Kas teab seadus, mis on headus? 1. osa

See oli aastal 1998 vist, kui esimest korda Rootsi kuningriiki külastasin. Ja kas teate, mis mind kõige rohkem vapustas.

Stockholmi põhilisi turismiatraktsioone on vahtkonnavahetus Kuningalossi ees. See toimub iga päev keskpäeval, lossiesine on turiste pakilt täis, marsitakse, vehitakse püssidega. Vapustus toimus aga siiski enne seda.

Kõigepealt sammub vahtkond orkestri saatel ja pasunate kaikudes läbi linna lossi poole, teda saadavad turistide hordid ning neli  ratsapolitseinikku. Kaks ees ja kaks taga.

Nendega see seotud oligi.

Kaks esimest ratsapolitseid, üks oli veel naissoost, istusid lõdvalt ja kogenult oma hobuste seljas. Igapäevane töö ju, mis seal ikka nii väga punnitada. Nende kannul sammus puhkpilliorkester.

Korraga, sammumise ajal, kergitas üks hobustest veidi oma saba ja lasi pärasoolest välja suure hunniku kõrgekvaliteetset sõnnikut. (Täpselt nii, isegi eemalt vaadates oli näha, see sitt on kuidagi kuninglikult  kvaliteetne.)

Pots, pots kukkus hobusitt asfaldile läikivate säärikutega mundrimeeste ette.

Mitte keegi ei teinud seda märkamagi, ei politseinikud, ei hobune. Ainult  orkester hargnes veidi ning trampis pasunaid töristades kahest kõrgest ja pruunist, hoogsalt auravast hunnikust mööda.

Järgnesin minagi turistide voole ning vahtkonnale, kes pidulikult kuningapere kodu poole suundus.

Olete Stockholmi vahtkonnavahetust oma silmaga näinud? Aga Lenini mausoleumi esist? Siis taipate,  millest räägin.

Lenini mausoleumi ees Punasel väljakul kõnnivad ülimalt lihvitud sammul üleskeeratavad robotid. Oma postil seisavad nad liikumatult, silm ka ei pilgu.

Räägitakse, et kui valves olemise ajal tuleks sellise sõduri juurde ta ema ja ütleks ”Tead, pojake, isa suri just ära”, ei tohi sõdur märku anda, et jutust aru sai. Põhimõtteliselt samasugused poisid põhimõtteliselt samasuguse hoiakuga seisavad ka Kadrioru lossi ees, olen neid pikalt vaadanud.

Rootsis on teisiti. Vahtkonnavahetus ise ajab muhelema. Mitte ei marsita, vaid käiakse, tõsi küll, kõik astuvad sama jalga.

Valvurid võtavad rahulikult oma kohad sisse ja sa võid turistina minna nendega juttu rääkima. Näiteks küsima, et kuule, ega sa ei tea, kas printsess Victoria on kodus. Mul pole õhtul midagi tarka teha, kutsuksin ta hea meelega linna peale väikesele veinile.

Victoria, tulevase Rootsi kuninganna sünnipäeva peetaksegi muide nii, et saarestikus asuvasse kuningalossi võib teda õnnitlema tulla kes tahes. Suvaline alam. Võid lilli tuua, kingitusi, lihtsalt seista ja lehva-lehva teha. Et tulevane kuninganna tuleb seepeale sinuga jutukest puhuma ja su nime pärib, on 90 protsenti kindel.

Taoline muretu ja krambivaba elamine ja olelemine – see on iseloomulik tervele Rootsi ühiskonnale. Mu vend, kes elab ja töötab Rootsis seitsmendat aastat, ütleb, et ta ei jaksa Eestisse tagasi tulla. Sest Rootsis kõnnid mööda tühja külatänavat ja sulle tuleb vastu teine inimene. Mees, naine, laps, suva. Ta ütleb sulle: ” Hej!”

Mitte viisakusest. Vaid väärikusest. Temas on tunne, et ta on vaba inimene vabal maal, talle tuleb vastu teine vaba inimene, ta tervitab sind.

Eestlane vahib võõrast nagu hunt põõsa alt. 

II

Järgmisena pean lahti seletama, miks peaaegu kaheks aastaks kuningriiki emigreerusin.

Eksivad need lugejad, kelle teadvuses kummitab sõnapaar „pikk rubla”.

Vastus asub kusagil järgneval territooriumil.

Oletame, kõnnite mööda tänavat ja teile tuleb vastu kunagine klassivend. Te pole aastaid kohtunud. Edasine dialoog on üldjuhul umbes selline.  Jääte seisma: “ No tere.“ – „Tere ise ka.“ – „Millega tegeled?“

(Viimane küsimus ei tähenda, et mida sa hetkel teed (seisan ja räägin sinuga), see küsimus tähendab, et küsija tahab teada sinu elukutset, selle kaudu sotsiaalset staatust.

Ma ei tea, miks see küsimus mind alati ärritanud on. Õigemini tean ka, aga vastus pole siiski ammendav.

Esiteks, kuna ma olen nii paganama pikk (2 meetrit ja 13 sentimeetrit), siis üldjuhul on kõik inimesed minu jaoks ühte mõõtu – minust lühemad), siis mingil moel väljendub see ka mu sotsiaalses suhtlemises. Kõik on minu jaoks ühtemoodi lühikesed, ühtemoodi võrdsed, kama, kas tal on Lexus või logisev pooltosside kummidega veneaegne naisteratas.

Teiseks, ma tõesti ei jaksa seletada tänavanurgal seistes, millega tegelen. Mart Johanson, kena inimene, tunnistas, et tema vastab selliste küsimuste peale süüdimatult naeratades: “Otsin tõde.“

Vastus mitte vale pole. Me kõik otsime tõde, tahame seda enesele tunnistada või mitte. Minu välklause, maksimaalselt tõelähedane,  küsimuse „Millega tegeled?“ peale kõlaks: “Iseendaga.“

Ilgelt egoitlik, mis? Jube? Haisev? Tülgastav?

III

Ehee. Enne kui näpu automaadipäästikule surud ja põlastavalt mind dumdum kuulidega rebestama hakkad, mul on üks vabandus.

Ma tegelen iseendaga läbi teiste. Alates üheksandast eluaastast. Siis muidugi ebateadlikult, nüüd järjest ja järjest teadlikumalt.

Kõige suurem kingitus, mida iga inimene üldse saada võib, pärineb ta emalt ja isalt, olgu nad mõlemad siis millised tahes. See kingitus on elu.

Aga see kingitus, mis omakorda mu elu muutus, pärines samuti mu isalt-emalt. Kui olin üheksa aastane, sündisid mulle kaksikud vennad.

Aitäh, arstitädid, et üks neist ellu jäi!

Kuid see pole siinse loo teema, pean enne asja juurde jõudmist lahti seletama, et kui vennake nimega Toomas pooleaastaseks sai, pidi ema tööle tagasi minema ning terveks suveks jäi lapsehoidjaks… arvake ära kes.

Enamik me tuttavatest Tädidest pidasid mu ema hulluks. „Mõelge, Marta jätab imiku üheksaaastase poisi hoida! Issand Jumal! Terved päevad läbi väikese lapsega! Kas inimesel pole mõistust peas! Nad panevad kahe peale maja põlema! Laps sureb nälga! Üheksaastane ei oska ju mähkmeid vahetada!“ 

Ühe korra juhtus tõestijama, aga see pole selle loo teema ja muidu saime kahekesi jube hästi hakkama. Kui venna suuremaks kasvas, tilpnesid meil toas ja õues tema sõbrad, no ja mina koos nendega.

Sealt jäi mulle külge midagi, mis lõi valja kui olin saanud 3×9 aastaseks, äsja naise võtnud ja esimest korda elus omale töökohta otsima asusin. Minust sai õpetaja. Ja mitte just paha.

Siis sattusingi ma mõneks ajaks Rootsi. Aga sellest juba täpselt minu järgmises postituses!

9 Responses to “Kas teab seadus, mis on headus? 1. osa”


  1. 1 toivo 6.12 2006, 13:05

    Hea õpetaja olid, muideks. ;)

  2. 2 taavi 6.12 2006, 14:13

    Patsu-patsu õlale :)

  3. 3 taavi 6.12 2006, 14:20

    Ja nüüd teemast ka…
    Olin musidega suvel Hispaanias. Eestlastega võrreldes on hispaanlastel rohkem mingit “elu tuleb võtta mõnuga” tunnet. See ei tähenda,et nad päevotsa viina lakuks (veinsi aga küll). Mõnus on mööda hispaania külakesi jõlkudes võõrastele “Hola!” hüüda. Ei olnud üldse piinlik. Eestis on inimestel kogu aeg selline kõht-on-lahti-otsin-wc’d-ÄRA-SEGA! nägu peas.
    Ise olen üritanud ennast parandada-olen võõrastega viiskas ja katsun jõudumööda naeratada ka ;)

  4. 4 Ingrid 8.12 2006, 1:14

    No ei ole midagi, et eestlastega on kõik halvasti ja mujal on nii tore, nii tore. Kui jalutad ikka Kükametsa küla vahel, siis hõikavad kah kõik rõõmsalt tere. Ja prantsus-, hipaania- ja muudes maades on inimesed sama moodi väsinud, tüdinud ja kompleksides nagu koduski. Lihtsalt see kõik väljendub natuke muus ja äratundmine võtab aega.

    Naljakas, et just idamaalaste kohta öeldakse, et imetlevad oma naba – mu meelest imetletakse siin, st Euroopas palju rohkem. Igaüks arvab, et ta on nii neetult eriline, täiesti ainulaadne. Naabriga absoluutselt ei võrdleks, sest alla “Kalevipoja” mahu lihtsalt ei tule toime. Aga kui nüüd korraks näeks, et kõik on üks, üksnes väljendusviisid varieeruvad vahel.

    A igatahes head kirjutamist ja ootan teist osa :)

  5. 5 andry 18.01 2007, 8:21

    Armas Ingrid.

    Olen väga nõus, et eestlastega pole kõik halvasti.
    Ei saa olla, ja ei tohi.
    Muidu ma ei kirjutaks ka, kui oleks mu meelest lootusetu.

    Mul on hää sõprade pere, kolm laste seal: Triinu, Peeter ja Mihkel.

    Kui nad olid vanuses 7-9 kolisid nad suurde linna. Errverre, nagu ma Rakveret armastan kutsuda. Enne olid nad elanud metsas, käinud külakoolis, külapoes käia oli suur sündmus.

    Eks külapoes käies, kõiki kes vastu tulid, enamasti teadsid, ja lapsed ütlesid neile terem, kes vastu tulema juhtusid, oli see siis vanaonu naabertalust või keskealine raamatukogupidaja, kuue lapse ema või kestahes.

    See kastahes ütles talle alati tere vastu.

    Rakverre elama asunult ütlesid nad harjumusest, ja sisemisest jonnist – nad on kõik kolmekesi igavesed kanged juurikad, kõigile, kes neile Rakvere täbaval vastu tulid ilusa selge häälega ja neile otsa vaadates TERE.

    Kujutad seda ette, armas Ingrid? Küllap.
    Kujutad seda ette, armas Ingrid, millega see lõppes? Muidugi.
    Sul on õigus. Nad loobusid umbes kuu aja pärast.
    Ja nüüd viimast korda: kujutad Sa ette, armas Ingrid, kui nad oleksid otsustanud TERE edasi öelda. Kuude ja aastate kaupa. Kas ei kõla nagu hakatus mingile Dogma stiilis filmi stsenaariumile. Proovi korraks mõelda mis oleks juhtuma hakanud.

    Pakun variante. Stsenaariumi arendamiseks.
    A) Triinu ja Mihkel ja Peeter, neid märgatakse ja hakatakse hulluks pidama. Nende vanemaid hakatakse mõjutama, et nad õpetaks oma laspi mitteteretama. Vanemad soostuvad, kuid lapsed pole jonnakalt nõus. Konflikt. Vanemate ja laste vahel. Laste ja ühsikonna vahel.
    B) Hollywoodi jaoks. Nood kolm kangekaelset ja selgesilmset – nad muide veel vaatavad alati sulle otsa ka, kui tere ütlevad, sügavale silmapõhja kas tead, nagu kassid kuningale, neist saavad peale mitmeid dramaatilisi ja eluohtlikke teretamisi kangelased, kes õpetavad terve väikelinna teretama, musitama, kallistama.
    Aga miks siin peatuda? Mis on järgmine samm teretamisest, musitamisest, kallsitamisesr.

    Üheks saamine.

  6. 6 ööloom 19.01 2007, 23:46

    Paar sekundit tagasi sain vist kultuurishoki!
    Ise olen käinud Rootsis ainult korra, päeva Stockholmis – kadunud Estoniaga. Mäletan, et kuningaloss nägi välja uskumatult argine – nii hall, tolmune, kasimata… Aga oli ka vastikult sombune veebruaripäev, mis võis muljet süvendada.
    See-eest olen kuulnud ja lugenud mitme 1944. aastal läinud eesti pagulase kirjeldusi tollasest Rootsist – kohutavalt krampis, “kinnise kõhuga”, timmitud reeglitega ühiskonnast, kus oli ränk solvang teha peolauas juttu kellegagi, kellega sind polnud tutvustatud, ja oo õudust – äkki kõnetada teda veel kogemata prostalt “härra”, kui ta nt oli hoopis doktor, direktor, professor vms! Sellest on kirjutanud nt Erik Linnolt. Ja Käbi Laretei raamatutest on jäänud mulje, et just eestlased on loomulikud, vabad, südamlikud – rootslastega võrreldes.
    Aga siis millalgi, vist 1960-ndatel tuli tormiline “jääminek” ja barjääride murdumine – vabakasvatus ja muu. Kas see on Rootsit tõesti niivõrd muutnud?!
    Teisalt jälle käisid sõbrad 2003 autoga Rootsi kaudu Taanis – ja muljed sellised, et küll Taanis oli tore ja meeldiv õhkkond, aga missugune Rootsis: pahur, kramplik, vaenulik!

    Mis on moraal? Kõik on suhteline – suhtelisem, kui me vist oskame omaenese muljete põhjal arvata. Kuidas muidu saavad jääda nii erinevad muljed?

    Pealegi – 1990-ndad olid Eestis nt toimetuleku mõttes ikka vaevane aeg, eriti kui sul oli veel ka pere ülal pidada. Mäletan, missugust puhkust ja meeldivaid emotsioone pakkusid paaripäevased käigud Helsingisse – said teise keskkonda, kus polnud seda taaka, inimesed naeratasid, jätkus õhku hingata… Jõudsid tagasi, tuttav tuli tänaval vastu ja ütles: “Sa oled vist kusagil ära käinud? Näost on kohe näha!”

  7. 7 eppppp 20.01 2007, 0:48

    Huvitavad raamatud on Egmont Estonia kirjastuses välja antud “Sellised nad on…” sari, pisikeses formaadis erinevatest rahvustest. (Inglise keeles “Xenophobian Guide to…”)
    Ma olen rootslaste kohta seda raamatut lugenud ja sealt jäi ka kõlama, et on ikka külmad ja aeglased ja kinnised elukad. Aga see raamat muidugi on selline “lihtsusta ja liialda” tüüpi… Eks rootslased ole üsna meie, eestlaste, moodi – põhjamaalased ju kõik. Kust tuleb vahe? Rootsis just see vabam ühiskond ja, nagu Andrygi oma teises postituses välja tõi – näiteks vabam haridussüsteem – see on neile rohkem avatust ja naeratust tekitanud.
    Eks see aitab muidugi ka kaasa, kui vajaduste alumine skaala iseenesestmõistetavalt rahuldatud on… Teisisõnu, rikkad inimesed kipuvad lõdvemad ja vabamad olema.

  8. 8 eppppp 20.01 2007, 0:59

    Öölooma tuttava muljete peale tuli mulle see ka meelde, et ma olen töötanud rahvusvahelises produktsioonigrupis, kus oli mitukümmend rootslast ja mitukümmend taanlast ja mitukümmend norrakat ka samal ajal (See oli Malaisias tehtud Robinson – mitu teletiimi tegid korraga samas kohas oma saateid ja elasime kõik koos, ka mitmed tööasjad olid tuli teha koos).

    Ja – jah, mul ka tegelikult samalaadne mulje: taanlased olid suvalisemad küll, nii töö asjus kui eriti õhtuti lõõgastudes. Nalja ja naeru oli rohkem – ja rutem. Rootslastest kolleegide hulgast on meeles rohkem selliseid kinniseid tüüpe ka, kes ka teise kuu lõpuks ikka kuidagi “eemal olid”. Ja muide, norrakate hulgas samamoodi, kuigi vähem kui rootslased… Taanlased võtsid igatahes kõige kiiremini võõraid omaks ja olid kõige konventsioonivabamad. Mu meelest.
    Ei tea jah, kas see tuleb tõesti geograafiast, ikkagi “lõunamaa” ;)

  9. 9 andry 20.01 2007, 6:54

    Armas Ööloom
    ja armas Epp

    Nii tore, et te kommenteerite. Tänud.

    Ega ma ei taotle mingit lõplikku tõde, ma ei väida, et Rootsi ongi selline nagu ma teda näen. Räägin, mida nägin ja tundsin.

    Ühes tulevases sissekandes kavatsen jõuda selleni, kuidas silmasin selle inimese kukalt, kes on minu meelest Rootsi ühiskonna üks suurimaid mõjutajaid. Eks ikka Astrid Lindgren.

    Ja ma kavatsen kirjutada ka jõuetusest, kiimalisusest, otsustusvõimetusest, mida Rootsi ühsikond toodab.

    Aga tore on kelleski kultuurishokki tekitada, servus ja pati patsi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: