Hiljuti võõrustasin Tallinnas kümmet Gruusia ajakirjanikku. Kohe esimese asjana jalutasime nendega Maakri tänavale Postimehe toimetusse. Läksin üle tänava ning alles siis märkasin, et olin korraga täiesti üksi jäänud.
Grusiinlased seisid teisel pool tänavat ja põrnitsesid lähenevat väikebussi. Bussijuht omakorda võttis hoogu maha, et inimesed üle tänava lasta.
„Miks te üle tänava ei tule?” hõikasin grusiinidele ja viskasin siis nalja: “See ei ole Tbilisi, siin lastakse jalakäijad üle tänava!”
Hetk hiljem taipasin, et mu nali polnud ehk kõige taktitundelisem. Aga kuna olen tänavu mitu korda käinud Tbilisis, siis terendas mul selgelt silme ees see, kuidas selle miljonilinna elanikud surmapõlgavalt autode vahele viskuvad, et sõiduteed ületada. Teisiti nad lihtsalt üle tee ei saa, sest ükski autojuht neile ilma foorita teed ei anna. Ja kuidas Tbilisis elavad välismaalased
palkavad autojuhi spetsiaalselt selleks, et oma lapsi koolist koju tuua, sest nad sõna otseses mõttes kardavad liiklusesse sattunud laste elu pärast.
Õnneks meeldis mu väike nali grusiinidele väga. “Vaata, mis tähendab tõeline Euroopa!” vastas üks neist, Salome. “Tbilisis ei pääse tõesti kunagi isegi vöötrajal enne üle tänava, kui kõik autod on mööda sõitnud.”
Mõni päev hiljem pidi mul süda seisma jääma, kui 30-aastased gruusia naised marssisid hetkegi kõhklemata õhtul Stockmanni kaubamaja juures Liivalaia tänaval punase tulega üle ristmiku hoolimata metsikust autode ja trammide voost.
Nemad omakorda olid siiralt imestunud, miks mina punase tule taha seisma jäin.
See ajendas meid õhtust süües arutama, miks eestlased ja grusiinid liikluses nii erinevalt käituvad.
“Meil Gruusias arvestatakse üldse üksteisega väga vähe ning liikluses on tugevamal alati õigus,” võttis jutu kokku lõpuks seesama Salome.
Et selle peale veidi kurvaks jäänud grusiine lohutada, kirjeldasin neile üha suurenevat otsasõitude arvu Tallinna vöötradadel. Ja rääkisin, et näiteks Saksamaal ei lähe jalakäija isegi siis punase tulega üle tänava, kui ta mõlemas suunas pole ühtki lähenevat autot näha. Nii õiguskuulekad on sakslased. Ja et eestlastel on
euroopaliku liikluskultuuri osas nii nõrgematega arvestamise kui ka
õiguskuulekuse osas veel kõvasti õppida.
hannesrumm.blogspot.com
- Kommentaar
- Reblog
-
Uudiskiri
Subscribed
Already have a WordPress.com account? Log in now.
Euroopa. Inimeste silme läbi 
Jah, jutt jumala tõsi. Hollandlased jäävadki tänavaäärde ootama, isegi siis kui valgusfoor töökorrast ära:)
Taanlased samamoodi. :-D
Aga näiteks New Yorgis, eriti Manhattani keskosas on kohe teada, kes on need kummalised inimesed, kes valgusfoore vaatavad ja punase tule taga seisavad. Need on esimese päeva turistid!
Ülejäänud panevad päta-päta üle tee, kogu aeg, ka punase tulega, sellepärast ongi sealkandis autoga sõita nii keeruline.
—
Ma ei tea, kas sellest kõigest saab teha otseseid järeldusi antud kandi inimeste seaduskuulekuse kohta? Seesama Manhattan on muidugi maailma suurima illegaalsete elanike kontsentratsiooniga koht, nii et – justkui saaks…
Aga –
Rootsis näiteks oodatakse ka väga rahulikult valgusfooride taga… Samas olen kuulnud, kuidas iga rootslane teab, mismoodi haigekassasüsteemi enda kasuks ära kasutada, st riiki petta, loodetavasti tuleb sellest varsti ka eraldi postitus.
Ei, ma ei usu, et liikluskultuur ühene seadusekuulekuse mõõt oleks. Ma olen tundnud tänavanurgal piinlikkust, et auto peatub, aga ma püüan alles tegelikult meelde tuletada, kuhu ma minemas olin :D Teisalt peetakse maksupettust Belgia rahvuslikuks spordialaks.
Minu esimene kogemus Brüsselis oli see, et too linn on jalakäijate paradiis. Täis punane tuli jalakäijatele ja autod seisavad ning jalakäijad lähevad üle tee. Siuke imeline tunne – jalakäija on kuningas.
Eestis ei pea keegi maksupettust spordiks, see on lihtsalt nii loomulik, et sellele ei pöörata isegi tähelepanu.
Lòuna-Euroopas jààb mulje, et punane tuli on jalakàijatele ainult hoiatuseks. S.t. politsei ei tee vàlja ka siis kui tema nina all n.ò. eeskirju rikkuda. Seevastu autod jààvad igaks juhuks vòòtraja ette pidama ka siis, kui inimesed kònniteel juttu ajavad, mine neid hulle tea kuna ja kuidas kavatsevad teele astuda. Oma roll on kindlasti politseil, kes vàikelinnades jalakàijate “ohtu seadmise” eest priskeid trahve kirjutavad. “Euroopalikemas” suurlinnades nagu Barcelona ja Milano muidugi nii ei kài, aga vàhemalt Andaluusias on auto ja jalakàija suhted ilusasti paigas.
Ja Pariisis oli nii, et kui jalakäijatel oli roheline tuli, siis autod seisid, aga kui autodel oli roheline tuli, tohtisid nemad ka natuke jalakäijate vahelt sõita. Ainult mootorratturid sõitsid kogu aeg nii, nagu ise tahtsid ja kõik teised tõmbasid neil eest ära.
Minu kõige suurem hirm ongi siin Itaalias, et sõidan otsa mõnele teele hüpanud tegelasele. Sest siin nad hüppavad tõepoolest igal pool tee peale! Kõige hullem on veel pimedal ajal, sest itaallased ei tea isegi helkuri nime ( mul on ja kõik uurivad, et misasi see veel on), seega ma ei näe kunagi neid hulle jalakäijaid! Muidugi on võibolla Milaanos asi rahulikum, kuid minu väikeses linnakeses ( peaaegu pool miljonit inimest) teevad kõik, nagu neile pähe kargab, seda ka autojuhid. Itaalia ja Eesti liiklust võrreldes ongi vahe selles, et autot juhtides peab Eestis olema ettevaatlik, et kellegile ETTE ei sõida ning Itaalias pead pingsalt jälgima, et keegi sulle ETTE ei sõida.. ( või ette ei hüppa, kui jala)..
Ma ei hakka peatumagi neil muttidel, kes vaikselt vongerdades väntavad rattaga autoteel ( pool meetrid rattateest), suured toidukotid kahe lenksu küljes ning bolonka korvis…
Ning Barcelonaga tuleb kohe silme ette pilt, kuidas foori taga kui jalakäijatele hakkas roheline vilkuma, autod ja motikad juba gaasitasid… Elasin alalise hirmu all, et mu koerakesel vaid ei tuleks mõte keset foori nuuskima hakata….
Milaanos on elu sellevòrra rahulikum jah, et ilma autota ei ole vòimalik elada. S.t. rattateed on pigem valglinnade elanikele trenni tegemiseks ja kesklinna ei vii. Ja paljud kesklinna tànavad on ònnistatud sillutisega, autoga on sòita pisut hyplik, aga rattaga pea vòimatu. Jala suvalises kohas yle tee ei lippa, sest peatànavad on 6 (3+3) rida laiad. Parkimiseks tuleb kasutada vòtteid, mida saab òppida supermarketis tàdikestega ostukorvi pàrast vòideldes… Metroo lòpetab keskòòl tegevuse (trollid ònneks sòidavad kella kaheni) ja kuskilt ààrelinnast pittu minek nàeb ette kaine autojuhi. Maapealsed yhissòidukid on ainult vàlismaalastele, sest enesest lugupidav milaanolane sinna sisse ei astu. Kas taolisest kaosest kerkiv autokeskne mentaliteet ja lembus tundide kaupa ummikutes istuda on euroopalik vòi pigem ameerikalik? Jàtan teistele otsustada.