Oodates uustulnukaid

Tänases Eestis pole võõrtöölised ja sisseränne eriline valupunkt, küll on aga aina suuremad probleemid eestlaste väljarändega. Üha vähemaks jääb kvalifitseeritud töökäsi, aga majanduse kasvamine aina suurendab vajadust nende järele.

 

Siin näen mina Eesti immigratsiooniprobleemide väga tõenäolist algust.

 

Töötajate puudusega seoses kasvavad palgad ja varsti oleme silmitsi mitme Lääne-Euroopa riigi hetkeolukorraga, kus suuremad palgad meelitavad vaesematest riikidest pärit sisserändajaid nagu meepott kärbseid.

 

Muidugi ei viita ma siin mitmete erakondade utoopilistena tunduvatele lubadustele palkade hüperkasvu osas, aga… ka väiksema palgakasvu puhul ja eestlaste väljarände jätkumise puhul, tundub mulle, et Eesti lähitulevik võib olla sarnane näiteks Iirimaale, mis endisest väljarändekohast on muutunud populaarseks sisserännupunktiks ida-eurooplastele. Ning – võibolla tõmban ma siin veidi meelevaldseid paralleele, aga arvan, et alus võrdluseks on olemas – Iirimaa tulevik võib olla Prantsusmaa praegune olukord (ja tõenäoliselt kraad kangem). Ainult et kui Prantsusmaal on praeguse olukorrani jõudmine võtnud pikki aastakümneid, siis Iirimaal on see toimunud kordi kiiremini ja Eestis võib see veelgi äkilisemalt juhtuda.

 

Immigratsioonist tekkivate probleemide vältimisega on nagu paljude teistegi probleemidega: parim viis on ennetamine ja kui seda ei tehta, võivad tagajärjed olla kurvad (ühiskonda ja majandust laostavad). Ma ei ürita pakkuda lahendusi immigratsiooniprobleemidest hoidumiseks, see jäägu spetsialistide hooleks, aga rääkides Prantsusmaa hetkeolukorrast, tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et nii Eesti kui ka kogu ülejäänud Euroopa peaks immigratsioonitemaatikale oluliselt rohkem tähelepanu pöörama, et kellegi poolt juba tehtud vead kordamata jätta…

 

Loomulikult tekitab immigratsioon väga palju väga erinevaid probleeme, mida lahkaksin põhjalikumalt ehk oma järgmises postituses, hetkel nimetaksin ainult kõige suuremad. Olulisim probleem on ilmselt tööpuudus (määrast räägin allpool). Tänaseks on see küsimus eriti terav noorte hulgas ja selles grupis on hetkel juba väga palju immigrantide järeltulijaid, kes kodaniku staatuses. Riik ei saa nende probleeme eirata (nagu ehk osaliselt õnnestuks alalise elamisloaga mittekodanike puhul, kes endaga pigem ise hakkama peavad saama), aga häid lahendusi madalale haritusele ja integratsiooniprobleemidele siiani pole. Lõimumise puudumine lõhestab ühiskonda ja pidurdab riigi arengut.

 

Eesti on mingis mõttes samas olukorras (juba olnud), sest ka meil on Vene päritolu noored tihti justkui teisest ühiskonnast. Võib ju öelda, et Eestil on seega kogemus olemas ja järgmine kord tänu õpitule enam probleeme ei tule, aga usun, et sellised olukorrad pole kunagi sarnased ja häid lahendusi pole ju tegelikult ka meil veel leitud. Niimoodi võibki juhtuda, et saame uued probleemid enne, kui vanad veel lahendamata.

 

Sisserändajad

 

2005. aasta oli pärast kümmet aastat esimene, millal Prantsusmaal täheldati sisserände vähenemist. Võrreldes 2004. aastaga vähenes väljastatud elamislubade arv 2,6%. Olgugi, et väike arv, on see siiski märkimisväärne, kuna ainuüksi ajavahemikus 2000-2002 suurenes see 21%, ulatudes aastal 2002 190 800-ni. See on legaalne immigratsioon, aga ministeeriumitevahelise kontrolli- ja immigratsioonkomitee hinnangul on Prantsusmaal ka kuni 300 000 illegaalset sisserändajat!
 
Üha suurenevad numbrid muutsid valitsuse ärevaks ja nii tehti otsus protsessile lõpuks pidur peale tõmmata, sest tekkis oht, et immigrantide hordid saavad ohuks majandusele, kuna ka siin on üha suurenemas kvalifitseeritud tööjõu puudus, aga tööpuudus on sellele vaatamata üsna kõrge, eriti noorte osas. Ohuna majandusele nähaksegi asjaolu, et riiki rändab sisse üha uusi inimesi, kes midagi teha ei oska/taha ja ainult riigi abile lootma jäävad. Möödunud aastal oli 65% ametlikest sisserändajatest Aafrika kontinendilt, 41% (ikka veel kogusummast) endistest Prantsuse koloniaalmaadest Marokost, Alžeeriast ja Tuneesiast. Usun, et ei pea faktidega tõestama väidet, et nende maade elanikud on oluliselt madalama elatustasemega kui prantslased. Ja seetõttu ei too enamik neist kaasa suurt midagi peale vaesuse ja harimatuse.

 

Alates 2002. aastast siseministrina tegutsev ja järgmisel aastal presidendiametit sihtiv Nicolas Sarkozy on selle probleemi lahendamise enda südameasjaks võtnud. Ka tema presidendikampaania peamine teema on immigratsiooniprobleemide lahendamine. Arvestades Euroopas viimastel aastatel üha sügavamale paremale suunduvat mõtteviisi, võib seda pidada heaks kampaania teemaks. Ühest küljest saab sisserändajaid esitleda kui ähmast ja ohtlikku vaenlast inimeste eluviisile (mis poliitilises kommunikatsioonis nii tavaline), teisalt ei saa probleemi lahendamisest nagunii üle ega ümber. Ühendagem vajalik kasulikuga! Prantsusmaal valitakse president otse ja Sarkozy’l tunduvad olevat väga head võimalused – arvamusküsitlused näitavad rahva toetust nii talle kui ta ideedele.

 

Lahendused

 

Jäägu see politoloogide otsustada, kas sellel aastal aktiviseerunud võitlus immigratsiooni vastu on tingitud suurtest mässudest 2005. aasta novembris või lähenevatest presidendivalimisest või millestki vahepealsest, aga Sarkozy’l tundub probleemi lahenduseks olevat kaks peamist vahendit. Esiteks näeb ta ette, et illegaalsed immigrandid saadetakse jõudumööda maalt välja, milleks on Sarkozy siseministrina oluliselt tugevdanud politseikontrolli illegaalsete võõrtööliste suhtes ja mille efektiivsust tõestab väljasaadetute hulk (sellel aastal 25 000, mis on üle kahe korra enam kui aastal 2002). Mida laiemalt levib maailmas kuuldus, et illegaali jaoks tähendab siinne elu pidevat hirmu väljasaatmise ees ja igasuguse kindluse puudumist, seda rohkem ehk mõeldakse ja kaheldakse ka enne eluohtlikku paadiretke ettevõtmist ookeanil või Vahemerel.
 
Ka minu isiklikud kontaktid tööandjatega on näidanud, et kontroll on tugev ja seda kardetakse. Küüniliselt kavalaks tuleb pidada ka koolisüsteemi ärakasutamist immigrantide väljapeilimisel. Terve selle aasta esimene pool räägiti meedias juhtumitest, kus kooliaasta keskel olevaid lapsi ähvardab väljasaatmine. Sagedased olid uudised, mis pajatasid loo tublist Prantsuse õpilasest, kelle vanematel ei ole pabereid, seetõttu on nad ka ise illegaalid, ning kuidas mõni abivalmis prantslane neid võimude eest varjab…

 

Kuna meedia võttis oma kajastuse raskuskeskme asetusega hoiaku nende õpilaste kaitseks, siis ilmselt ka selle tulemusena saatis Sarkozy juunis laiali ringkirja, milles sätestati tingimused õpilastele ja nende vanematele paberite saamiseks. Tingimused olid aga karmid ja tagasid paberid kõigest umbes 6000-le perekonnale. Väidetavalt on rangus tingitud vajadusest vältida muljet, et tegemist on maaga, kus saab lihtsalt elamisloa.

 

Teine vahend immigratsioonist tulenevate (majanduslike) probleemide lahendamiseks on „valitud immigratsioon”, kuna 187 000-st 2005. aastal väljastatud elamisloast kõigest 7% olid majanduslikel põhjustel (ehk siis Prantsusmaal töötamise eesmärgil) ja tervelt 28% perekondlikel (lisanduvad veel üliõpilased ja muud põhjused). Käesoleva aasta juulis võeti Sarkozy eestvedamisel vastu seadus, mille eesmärgiks on karmistada reegleid perekondlikel põhjustel elamisloa saamiseks ja viia majanduslikel põhjustel toimuv immigratsioon 50%-ni kogu sisserändest. Tulemas tahetakse näha rohkem kvalifitseeritud töötajaid, kes aitaksid kaasa Prantsuse majanduse arengule, aga niisama vastu miskit ei sooviks. Et oleks ikka rohkem neid, kes riigile annaksid ja vähem neid, kes riigilt tahaksid.

 

Oleks läbimõeldud tegutsemisviis sisserändajate ja nende probleemidega tegelemiseks juba ammu olemas, ei peaks nii palju muretsema seepärast, et ajude puudus (ja mitteharitute sisseränne) riigi arengut pidurdab. Olgu kuidas on, nii kontrolli tugevdamine kui ka valitud immigratsioon tähendab riigile majanduslikus plaanis võitmist, kuid inimlikus plaanis ilmselt suuri tragöödiaid, mida aegsasti välja töötatud immigratsioonipoliitika ennetada oleks aidanud.

 

Sarkozy on lähiminevikus esinenud ka sõnavõttudega Euroopa Liidu piiride tugevdamiseks, ehkki arvata võib, et peamiselt mõtleb ta nende piiride all Hispaania omi. Ühe hinnangu kohaselt oli selle aasta jaanuar-september perioodi jooksul Hispaaniasse tulnud kuni 22 000 Aafrika põgenikku. Hispaaniast liigutakse aga liiga sageli edasi naabri juurde… Ja väljasaatmised maksavad Prantsusmaale 2006. aastal hinnanguliselt 180 miljonit eurot. Seega, tugevam piir = vähem kulutusi väljasaatmisele. Jälle majanduslik võit.

 

Valitsuse ärkamine

 

Nende, kes hakkamasaamisel peamiselt riigile loodavad, probleemidele hakati valitsuse poolt rohkem tähelepanu pöörama 2005. aasta novembris Pariisi eeslinnades toimunud massirahutuste tõttu, sest just nemad moodustasid enamiku mässajatest. Mürgeldajateks olid valdavalt mitte-Prantsuse päritolu noored, kes lõhkusid ja laamendasid eelkõige seepärast, et neil polnud paremat teha. Kuna nende haridustase on enamjaolt madal ja seega pole ka tööd (noorte tööpuudus Prantsusmaal on üle 20%, mõnes „tundlikuks” klassifitseeritud piirkonnas isegi kuni 50%), puudub neil tihe side ühiskonnaga ja teisejärgulise kodaniku seisuses olemine ei aita sideme tekkimisele teps mitte kaasa. Ei saa öelda, et noored teadlikult protesteerisid oma olukorra vastu; paljud osalesid kindlasti haaratuna massipsühhoosist, aga kahtlemata oli tegemist väljundiga.

 

Vaevalt, et sündmustik ettenägematu oli, aga alles pärast seda valitsus justkui ärkas ja sellest ajast peale töötatakse välja kõiksugu plaane nende mahajäänumate piirkondade abistamiseks. Progress kahtlemata toimub, aga see pole kindel, kauaks need projekti-tüüpi abikavad aitavad. Ent siiski meeldib nüüd president Jacques Chirac’ile avaldada numbreid tööpuuduse vähenemisest, meedias on korrapäraselt edulood vaestest eeslinnadest pärit noorte õpiteest mõne ausa ametini ja Pariisi järgmise aasta eelarvesse kirjutati sisse 210 miljonit eurot normidele mittevastavate elamispindade remondiks ning getostumise vältimiseks. Nicolas Sarkozy näeb aga ette positiivset diskrimineerimist, mis tähendab, et riik eelistab aitamisel ebakindla majandusliku taustaga (mis sageli on tihedalt päritoluga seotud) inimesi.

 

Seda, et enamike uute Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud Prantsusmaal vabalt töötada ei saa, võib samahästi pidada osaks suurest plaanist. Kui võõrtööjõu sissetoomine võimalikult keeruliseks teha, ei jää ettevõtetel muud üle kui investeerida kohaliku tööjõu harimisse. Peaaegu kõik võidavad – riik peab vähem oma rahakotti kergendama ja töötud kohalikud noored integreeritakse edukamalt ühiskonda.

 

Oma eelmises postituses kirjutasin, mismoodi pääseb Prantsuse tööturule ligi üks EL uue liikmesriigi kodanik. Seal kirjeldatud meetmeid põhjustega sobitades peab küsima, kas edukaid vanu EL-i riike, kes uute liikmesmaade kodanikele oma tööturgu avanud pole, saabki millestki süüdistada? Kaitsevad nad ju ainult enda inimesi.

 

Mina arvan, et Eesti peaks varakult võõrtööjõu tulekuks valmistuma hakkama, sest sisserände (massiline) suurenemine tundub asjade loomulik areng olevat. Parem tegeleda probleemide ennetamise kui nende lahendamisega. Ja isegi kui välistööliste hordid tulemata jäävad, on immigratsioonipoliitika väljatöötamisele kulutatud raha kordi väiksem kui oleksid probleemide lahendamisele kuluvad summad. Arvestades Eesti suurust, on kindel, et nii nagu head otsused võivad meie arengusse hüppeid tuua, võivad tegematajätmised sama suures ulatuses negatiivselt mõjuda.

7 Responses to “Oodates uustulnukaid”


  1. 1 maretw 22.12 2006, 16:35

    Ma armastan ikka immigrantide üle virisevaid vanemaid inimesi ärritada väitega, et see on nende heaolu sh pensioni hind :)
    Immigratsioon on siiski Euroopas olnud juba aastakümneid ametlik poliitika ja ennekõike ajendatud demograafilistest trendidest – kahanev iive ning vananev elanikkond. Seega paljuski paratamatu, aga kindlasti on vaated immigratsioonile 21. sajandi hakul oluliselt teised võrreldes näit 1970.-tega. Samas mina näen Eestis vähemalt mingit osalist immigratsiooni kompensatsiooni mehhanismi majandusliku aktiivsuse suurendamises – 1990. aastaga võrreldes on Eesti tööjõus osalemise määr ligi 10% vähenenud samas, kui EU maade majandusliku aktiivsuse näitaja on pea konstantsena püsiv või lausa kasvav. Üheks ressursiks oleks ju kodused emad – noored, kaasaegse haridusega jne.

  2. 2 Jüri Saar 22.12 2006, 19:07

    “Iirimaa tulevik võib olla Prantsusmaa praegune olukord (ja tõenäoliselt kraad kangem).”

    Millele see väide rajaneb? Nende kahe riigi majanduspoliitika on nagu öö ja päev nagu ka tööalane seadusandlus. Äkki alustakse sellest, miks ei soovi tööandjad madala haridusega immigrantidest noori palgata? Ühelt poolt kõrged maksud ja miiniumpalk, mis ei võimaldada oskusteta inimesi (eks ikka immigrante ja noori) palgata ja teiselt poolt piirangud inimeste vallandamisel, mis on iga väike ettevõtja jaoks oluline. Ei tasu ka tähelepanuta jätta seda, kui kerge või raske on ühes või teises riigis ettevõtlusega tegeleda.

    Nii vastumeelne kui see paljudele inimestele ei ole, tasuks vaadata, kuidas USA suudab aastakümneid vastu võtta immigrante, nii legaalseid kui illegaalseid ning miks seal ei leia aset sarnased rahutused Pariisile.

    Seada maailma vaesematele aga piiranguid, et nad ei tohi siia või sinna tulla ei ole minu aravates õigustatud. Just Euroopa Liidu (paljuski pranstlaste eestvedamise tulemus) protektsionism ja ulatuslikud põllumajandustoetused on see, mis hoiab neid riike vaesus. Miks nendel inimestel ei jää sageli üle muud kui otsida paremat elu sealt, kus see on vähemalt võimalik.

    Inimesed ei ole kulu vaid väärtus ning kui neil võimaldada rohkem vabadust tegutseda, soodustada nende ettevõtlikust, siis poleks ka töötus selline probleem nagu ta on.

    Riiklikud programmid (loe: elamise kinni maksmine) ei ole pikemas perspektiivis lahendus, sest just töötamine annab tervele inimesele eriti veel noorele tema väärikuse. Keegi ei hinda aga tasuta saadut sama kõrgelt kui midagi, mis on välja teenitud higi ja vaevaga.

    Ma kohe kuidagi ei saa jagada arvamust nagu immigratsiooni piiraminie seaks ettevõtjad olukorda, kus nad on sunnitud kohalike ise koolitama. Väike ettevõtjatel puuduvad selleks rahalised võimalused ja suured on piisavalt hästi finantseeritud, et rajada enda filiaale ja laieneda pigem nendes riikides, kus nende tegevus ei ole sedavõrd kõrgelt maksustatud ja kus tööjõudu on märksa rohkem. Need, kes tegutsevad Prantsusmaal edasi investeerivad aga seadmetesse, millega ei kaasne meeletu maksukoormust.

    Mis selle tulemus on? Vähegi madalama produktiivususega inimesed tõrjutakse tööjõuturult välja samas kui teenindussektor on alaarenenud ja tootmine on üliautomatiseeritud. Aga inimesed? Inimesed on tööta ja sunnitud elatuma abirahadest.

    Ei Iirimaad ega Eestit oota ees Prantsusmaa saatus.

  3. 3 Emigrant 23.12 2006, 4:05

    Jyri Saar: peaaegu vòiks sinuga nòus olla. Tòesti on EL liikmesriigid oma rikkaliku ajaloo jooksul osanud paljusid riike vaesuses hoida. Vòrdlus USAga on aga tàpselt nii vastumeelne kui ennustasid.

    Kas tòesti rààgid USA’st, kus ehitatakse myyri Mehhiko piirile (tòsi, ka Hispaania enklaavid Aafrikas on piiratud okastraadiga), kus rassistlikud organisatsioonid (Minutemen) patrullivad selsamal piiril, kus eelmisel kevadel sajad tuhanded marssisid tànavatel protesteerimaks illegaalsete immigrantide kriminaliseerimise vastu, seaduse vastu, mis muuhulgas trahvib kòiki deporteeritavaid julgustava 3000$-ga ja sunnib tòòandjaid riigi eest immigrantidest tòòliste jàrele valvet teostama? Ja vàgivaldsetele protestidele on USA’s omad lahendused, mis ei piirdu kummikuulidega.

    USA, kus pòllumajanduses tòòtab alla protsendi tòòtajatest, transpordib 10% ulatuses koguimpordist pòllumajandussaadusi, laienemiseelse Euroopa Liidu eksport jài USA omale alla (hilisemaid andmeid ei ole suutnud veel leida). On tòsi, et EL peab majandus-sòda arengumaade vastu, tòsi et Prantsusmaal ei ole mingid moraalset òigustust piirata immigrantide tulekut endistest kolooniatest, aga USA peab lisaks majandus-sòjale (koostòòs IMF-ga) veel poliitilisi lahinguid, kus vastaseid ònnistatakse majandusblokaadiga ja liitlasi sòjatehnika lepingutega.

    Euroopa “kòrge” miinimumpalgad on seotud elukallidusega. Kas tòesti on tarvis ka Euroopasse luua vabrikud, kus inimesed tòòtavad tasuta, et àkki inimsòbralikud tòòsturid ei koli oma ettevòtteid Indohiinasse? Vòi tuleks selliseid alltòòtegemisi topeltmaksustada ja maksutulud tegelike tòòlistega Indoneesias poolitada.

    Vallandamiste lihtsustamine ei ole ylemààra seotud immigrantide palkamisega. Eesmàrgiks on vòimaldada ajutisi tòòlepinguid Itaalia “precariato” stiilis. See tàhendab inimeste seadmist teadmatusse igasuguse homse ees. Tavaliselt palgatakse nad kolmeks kuuks, mis siis pikeneb veel kolmeks ja veel kolmeks (vòib-olla ka mitte). Kuna suur osa tòòstusest on ebaausatele marjamaadele ymber kolinud, siis on alles jàànud tòòturg yha enam juhuslik ja ettevòtjad soovivad loobuda igasugustest kohustustest oma tòòtajate ees. Kas Prantsuse noored peavad siis ròòmsalt vastu vòtma kòik seadusemuudatused, mis soodustavad ainult ettevòtjaid?

    Kolmandast Maailmast pàrit immigrandid ja nende jàreltulijad on nadis seisus lihtsal pòhjusel: neile pole kunagi teistsugust kohta ette nàhtud. Nagu oled varemgi kommentaarides maininud: teevad nad tòid, mida kohalikud ei taha teha. Teistele tòòdele neid lihtsalt ei taheta, hoolimata nende haridusest. Selle vastu on seadustega raske samme astuda, pòhjus on mòtteviisis. Aga integreerida annab ikkagi programmidega riigi rahakotist (mida kutsud “elamise kinni maksmiseks”), sest nagu isegi ytlesid, ettevòtjad sellega ei pea tegelema. Ja millelegi vòiks ju neid kòrgeid makse kulutada…

    Vabandust pika ja pisut emotsionaalse kommentaari eest.

    P.S. kas ainult mulle tundub, et selle blogi kujundus muudab kommentaarid loetamatuks?

  4. 4 Eppppp 23.12 2006, 4:56

    Selle blogi kujundus on jah selline kummaline teema, loodetavasti pärast jõule saab meie tehnilise külje eest vastutav Henrik Roonemaa aega seda vaadata. Oleneb ka browserist, mida kasutad. Firefoxiga on vist korras, aga Int. Exploreriga näitab iga postituse kirja erinevas suuruses jne.

    USAs on illegaalsete elanike probleem väga suur. Arvestatakse, et neid on vähemalt 11 miljonit ja pole mingit head ideed, kuidas neist lahti saada (amnestiast väljasaatmiseni tunduvad kõik halvad mõtted).
    Ma ükskord ise kirjutasin sellest loo
    http://www.ekspress.ee/viewdoc/2E237EB26DCF8F1BC225717A0042EC19

    Miks pole USAs selliseid rahutusi? Siin legendaarseid rahutusi olnud küll, kui vaadata lähikümnendite ajalukku, põhiliselt küll rassilisel baasil, aga seda on majanduslikust baasist raske eristada; nii nagu USA puhul on ka raske öelda, kes on immigrant ;). Lihtsalt, fakt – rahutusi on olnud, tänavalahingutes on inimesi tapetud, nt 1992 “Big Riots” Los Angeleses.

    Aga sellegipoolest, minu isiklik arvamus on, et USAsse on immigrantidel lihtsam sisse sulada küll, võrreldes Euroopa riikidega. Kogu see sulamise protsess on teistmoodi. USAs pole ühte domineerivat rahvuskultuuri. Inimesi ühendavad ja teevad ameeriklasteks muud teemad nagu naabriga konkureerimine, soov rohkem raha teha ;), tarbimine, kuulsused, tele jms. Ja ka see tunnetus, et pole olemas ühte mainstreami – on niivõrd palju erinevaid gruppe. Patriootlikkus on olemas, aga see hõlmab erinevaid gruppe ja on selline “vabadus” jms pateetika, mitte ühe rahvusega seotud… Selge see, et selisesse immigrantide supipatta on lihtsam kohaneda kui uhkesse suur-rahvusesse nagu prantslased.

  5. 5 Urmo Jaaska 23.12 2006, 13:16

    Jüri Saare kommentaarist tundub, et minu postitusest jääb mulje justkui üritaksin ma Prantsusmaa poliitikat kuidagi õigustada. Kahtlemata see nii ei ole ja nõustun Jüri öelduga peaaegu täielikult. Minu arvates on erinevad riiklikud toetusprogrammid pikaajalises perspektiivis üsna lootusetu üritus ja leian, et selliste hädaprojektidega ei korva pikaajalist läbimõeldud immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika puudumist.

    Küll aga tahaksin täpsustada oma artikli peamist ideed, mis võibolla piisavalt selgelt välja ei tulnud. Nimelt nägin ma Prantsusmaad kui Iirimaa või Eesti tulevikku immigratsiooni ja integreerumise seisukohalt. Hoolimata sellest, et ma majandusekspert pole, tundub mulle tõenäoline, et Eesti võib saada EL-ist väljaspoole jäävate riikide kodanikele atraktiivseks kohaks, kus töötada.

    Nagu Sergo Selder hiljuti oma postituses Iirimaa poolakatest rääkis, siis on seal juba nii palju poolakaid, et selgelt võib märgata teise ühiskonna teket.

    Mida kauem võõrriigis töötatakse, seda väiksemaks muutub tõenäosus tagasi pöörduda. Isiklike tuttavate seas on juhtumeid, kus Eesti pered on inimesehaaval Iirimaale emigreerunud. Enamjaolt raha pärast võõrriiki tööle suundunud inimesed seavad ennast mugavalt sisse, toovad tasapisi pereliikmed kaasa, kes sageli sõnakestki riigikeelt ei oska ja nii kuidas nende arv kasvab, vähenevad ka kokkupuuted nö põlismaise kultuuri ja keelega. Ning keel on teise ühiskonda lõimumisel kõige olulisem.

    Lumepall on veerema hakanud ja ühel hetkel on immigrantidel lapsed, kes oskavad riigikeelt ainult tänavasuhtluse tasemel ja ennast keskkoolist läbi lohistades pole neil erilist võimalust kvalifitseeritud tööjõuks saada. Ja see on juba Prantsusmaa olukord. Immigrandid ja nende järeltulijad, kes võimetud riigi arengusse panustama, tahavad siiski elada. Olles sageli juba kodaniku staatuses, on neil õigus riigi abile. Kulu neile aina suureneb.

    Nõustun väitega, et ei Eestit ega Iirimaad oota ees Prantsusmaa saatus, ainult juhul, kui Iirimaal (ja Eestil) on olemas põhjalikult läbitöötatud immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika, mis näeb ette, kuidas immigrandid, kes jääda otsustavad, saavad ühiskonna osaks, mitte ei moodusta, näiteks, tükikest Poolat Iirimaal.

    Võibolla on see minu ignorantsus, et ma lihtsalt ei tea sellise poliitika olemasolust, aga niikaua kui seda pole, pean ma siiski tõenäoliseks, et lõppeks leiab Iirimaa ennast Prantsusmaa olukorrast.

  6. 6 Jüri Saar 24.12 2006, 15:00

    Emigrant: Jääks ikkagi riikliku poliitika juurde, sest arvamusi, hoiakuid ja seisukohti on kõigi riikide inimeste seas väga mitmesuguseid.

    Mis poliitilised lahingud need on, mida toetab IMF – äkki valgustad ka lihtsurelike, kes sellistest lahingutest ei ole teadlikud.

    Äkki peaks alustama sellest, miks Euroopas on elukallidus niipalju kõrgem? Samas ei tee miinimumpalga tõstmine (või isegi olemas olu) nende inimeste jaoks, kelle oskused ja kogemused ei leia isegi miinimumpalga eest rakendust, elu kergemaks vaid raskemaks? Neid ootab ees töötus.

    Kui aga mõne tootmisharu tegevus viia osaliselt üle Indohiinas, siis saavad ka sealsed elanikud prügimäel sobramise või nüristava põllumajandusega tegelemise asemel mingeid alternatiive, mille toel nende sissetulekud paranevad ja võimalused laienevad.

    Vallandamise lihtsustamisega kaasneb ka palkamise lihtsustamine, sest sa saad inimest palgata teadmisega, et kui sul talle tõesti pole enam tööd anda, ei ole ta koormaks sinu ettevõttele ning ei ohusta äri põhja lasta koos kõigi teiste töötajate ja omaniku töötuks jätmisega.

    Kui inimesel on valida teadmatuse ja töötuse vahel, siis tõenäoliselt valib ta teadmatuse. Ei tasu ka unustada, et isegi mõnekuuline tööots on töökogemus, mis võimaldab leida järgmist ja paremat töökohta.

    Mida tähendab “ebaausatele marjamaadele ümber kolinud” – sul tundub olevat väga pealiskaudne ja segane arusaam sellest, mida tööjõuturg ennast tänapäeval kujutab – kui mitmekülgse ja keerulise nähtusega on tegu – ning mis on tema peamised kujundajad, arengu suunajad.

    Kui Prantsuse noored ei soovi seadusemuudatustega kaasa minna, siis pole neil mingit õigust viriseda, et miks keegi neid tööle ei võta.

    Jah, immigrandid satuvad sageli tegema töid, mida teised teha ei soovi, kuid seda paljuski sellepärast, et neil puuduvad oskused ja kogemused millegi muu jaoks. Osad inimesed ei pruugi tõesti tahta immigrante palgata, kuid on teine (ja märksa suurem osa), kes tahab ja teeb seda. Lisaks sellel avaks ettevõtlusega alustamise lihtsustamine võimaluse neil endil töökohti luua mitte piirduda palgatööga.

    “elamise kinni maksmine” ei ole mingi integratsiooni programm (millest võiksid mõned näite tuua) vaid ulatuslik sotsiaalabi, mille varjus makstakse kinni nii elukoht kui elamine tehes töötuna eksisteerimine aksepteeritavaks. Sellel pole absoluutselt mingit pistmist integratsiooniga – pigem getostumise ja varjatud segregatsiooniga. Aga samas, ega näiteks prantslastel teist võimalust ei olegi – kui kohalikud on loonud keskkonna, kus sul tööd leida on praktiliselt võimatu, siis on neil ainus enda turvalisuse kindlustamise võimalus immigrantide elamine kinni maksta.

  7. 7 Ott Toomet 8.01 2007, 9:57

    Kaks kommentaari eelnevatele:

    * Prantsusmaal protesteerisid uue seaduse (vallandamise lihtsustamise) vastu eeskätt prantsuse päritolu noored, mitte immigrandid.

    * Immigratsioon ei pruugi tagada Euroopas paremaid pensione. Põhjus on selles, et immigrantide hõive on palju madalam. Mõningatel andmetel on netoimmigrant vähearenenud maadest praegu Taani majandusele pigem koormaks kui tuluallikaks.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: