Hollandis pole eraomand ei püha ega puutumatu

Euroopat nägin ma esimest korda päris oma silmaga aastal 1991, kui õnn naeratas mulle suvise maasikakorjaja tööotsaga. Soome maasikad olid küll magusad, kuid Eesti omad ikkagi maitsvamad, otsustasin toona.

Eesti patrioodiks olen jäänud siiani, kuid elukoht momendil Hollandi pealinn Amsterdam. Kuidas siis nii läks? Olen alati olnud kuulekas tudeng-töövõtja-elukaaslane ja teinud “seda mida peab”. Kolm aastat tagasi otsustasin, et prooviks vahelduseks teha “seda, mida tahan”. Kolisin elama Londoni, et õppida elu- ning kirjutamiskunsti ja avastada ennast ning maailma. Põnevatel rännakutel kohtasin oma hollandlast valgel hobusel. Hetkel esitlen ennast juba aastajagu kui “armastuse immigrant”, kes elab maailma parima atmosfääriga linnas. Suurele armastusele lisaks mahuvad mu ellu mõned kinnisvara- ja kirjutamisprojektid ning aktiivne eneseavastamine, millest ehk täpsemalt edaspidi.

Teadagi tuleb võõrsile kolides esimese asjana leida elukoht (muidu ei saa reeglina isegi pangakaarti, töökohast rääkimata). Erinevalt Eestist on mujal Euroopas levinum korter ostmise asemel üürida (esirinnas siinkohal Berliin, kus 87 % inimestest elab rendipinnal).

Hollandi valitsus annab endast kõik, et 16 miljonil elanikul oleks kõigil kõht täis, riided seljas ja korralik katus peakohal. Minu üllatus oli suur, kui kuulsin, et elamispindade turg on siin riigis reguleeritud nn. Robin Hoodi õilsatel põhimõtetel. Ehk siis tuleb rikastel oma üleliigseid ruutmeetreid viletsamatele kaaskodanikele poolmuidu välja üürida!

Selline rendituru korraldus on toiminud aastakümneid ja viinud selleni, et asotsiaalne element laiutab kaunites kanalikorterites. Kui Eestis ollakse kimpus käputäie sundüürnikega, siis Hollandi sundomanike probleemi mastaapsus on kümneid kordi suurem. Siinne nn. punktisüsteem teeb võimalikuks sadade tuhandete korterite turuhinnast kordades madalama renditasu. Esialgu siia kolides arvasin, et see on mingi segasevõitu nali. Tegelikult on aga vaeste ja hüljatute paradiis tõesti siin tuulisel puukotamaal koha leidnud.

Kuidas siis soodsa eluaseme rentnikuks saada? Trikk on selles, et tuleb ennast võimalikult varakult (alates 18. aastast) elukohajärgses kohalikus omavalitsuses järjekorda panna. Ja siis kannatlikult oodata. Tavaliselt saab soolaleivapidu ca 7-10 aasta pärast pidada. Ja võibki muretu elu alata. Kui on vaja uut põrandat, paremat kööki või külmkappi parandada, siis piisab vaid omanikule helistada ja kõik saab lahendatud.

Algselt noobel idee noortele, kolooniatest tulnud sisserändajatele ja väikesepalgalistele taskukohane elukoht tagada on nüüdseks loonud kohati naeruväärse olukorra. Nimelt ei rutta üürnik enamasti omavalitsust palgatõusust teavitama ja nii okupeerivad sooduspindu keskmisest jõukamad kodanikud. Lisaks on permanentne sooduspind tegelikult kahjulik just neile nõrgukestele, kellel kaob viimane motivatsioon oma isikliku elamispinna poole pürgida. Milleks pingutada omanikuks saamise poole, kui saab ilma?

Üks selliseid hõlburentnikke on mu tuttav hipi nimega Blue. Ta on samas kanaliäärses korteris veetnud kogu oma täisealise elu ca 20 aastat. Üüri maksab ta 180 EUR kuus ja tööl käib 3 päeva nädalas. Ta on coffeeshopis müüja ja suurim ekspert marihuaana ja muude mõnuainete alal. Osa sissetulekust jätab ta deklareerimata, sest illegaalne marihuaanakasvatus pole isegi lahkete vasakparteide poolt lubatud. Blue sõbradki elavad kõik üürisoodustusega korterites ja nii mõnigi kasutab lisa-magamistuba marihuaanataimede kasvulavana.

Rendipindade omanikel puuduvad paraku igasugused õigused. Neil pole lootustki oma omandilt tulu teenida. Rendihinna määrab spetsiaalne komisjon, mis võtab arvesse köögi tööpinna meetreid, topeltklaasiga akende hulka jne. Jämedalt võttes kuuluvad kõik kuni 100 m2 korterid punktisüsteemi.

Rääkisin hiljuti sõbraga, kellele kuulub 6 korteriga elamu kauni Amsteli kaldal Amsterdami noobleima hotelli vastas. Ta ostis maja ca 10 aastat tagasi ja siiani pole veel ükski korter vabanenud. Ja rõõsas keskeas üürnikud ütlevad ilma igasuguse valehäbita, et nad plaanivad elu lõpuni omaniku sunnitud “lahkust” kasutada.

Võimalusi sellest seadusest kõrvale hiilida praktiliselt pole. Isegi kui omanik leiab rentniku, kes nõustub pakutava korteri eest turuhinda maksma. Näiteks allkirjastavad pooled rendilepingu 1000 EUR kuus. Järgmine päev kutsub üürnik rendivaidluskomisjoni, kes vaatab, et kööginurk on ikka liiga väike ja põrandakate kulunud ning määrab hinnaks 230 EUR kuus. Ja nii jääbki.

Rendituru manipuleerimise korra algatamise ja elushoidmise taga on loomulikult vasakpoolsed poliitilised jõud. Nende arvates tagab allahinnatud rendikorterites elavate nn. vaesteklassi miksimine kõrgklassi piirkondadesse linnade multikultuurse tasakaalu ja mitmekülgsete naabruskondade püsimise. See ju iseenesest kiiduväärt eesmärk. Ainult et kas peab eraomanik seda kõike finantseerima?

See küsimus on viimasel aastal korduvalt esile kerkinud, saades erilise hoo sisse kuumade valimisdebattide käigus. Novembri lõpus toimunud parlamendivalimiste tulemused korteriomanikke ei rõõmusta. Shokeerivalt tugeva tõusu tegi Sotsialistlik Partei, mille valimisprogrammis on muuhulgas rendisoodustuste suurendamine! Eks hea valmistulemuse selgituseks piisab faktist, et näiteks Amsterdamis elab 95% rentnikest sundomanikele kuuluvatel pindadel.
Nii palju siis arvamusest, et Euroopa Liidus on eraomand püha ja puutumatu.
 

5 Responses to “Hollandis pole eraomand ei püha ega puutumatu”


  1. 1 Jüri Saar 5.12 2006, 14:39

    Suht sarnane on olukord Rootsis, eriti suuremates linnades nagu Stockholm, kus on samuti võimalus suht soodsalt korter saada, kuid seda päärast aastate pikkust järjekorras ootamist. Samas tähendab järjekord aga paljude jaoks võimalust kasutada tutvusi ja sõprusi, mis taolise süsteemi paljuski just neile, kes seda kõige rohkem vajavad, ebamugavaks teeb.

    Ise veetsin magistrantuuri Lundis, kus üks teravamaid probleeme oli ühikakohtade puudus. Ka seal on paljud sageli aastaid järjekorras enne kui koha saavad – sageli alles magistrantuuriks.

    Küsisin enda õppejõududelt, et miks siis ühikaid juurde ei ehitada (eriti kuna rahvusvaheliste tudengite tung ainult suurenes) ja sain vastuseks, et sellele küsimusele oskavad vastata ainult linnaisad. Ühikad on munitsipaalomand, kust eraettevõtlus on välja surutud. Tulemus: Lund ümbrtisevad põllud, kuhu võiks hulgaliselt maju ehitada, kuid sellele vaatamata pole juba kümmekond aastat ühikaid juurde ehitatud.

    Ei ole just EL-i teema, kuid liikmesriigi oma kindlasti.

  2. 2 Eppppp 5.12 2006, 16:04

    Aga kas siis on kaks erinevat korteriüüri turgu… St on ka tavaline kommertsalustel üüriturg. Ilmselt? No kuidas näiteks saab see Stockholmi või Lundi tudeng endale elukoha, kui pole ei ühiselamukohta ega ole võimalust saada soodsat üürikorterit ilma aastatepikkuse järjekorrata.

    “Ei ole just EL-i teema, kuid liikmesriigi oma kindlasti.” – Ma arvan, et iga liikmesriigi teema on ka EL teema ;)

  3. 3 Jüri Saar 5.12 2006, 18:58

    Tõesti nii ta on – kaks turgu, millest ühes ootad järjekorras ja teises maksad nii, et vähe pole. Arvestama peab sellega, et kohalik omavalitsus on ehitustegevust teravalt piiranud, mis tõttu on ka eraturu võimalused piiratud.
    Välistudengitel on Lundis natuke lihtsam, sest osa ühikakohti on nende jaoks kõrvale pandud.

    Meil oli 95% rahvusvahelin grupp ning meile määrati kindel arv ühikakohti. Selgus, et ainult kolmandiku jaoks. Ülejäänud olid sunnitud kas suurematest linnadest korterit/tuba otsima (Malmö – pool tundi rongiga) või väikesmatest küladest mõne toa. Kiruti ja vannuti küll, kuid lõpuks saadi hakkama. Lisaks käivad osad rootslased semestriks või kaheks kuskil mujal õppimas ja rendivad siis enda kohad selleks perioodiks ise välja. Et sellistest võimalustest teadlik olla tuleb aga usinalt rootslastega sõbrustada.

    Kohti saadakse aga läbi tuttavate, sõprade ja pere. Ega sellist momenti õieti ei olegi, et korter lihtsalt vabalt istub – ikka leitakse keegi tuttavate ja sõprade seast, kes on huvitatud. Kui keegi aga lõpetab, siis tema korter läheb järjekorras passijatele. Järjekordi on aga samuti mitmeid ja läbi erinevate asutuste – ülikool, üliõpilaste ühingud.Lisaks on veel “nation” (üliõpilas ühingud), mis saavad enda liikmetele enda hoonetes ruume rentida.

    Ainus põhjus miks mina sain endale Lundis läbi ülikooli elukoha oli “palverännak” Lundi keset suve, mis avaldas piisavalt muljet, et mind pandi järjekorra ette otsa – et juhul kui keegi jätab maksamata, siis saan järgmisena võimaluse. Nii ka läks.

  4. 4 Margot 6.12 2006, 0:42

    Hollandlased on vähemalt tudengite majutuse mõistlikumalt organiseerinud. Nimelt on neile Amsterdamis spetsiaalsed konteinermajutuse linnakud rajatud. Iga tudengi kasutuses on ca 30 m2 konteiner, mis koosneb toast, kööginurgast ja WC/dushi nurgakesest. Need ehitised näevad väga vahvad ja värvilised välja ning kompleksi kuulub tavaliselt ka spordisaal, väike kohvik ning supermarket. Seda vahvat kompleksi külastades tekib endalgi hirmus tahtmine uuesti tudeng olla ja konteineris elada:)

  5. 5 Rindade suurendamine master 20.11 2009, 22:48

    Taas on jõudnud meediasse tore poleemika teemal, kas ja kuidas viia läbi halduskorralduse muudatusi …


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: