Koduigatsus – moodsa Euroopa levinuim haigus?

Tänapäevane Euroopa annab võimaluse valida elukohariik vastavalt oma maitsele, viies suured grupid inimesi kodust eemale. Mõnikord tundub, nagu oleks käimas mäng, kus muusika katkedes tuleb valida tool. Ja viimane? Ei jää ilma, vaid saab tooli mõnes teises riigis. Toole vahetavad nii tudengid, töölised, bussijuhid kui muidu juhid. Ning nende partnerid ja lapsedki.

Aga riigivahetus pole toolivahetus. Elu uues kohas on põnev, täis katsumusi (esialgu on seda isegi supermarketis käik) ja üllatusi. Aga mingil hetkel ründab koduigatsus – igatsus kohtade, asjade, toitude, inimeste ja eelkõige vana tuttava elu järele! Selle “oma mina” järele, mis oli armastatud, populaarne ja tundis ennast turvaliselt.

Mis siis selle immigrante ründava tõve vastu aitaks? Euroopa Liit lahendab enamuse probleeme kõikvõimalike seaduste abil, kuid koduigatsuse puhuks pole küll vist seadustest abi. Kuigi tuleb meelde, et kõigi riikide esindajad Brüsselis saavad nn. koduigatsuse tasu (mis Siim Kallasel on näiteks 45 000 kr kuus). Vaevalt, et raha iseenesest igatsust leevendab, küll aga saab selle eest kallile kodumaale lennata või musta leiba ja Kalevi shokolaadi lasta saata:)

Levinud viis igatsust hetkeks unustada on suhtlus saatusekaaslastega ehk siis oma kaasmaalastega. Kõikvõimalikud rahvuslikud klubid ja seltsid ja kommuunid tekivad niipea, kui üle paari kaasmaalase ühte linna/riiki satub. Hollandis toimib eestlaste seltsielu vahelduva eduga Orkuti kommuuni baasil ning jõuludeks-jaanideks saadakse ikka kokku. Need kogunemised on segu piinlikust jutuveeretamisest inimeste vahel, kes Eestis vaevalt suhtleksid, ning ühiste murede-rõõmude üle arutlemine. Kindlasti tuleb juttu viimasest ja järgmisest Eestis käigust. Samuti vahetatakse nõuandeid stiilis “kohukesi saab vene poest Haagis” ja “hollandi sardellidest annab täitsa õiget kartulisalatit teha”.

Osalesin kord analoogsel Hollandis elavate inglaste kogunemisel ja kõik oli äravahetamiseni sarnane. Selle vahega, et puudust tunti õigest Cheddar juustust, Marmite võilevamäärdest ja pühapäevasest ajalehest. Kultuuriliselt on inglased hädas “Klient on kuningas” suhtumise puudumisega siinsetes teenindusasutustes. Kuid võib-olla pole veidi ülbe teenindus mitte märk ebaviisakusest, vaid hoopis üks nn. sotsiaalse Euroopa aspektidest. Teenindaja on võrdne partner, kes ei pruugi oma töö hästi tegemiseks alandlikult koogutada ning kel on samasugune õigus pahurale tujule nagu kliendilgi. On mis on, aga Inglismaal on ikka asi “nii nagu peab”.

Me kõik igatseme millegi konkreetse järgi seoses koduga. Oletame, et selleks on “õige Eesti leib”. Mis juhtuks kui alates homsest oleks see kõigis poodides üle Euroopa müügil? Kas see oleks isegi veidi ärritav? Ehk igatsemegi ainult seda kättesaamatut nagu inimloomusele omane. Olgu selleks siis leib, ajaleht, naabri auto või suisa sõbra naine. Kui seda kõike aga kandikul pakutaks…? Siis valdaks meid võib-olla hoopis igatsus selle omaenda igatsuse järele? Seda on muide kodumaale naasnutega juhtunud.

Aga samas see sambla lõhn Nõmme metsas ja suitsusaun Saaremaal ja esimesed lumehelbed ja… Ise usun, et ega koduigatsusest päriselt lahti ei saagi. Vähemalt minusugune ühes riigis ja samast rahvusest vanema(te) peres üleskasvanu. Küll aga on võimalik saavutada tunne, et kodu on seal, kus on lähim perekond. Kas selle tunde tekitamiseks tuleb segunevas Euroopas omandada kultuurilise kameeleoni seisund? Sellele aitab ehk kaasa tulevik, kus kodudes on televiisorites sadu kanaleid mitmekümnest riigist, poodides müüakse parimat valikut toiduaineid kogu Euroopast ja lapsed kasvavad üles mitmekeelsena.

Uue Euroopa kodanik räägib mitmeid keeli ning tunneb ennast koduselt enamikus liikmesriikides. Ja igatseb vaid üldinimliku järele – kallis kaasa, toredad sõbrad ning rahuldustpakkuv töö. Pööramata liigset tähelepanu rahvusele või kohale. Mida tugevamaks segunenud “globaalne küla” kasvab, seda enam saab normiks “multikultuurne salat” ning seda vähem ajavad rahvuslikud ja kultuurilised barjäärid inimesi agressiivsetele mõtetele ning tegudele.

Kas inimesed kaotavad või võidavad, olles mitmerahvuselised või üldse ilma rahvuseta? Ja mille järele hakkavad nemad igatsema kui on “kodust” kaugel? Euroopa järele? Või peitubki lõplik ravi koduigatsuse vastu just siin…

7 Responses to “Koduigatsus – moodsa Euroopa levinuim haigus?”


  1. 1 AM 7.01 2007, 3:14

    koduigatuse vastu aitab kõige paremini Delfi kommentaaride lugemine.

  2. 2 sista 7.01 2007, 9:32

    koduigatsuse vastu aitab see, kui enam kodumaale ei lähe, siis aksepteerid uue koduriigi ja hakkad seal end koduselt tundma. ja löppude löpuks on kodu seal, kus syda on, sinu sees.

  3. 3 jahodka 7.01 2007, 11:54

    Koduigatsuse vastu aitab kodus käimine, kui kodune reaalsus taas meelde tuleb:). Aga mõnikord ei aita ka, sest kodus ikka tundubki parem.

    Aga sellesse uue Euroopa kodaniku tekkimisse mina ei usu. Võib tekkida mingi hulk tekstis kirjeldatud inimesi (eks neid on juba praegu), aga neist ei saa kunagi märkimisväärset osa eurooplastest. Kuidas nende kakskeelsete ja kakskultuuriliste lastega on, saan teada, kui mul suvel sünnib kaksrahvuseline laps:).

  4. 4 Mari 7.01 2007, 14:20

    Pärast paljusi aastaid hajub mingil määral see igatsus ära. Kuid asemele tekib hirm, et pole enam oma kodumaad. Ma juba tean ette, et kord meeldiks mulle siiski Eestimaale tagasi minna, kuid juba nüüd, pärast 10 aastat võib see raskeks osutuda. Ning tean jbua ette, kui paljut hakkaksin taga igatsema oma kallist Itaaliast. Mis see siis on? Ka koduigatsus?

  5. 5 eppppp 7.01 2007, 18:11

    Ma arvan ka, et universaalsete Euroopa kodanike asemel tekivad kahepaiksed ja kolmepaiksed, kes paaris Euroopa riigis end kodus tunnevad.

  6. 6 Ott Toomet 7.01 2007, 19:47

    Oleneb kuhu nad integreeruvad.

    Kui inimene jääb ühte riiki paigale, siis hiljemalt järgmine põlvkond tunneb end juba tolle maa inimesena.

    Kui sageli asukohta vahetada, siis võib küll tekkida Euroopa (või ka mingi Euro-Atlandi vms) identiteet.

  7. 7 Oudekki 8.01 2007, 9:52

    Aga kui inimene ei jää riiki paigale? Kui ta sõidab edasi-tagasi kahe riigi vahet, elades näiteks pool aastat ühes ja pool aastat teises riigis? Või aastat paar ühes ja aastat paar teises?

    Ja ka kõik paigalejääjate lapsed ei pruugi ennast tunda “tolle maa inimesena”. Nii mõnedki teise põlvkonna immigrandid püüavad aktiivselt integreeruda hoopis lähtemaa ühiskonda. Mõnikord nad muutuvad aktiivselt sihtmaa vastaseks – Euroopa sisese immigratsiooni puhul arvatavasti vähem, sest kultuurierinevused pole nii suured.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: