, murravad peret (kus on rohkem kui kaks last) kasvatada (see lause siis ahastavale Margotile).

    Grethe,
    ajakirjanikutädi, kes vähemalt ühe kõnealuse looga hakkama sai.

  24. 24 Margot 18.01 2007, 23:11

    Ma imetlen sügavalt paljulapseliste perede jõudu/jaksu igapäevase elu korraldamisel. Ja lihtsate inimeste kannatust aastaid vajalikku tööd teha. Ja see on absoluutselt ilma irooniata öeldud. Ja tegelikult pole ka midagi häda nende elust pajatavatel (veidi ilustatud?) artiklitel. Muide ma ei arvagi, et ajakirjanikud artiklit tahtlikult moonutavad või ilustavad. Lihtsalt jutt, mis räägitakse naisteajakirjale koogilaua taga, tuleb paratamatult rõhuga positiivsel.

    Arvatavasti tuleks lugu veidi teistsugune kui saaks heita pilgu mõne rassiva ema päevaraamatusse (kui neil muidugi selle kirjutamiseks aega on). Või rääkida mõne juba pesakonna üleskasvatanud tubli emaga tema elust ja tunnetest pärast suure töö tegemist. Tahaks väga lugeda elust, nii nagu ta on.

    Ja muide veel üks kaunis mõte lihtsate inimeste ja tööde kohta: “Armasta ennast selle eest, mida sa teed. Misiganes see ka poleks.”. Seda ütlesin ma endale, kui kunagi ammu ühe Eesti riigiameti tualette ja kontoreid koristasin:) Ja ütlen siiamaani – nii meeldivate kui ka ebameeldivate tegevuste kohta.

  25. 25 Anneli 19.01 2007, 11:34

    Minul on mitu tuttavat abiellunud võõrsile. Nemadki tahaksid tagasi tulla, aga nn meeste importimine on väga keeruline. Naine veel leiaks Eestis tööd, aga Itaalia pangas töötanud spetsialisti ei oota Eestis keegi. Tal ei ole siin ühtegi lapsepõlvesõpra või EÜE aegset tuttavat, kes tema eest kostaksid või olemasolevatest siseringi pakkumistest teavitaks.
    Kolmest tuttavast ühel on õnnestunud perega tagasi tulla, mees leidis Eestis tööd. Üks pere tuli tagasi poolikult, naine elas Tallinnas, mees töötas Helsingis, nüüd siis juba mõnda aega Brüsselis, kusjuures mees tõesti üritas pikalt Eestis tööd leida. Kolmas paar elab aga Saksamaal, mis ei ole kummagi kodumaa, aga kus neil mõlemal on soovitud töökoht.

    Kõigi kolme jutust on jäänud meelde lause, et Eesti on väga kinnine ühiskond ja välismaalasel on siin raske erialast tööd leida.

  26. 26 eppppp 19.01 2007, 21:21

    Panen siia lingi – siinsest postitusest on inspireeritud ajakirja Trend blogis järgmine jutt:
    http://www.trendiajakiri.ee/est/blog/?blogmessageID=8899

  27. 27 Teele 25.01 2007, 16:04

    Margot, mul on tuttavaid mitmelapsevanemaid, kelle lapsed suureks kasvanud ja nüüd aega muuks eluksjäänud on. Ei tea, kas see üllatab Sind, aga enamasti on nad rõõmsad elu üle, suure südamega ning oma paljude laste poolt hästi hoitud ja armastatud. Nad saavad oma välismaareisid tänu laste heale käekäigule ega pea end veel pensionieas iga hinna eest teostama, et elul maiku ja kvaliteeti oleks.

    Samuti tahaksin märkida, et isegi nende naiste, kes tähtsates välismaafirmades äässi kikivad, elul on tumedam pool.

    Lihtne töö ja vähe palka (ja palju lapsi kasvatada) ei tähenda tingimata täitumata unistusi ja madalat elukvaliteeti, nagu keerukas töö ja kõrge palk ja vastutus ainult iseenda (ja äärmisel juhul ühe-kahe järeltulija) eest ei tähenda tingimata täitunud unistusi ja rahulolu. Nii et võib-olla need lood Eesti Naises ei olegi nii ilustatud? Võib-olla need trammijuhid ja emad, kui nad hetkeks aja maha võtavad ja järele mõtlevad, tunnevad kohe päriselt oma elust rõõmu.

  28. 28 Laura 27.08 2009, 19:12

    I only just discovered this blog and have only now read this article, but I thought I’d reply nevertheless.

    I would like to point out that it is very possible that many Estonian women who leave the country when they are young and will then, in due course, make a career for themselves abroad, or travel, or find “success”, so-to-speak, are often women who would never dream of having an article written about them in a magazine. People who do great things are usually too busy to flaunt their “success stories” in the media, and often these people are also the shy kind. I think there are probably many amazing Estonian women out there who are doing “great things” – but it is very likely that Naistelehe readers will never hear about them.

  29. 29 Pablo 10.04 2013, 6:10

    http://attractaman.org/sitemap Your personality is your
    secret weapon in your effort to make a guy fall in enjoy with you and make him commit
    to you. A gorgeous character works greater than a fairly encounter when it
    comes to how to make a guy fall in really like.
    Male psychology says that guys will fall in enjoy with a gorgeous
    character more deeply than they will with a rather face.

    Once you comprehend that, it is not tough to discover how to locate the right man.
    Find out to turn out to be an intriguing particular person.

    Work challenging to remove the defects in your character.
    Comprehensive your schooling. Model oneself
    immediately after the girls you admire. Do some social work
    and help people who are much less lucky. Join a self-improvement
    class. Don’t forget that even if you discover the proper guy, he is not going to make you pleased your happiness has to come from within.

  30. 31 African Mango Weight Loss 18.04 2013, 7:19

    Hurrah! At last I got a website from where I can in fact get useful data concerning my study and knowledge.

  31. 32 Basketball Betting Line NBA 3.05 2013, 8:15

    I enjoy looking through an article that can make people
    think. Also, thanks for allowing me to comment! Sport book %url%

  32. 33 Green Coffee Beans 3.05 2013, 8:17

    Awesome issues here. I am very happy to peer your article.
    Thank you a lot and I’m looking forward to contact you. Will you please drop me a e-mail?

  33. 34 Susanna 17.05 2013, 4:10

    I constantly emailed this blog post page to all my friends, as if like to read it afterward my links will
    too.

  34. 35 100% pure 28.06 2013, 12:10

    Good post! We will be linking to this great article on our website.

    Keep up the great writing.

  35. 36 garcinia cambogia powder 9.07 2013, 12:01

    It’s going to be ending of mine day, except before end I am reading this enormous piece of writing to increase my know-how.

  36. 37 http://garciniacambogiaextractsupreme.com 5.08 2013, 13:27

    I know this if off topic but I’m looking into starting my own weblog and was curious what all is required to get set up? I’m assuming having a blog like yours would cost a pretty penny?
    I’m not very web smart so I’m not 100% positive. Any recommendations
    or advice would be greatly appreciated. Appreciate it

  37. 38 Entrümpelung München 9.10 2014, 2:55

    If some one wishes to be updated with newest technologies after that he
    must be pay a quick visit this web page and be up to
    date all the time.

  38. 39 dịch vụ đăng tin quảng cáo 10.04 2015, 18:22

    whoah this weblog is wonderful i like studying your posts.
    Keep up the good work! You understand, a lot of persons are hunting around
    for this information, you can help them greatly.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: