Vaatamata kultuurilisele lähedusele võrreldes Hiina-Indiaga armastatkse ka “kodustatud” baltlaselt asju üle küsida. Näiteks paar aastat tagasi valmis treitud kohalik miniseep Matroesjkas (Eestiski teist vist näidatud?), mis pani isegi mu kolleegid, kes on igati kursis Baltimaade majanduse statistilise taustaga, küsima, et ega elu Leedus siiski nii hull ei ole. Ei ole ning olgem ausad, sobivad kulissid ja miljöö leiab eelarvepiirangute juures vabalt ka Charleroist.

Ja veel — võõraste käest on raskem küsida ja võõrad ei viitsi sulle vastamiseks niivõrd pingutada.

…

Eestis (ja üldse Ida-Euroopas) on asjad halvad. Võibolla ei suuda siinsed majandused (nende innovaatilisem osa) Aasia-sidemeid õieti millekski kasutada. Aga ma siiski arvaks, et päris nii halvad need asjad nüüd ka ei ole.

Euroopas on sisserändajatega probleeme. Nõus. Aga kas see muudab minu väite — sidemed on olulised — valeks? Lugesin äsja Aasia päritolu ameeriklaste kohta, nende keskmised näitajad (s.h. haridus ja sissetulek) on keskmiselt valgetest paremad, kui hajuvus on suurem (s.t. on rohkem ka vaesust). Euroopa kohta ei tea.

Ma ei saa aru mida tähendab, et “Hiina ja India sisenevad lääne turule, mitte vastupidi”. Mõlemas riigis on ju tohutult Euroopa allhanketööstust, ning mõlemasse riiki ka eksporditakse tohutult. Kas Sa räägid negatiivsest kaubandusbilansist?

Saan ma õieti aru, et sa pead inimkontaktide kaudu saadud informatsiooni usalduväärsemaks kui näiteks neti teel saadut. Ja et küsimine inimeselt võib viia omakorda uute kntaktideni.

Muide, käisin täna just ühes aasia restoranis (on meil selline hiina-india söögikoht siin Rakveres, Virma nimeks. Korra nägin kokka – meeter 60. suurte säravate silmadega, tõmmu tõmmu tõmmu.

Alles pärast tuli pähe, et oleksin võinud küsida, et U know, mul on kapis üks ingverijuurikas, enam teed ei viitsi sellega keeta, kuhu toidu sisse see kõige õigem oleks.

Et eurooplased Aasia turul kätt proovida saaks, tuleb kõigepealt sealt karjade kaupa üliõpilasi sisse tuua? Või aitab see lihtsalt maailma suurimate (parima sigimisvõimega) rahvaste hingeelu paremini tundma õppida ja silmaringi laiendada?
Kes vähegi asjaga kursis, teab, et “kommunistliku” Hiina koolisüsteem (kesk-ülikool) ja ühiskond on suureski osas üles ehitatud kapitalismiga head läbisaamist silmas pidades – see tähendab: numbrid, majandus, keeled (loe: inglise keel). Nad oskavad ja tahavad äri teha. Sama käib ka India kohta, kus lisaks inglise keelt (üks riigikeeltest) mitteoskavad inimesed arvatakse automaatselt harimatute hulka. India ja Hiina sisenevad Lääne turule, mitte vastupidi.

Silmaringi laiendamisest…
“Mis iganes küsimus võib meid hetkel vaevata — kui suur on Shanghai elanikkond? Kas Pekingis on keskkoolis õppimine tasuta? Milline on palgatase Mumbais? Milles probleem — küsi oma kontorikaaslaselt. Ja kui sinu kontoris ei juhtu ühtegi hindut olema, siis järgmises on kindlasti kohe mitu.”
Saan aru, et nende näidete näol on tegemist nö. ilukirjanduslike liialdustega, aga proovin siis samas stiilis jätkata…
MIS HEA PÄRAST mul neid teadmisi üldse vaja on? Puhtjuhuslikult oskan kõigile neile küsimustele küll vastata (tõsi, ei tea Mumbai üldist palgataset, vaid ainult IT sektori palku, mis on muide veidi madalamd kui Delhis ja Bangalores).
Aga isegi kui ma ei teaks, mis takistaks mul neid andmeid vajadusel otsingumootori või piirkondlikust jututoast leida (tõsi, Hiina puhul on viimane variant raskendatud)? Igal juhul parem kui mingite jaburate küsimustega oma (või mis veel hullem: võõraid) kontorikaaslasi tülitada?

—-
Lisaks häiris soovitus Euroopa Liidu “osariigistumis-poliitikale”. USA ja Euroopa Liit ei ole kuidagi võrreldavad… või noh… tegelikult vist ikka on – üks ON riik ja teine EI OLE.