Eestlastest Euroopa Liidu palgal

Euroopa Liidu institutsioonides töötab üksjagu eestlasi. Brüssel on ehk rohkem esindus- ja karjäärivõimaluste kants. Luksemburgis kohtab vähem karjäärihimulisi, siia tööle tulnute mõtteis on ehk pigem “tahan rahulikult oma tööd teha ja elu elada ning normaalse palga eest lapsi kasvatada, reisida ning ilma ja inimesi näha”.
Luksemburgi eestlaskond koosneb suuremalt jaolt naissoost tõlkidest-tõlkijatest. On ka sekretäre ja keelekorrektoreid ning aastate möödudes jõuavad agaramad eestlased ka juhtide tasandini välja.
Niisiis peamiselt naised. Loomulikult on eesti mehi ka, aga tooni annab siiski õrnem sugu. Eks see filoloogia rohkem naiste ala vist ole.
Ametlikku statistikat keegi siin eestlaste hulgas teinud ei ole ja alati leidub erandeid, aga pilku üle inimeste libistades võib täheldada kahte “tüüpi” eesti naist.
Esimene neist on noor, pereta, hakkaja naine, kes on koduses Eestis olnud piisavalt kahe jalaga maa peal selleks, et mitte minna suurlinnadesse “õnne otsima” vaid seada oma sammud kindlas suunas kindla sissetulekuga tööpostile. Juba mõni aasta tagasi, juba enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Rõõmsalt uksest sisse, ajutine tööleping vormistatud ja eks-näeb-mis-aastate-pärast-saab suhtumine. Julge, ainult enda peale lootev naine.
Teine “tüüp” on ka julge, aga mitte optimistlikult enda peale lootev, vaid pisut juba elukoolis õpetust saanud ja ratsionaalselt tõdev, et “kelle peale siin elus ikka loota kui mitte enda peale”. See naine on lahutatud (alati on erandeid) ja tal on laps(ed), kelle kasvatamine ja koolitamine Eestis filoloogi või sekretäri palgaga on masendav. Haridus on, kultuurihuvi on, aga ennast ja oma last napi sissetuleku tõttu teatrikülastustega rõõmustada ei saa, ühest soojamaareisist aastas rääkimata. Nii võtavad nad ette julge sammu maanduda koos lapsega võõrale maale ja alustada kõike otsast. Selline naine on enne siiajõudmist edukalt läbi teinud ajusid ragistava testilaviini ja vestlusvooru, sest ainult selline sisenemine institutsioonidesse annab tähtajatu töölepingu ning garanteerib seni koduses Eestis puudu olnud majandusliku kindlustunde.
Loomulikult on siin ka eesti peresid – naine töötab ja kompleksivaba mees hoiab kodus lapsi. Millegipärast on sellisel eesti mehel siin rahulik näoilme, naeratus näol ning ta ei arva sugugi, et peab oma mehelikkust tõestama järjest kõrgemate hüpetega karjääriredelil. Armas ja turvaline – pere on koos, vahet pole, kes parasjagu teenib.
Töötamine suures ja väga rahvusvahelises seltskonnas pakub huvitavaid kogemusi ja uute inimestega kohtumisi. Soetatakse uusi sõpru või lihtsalt häid tuttavaid, mõnest uuest suhtest saab kooselu ja kui juba kohapeal pere loomiseks läheb, siis ei ole Eestisse naasmise tõenäosus enam kuigi suur. Paljudes siinsetes peredes on abikaasad erinevast rahvusest. Tõeline rahvaste Paabel. Selliste perede lapsed räägivad juba kodus kahte keelt, lasteaias lisandub prantsuse keel ja koolis veel paar võõrkeelt –  maailmakodanikud, mis seal ikka.
Koduses Eestis on siiasaabunud naised täheldanud enda suhtes imetlust, kuid mitte avalikku ja valjuhäälset. See imetlus on pigem olnud imestus – üllatav, vaikne, kuid tunnustav. Põhjuseks ehk asjaolu, et siiani pole need tarmukad ja keelteoskajad naised trüginud kõrgetele positsioonidele ega klantsajakirjade esikaantele. Nad on assisteerinud direktoreid ja tõlkinud artikleid. Ja nüüd äkki võtavad need naised kätte ning asutavad ennast tundmatutele jahimaadele, teevad läbi krõbedad testid ja alustavad (majanduslikus mõttes) inimväärset elu! Tragikoomilisena on mõjunud mõne noorema kodu-eestlase siiras üllatus näiteks 40ndates naiste elumuudatuse üle: “Tore, aga mõtle – sinu vanuses”!!!
Selliste naiste Eestisse naasmine “ühel ilusal päeval” sõltub paljudest asjaoludest. Lapse koolitee on sageli see, mis kallutab jäämise-naasmise otsuse rohkem Luksemburgi kasuks. Makstavat palka ei saa alahinnata, kuid samas on neid, kelle jaoks kodused – nii vanemad, õed-vennad kui ka sõpruskond – on kordi olulisemad kui pangaarvele laekuv summa. Kellel juba perekondlikud sidemed Eestiga väga tihedad, need siin väga pikaajalisi plaane ei tee. Mõned abikaasad on jäänud Eestisse oma tööpostile ning euroametnikule makstav palk ei kaalu üles suhte püsivusega riskimist, kuid mõni aastake Euroopas geograafiliselt väga kesksel positsioonil elamist  mõjub siiski värskendavalt ja silmaringi laiendavalt. Ja muidugi tunnistavad paljud, et paaritunnine lennusõit töökohamaa ja kodumaa vahel on piisavalt lühike, et oma elu siin ikkagi pikemaks ajaks sisse seada ja mõned korrad aastas Eestit külastada.

3 Responses to “Eestlastest Euroopa Liidu palgal”


  1. 1 sukelduja 23.01 2007, 8:04

    kuna tunnen isiklikult kahte Luksemburgis töötavat naist, üks on esimesest rühmast ja teine teisest, siis ütlen, et siin räägitakse tõtt

  2. 2 luksemburglane 10.02 2007, 1:40

    Huvitav siiski, miks see kolmas rühm (perega naised) nii tagaplaanile on jäetud? Ise kuulun just sellesse kolmandasse rühma ja ei ütleks, et selliseid kõige vähem on. Pigem jagaks kõik võrdselt 3 rühma:) Ja muide, lapsi sünnib järjest juurde!

  3. 3 andry 10.02 2007, 4:48

    to luxemburglanna

    tuleb häält teha, muidu ei märgata.

    Brave New World u know


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: