Säästa üks sent

Mis värk sellega on, et ma jälle rahast kirjutan?

Igatahes juhtusin lugema järjekordselt paari lahedat numbrit. Lahedat sellepärast, et need jällegi veidralt suured tunduvad.
Jutt jõuludest.
Nimelt kirjutab ajaleht, et tänavused jõulud tõid Iirimaal kaasa kõigi aegade kõige suurema raiskamise.
Kaks päeva enne jõule, kui poed kinni pannakse, oli seis selline, et iirlased kulutasid rohkem kui 23 miljonit eurot tunnis.
Kokku suutsid nad selleks ajaks kaupmeestele ära anda 4,25 miljardit eurot ning kaupmehed olid veel veendunud, et väga suur hulk inimesi jättis shoppamise viimastele päevadele, mis sellesse arvutusse ei olnud kaasatud.
Ajaühikuks, mil kogu see raha ära kulutati, oli märgitud festive period, nii et ma ei ole päris kindel, mis kuupäevast see algas.
Kuid sellegipoolest on tegemist päris vägeva numbriga, arvestades, et iirlasi on natuke üle nelja miljoni siin. Mis siis tähendab, et ühe iirlase kohta kulutatakse umbes tuhat eurot. Mis omakorda tähendab, et kulutaja jaoks on see summa veelgi suurem, sest iga iirlane ei tööta, et oleks, mida kulutada.
Kohutav hunnik raha.
Ma ei taha nüüd mingit jõulukriitikat tegema hakata. Mul ükskõik, kas jõulud on kommerts või kas jõulude tõeline mõte on rahva hingest kadunud. Minu meelest on iga päev sama kommerts ning jõulu ajal on rahval korraga lihtsalt palju aega, nii et see eredamalt välja paistab.
Aga nendes numbrites on mingi veider vastuolu.
Käisin kaks päeva enne jõulu linnas kolamas. Sellest ma oskan juba mööda vaadata, kui iga nurga peal erinevateks heategevusteks raha korjatakse. Kuid ka see võiks olla üks näitaja, et elu pole siiski nii ilus, et 23 miljonit eurot tunnis vabalt raisata.
Aga ma ei oska unustada üht hetke, kui ma vahetult enne peatänavale jõudmist möödusin ühest tütarlapsest, kes lootis, et inimesed talle jõulutundest mõne sendi topsikusse poetaksid.
See oli veider, sest meie väikelinnas on tavaliselt teada need tüübid, kes tänaval raha küsivad. Ühed ja samad tüübid, kes kitra mängivad ja laulavad ning ootavad vastutasuks paari penni.
See on selline avalik tegevus, mis isegi ei seostu mingi vaesuse mõttega, vaid pigem sellega, et tüübid teenivad nädalavahetusel lisaraha.
See tüdruk oli suht noore olemisega. Ma oleks pakkunud, et kuskil 17-20 aastane. Ja ta oli äärmiselt kurnatud olemisega. Tema äravajunud kehahoiak, määrdunud, kuid täitsa korralikud riided.
Ta isegi ei vaadanud inimeste poole. Tema pea oli natuke lõdvalt ettepoole vajunud ning pilk suunatud teisele poole teed, aga oli selge, et ta seal midagi ei vaadanud.
Ja lihtsalt vist tajutud sammude järgi ketras pomisedes oma fraasi: kas te võiksite mõne penni anda…
Ma olen suht kindel, et sellest tuhandest eurist, mis iga inimese kohta sel ajal kulutati, ei jõudnud temani suurt midagi. Ja ei olnud ka temal tuhandet oma lähedaste peale kulutada.
Ma ei tea, miks ta seal oli. Aga kindlasti ei olnud see mingi nali. Ma ei tea tema elulugu. Võibolla on ta ise mingi valiku teinud, et seal olla.
Kuid sellega kaasnes mo jaoks mingi tunne, et ta siiski ei peaks seal olema.
See ei olnud isiklik tunne. Noh, et ma oleks nüüd seda inimest haletsenud või talle eriliselt kaasa tundnud.
See oli midagi sellist, et riigis, kus kingituste peale kulutatakse 23 miljonit eurot tunnis, kus majandus õitseb ning viie aasta jooksul on läbi käinud või paigale jäänud 700 000 võõrtöölist..
..sellises riigis ei peaks kohalikud inimesed niimoodi elama.
Riigis, kus kõige populaarsemad kingitused on riided, ehted, kosmeetika.

0 Responses to “Säästa üks sent”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: