Rääkides Saksamaa poliitikast, tuleks ida ja lääne poolt eraldi käsitleda. Kui Ida-Saksamaast üritas NSV Liit teha sotsialismi näidismaad (mis neil tänu sakslaste korrektsusele ka päris hästi õnnestus), siis Lääne-Saksamaa oli samal ajal kapitalismi supernäide.
Berliini müüri langemisega nii pikka aega kestnud kahte erinevat maailmakäsitlust kiirelt ühesuguseks muuta ei saa, kuigi Ida-Saksamaa poliitika on mu meelest palju läänelikum kui ükskõik millise teise idablokki kuulunud riigi (ka Eesti) poliitika täna.
Siia vahele ka üks jutt Berliini müüri langemisest. Nagu teada, käis paar päeva enne selle müüri ametlikku langemist Berliinis ametlikul visiidil Mihhail Gorbatšov. Tema tõlgiks sellel visiidil oli Helmut Ettinger, keda ma päris hästi tunnen. See stseen, kus nad kõik kolmekesi – Egon Krenz (Ida-Saksa valitseva partei esimees peale Honekeri ja enne Gysit), Gorbatšov ja Helmut – Berliini müüri juures seisavad, on dokumentaalkaadrina jõudnud paljudesse filmidesse, millest üks tuntumaid on meil Eestiski näidatud “Good bye, Lenin!”. Selle kaks päeva enne Berliini müüri langemist toimunud sündmuse kohta räägiti Saksamaal pikalt ja tsiteeriti Gorbatšovi sõnu, kus ta ütles: ”Need, kes hiljaks jäävad, on poliitikast juba välja arvatud.” Tegelikult Mihhail neid sõnu ei öelnud. Tema rääkis nagu ikka poliitik - pikalt ja segaselt. Helmut kuulas seda juttu ja murdis pead, kuidas seda inimestele arusaadavalt tõlkida ja nii ta siis võttiski tolle pika sõnadejoru kokku ühe korraliku lausega, mis Saksamaal kuulsaks sai.
Kui see Lenini nimega film Saksamaal DVDle pandi, ostsid kõik noored sotsialistid endale tolle ja lasid Helmutil, kui filmis osaleval “näitlejal”, sinna oma autogrammi anda.
Helmutiga võiks tundide kaupa igasuguseid huvitavaid jutte rääkida. Peale selle, et ta räägib korralikku vene ja inglise keelt, oskab ta ka näiteks hiina keelt ja viibis Hiinas just tol ajal, mil seal kultuurirevolutsiooni tehti. Selle kohta Helmutil positiivsed mälestused puuduvad. Muideks, hiina keelt õppis Helmut Moskvas, kui ta seal ülikoolis käis.
Vene keele oskus on Ida-Saksamaal väga levinud, rohkem kui teistes Ida-Euroopa maades. Isegi minust nooremad ehk alla 30sed oskavad seda pisut, aga minust vanemad räägivad vene keelt päris hästi.
Tagasi Berliini müüri eksisteerimise aega.
Sel ajal oli teistes Euroopa kapitalistlikes riikides, nagu Itaalia ja Prantsusmaa, tugevad kommunistlikud parteid, Lääne-Saksamaal olid kõik sotsdemokraatide vaadetest vasakule poole jäävad inimesed koondunud põhiliselt rühmitustesse ja klubidesse, kuid tegevpoliitikas nad aktiivselt kaasa ei löönud.
Ida-Saksamaa valitsevaks parteiks DDRi ajal oli Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistischen Einheitspartei Deutschlands) ja ka praegu on see idapoolel üks populaarsemaid, saades pidevalt 15-25 protsenti sealsetest häältest. Lääne-Saksamaal neil praktiliselt toetus puudus. Enne 2005 aasta parlamendivalimisi moodustasid nad ühtse valimisnimekirja WASG-ühendusega, mis koosnes peamiselt valitsuse poliitikas pettunud Lääne-Saksa sotsdemmidest ja erinevate vasakpoolsete rühmistuste (ATTAC jne) liikmetest. Enne valimisi muutis toonane Demokraatliku Sotsialismi Partei (PDS) enda nime Saksa Vasakparteiks. Ühise kandideerimise otsus oli äärmiselt õige poliitiline strateegia ja suurendas PDS fraktsiooni kahelt liikmelt viiekümne kahele. Et kõik oleks võrdne, juhivad fraktsiooni kahekesi Gregor Gysi ja Oskar Lafontaine (endine Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei, nüüd WASGi esimees). 2005 aasta Saksa parlamendivalimiste tulemustest kirjutasin ma siin. Muideks, viimase Berliinis käigu ajal kuulsin, kuidas noored sotsialistid ütlesid nende kahe mehe kohta hellitlevalt “meie maskotid”. Seda peamisel põhjusel, et meedia tunneb nende poliitilise ja eraelu vastu pidevat kõrgendatud huvi ja mõtleb välja uusi ja põnevaid seiku, mida lugejale pakkuda. Vasakpartei praegune esimees Lothar Bisky on rohkem selline tagasihoidlik mees, kes suurte sõnade asemel eelistab poliitiliselt põhjendatud seisukohti esitada.
Lõplik WASGi ja PDSi liitumine peaks lõpule jõudma 2007 aastal, kuigi paljud küsimused nõuavad veel läbirääkimisi. Iseenesest on läbirääkimiste protsess küllalt keeruline, kuna Saksa Vasakpartei on äärmiselt laiapõhjaline, ühendades endas laia skaalat alates radikaalsetest kommunistidest kuni sotsialistideni – ja nood kaks tiiba on ka viimaste aastate jooksul pidevalt erinevates küsimustes lahkarvamusel olnud. Isegi nende noorteorganisatsioon on sarnaselt jagunenud, teisisõnu: küsimus ei ole põlvkondadevahelises konfliktis, vaid ideoloogiline.
WASG on aga peamiselt sotsiaaldemokraatide vasaku tiiva esindajatest koosnev. Sellest ühinemise protsessist kirjutasin ma siin.
Saksmaal on olemas ka Kommunistlik Partei, kuid saksa kontekstis on ta liiga väike, et kaasa rääkida. Saksmaa KPl on liikmeid 4500, Saksa Vasakparteil 61 400.
Tänaseks piirduksingi selle jutuga, aga kuna Saksamaa on mulle pidevalt huvi pakkunud, siis siin on lingid minu ajaveebi, kus ma oma käimistest ja tähelepanekutest kirjutanud olen:
Berliini ööelust
Saksamaa haridusssteemist
Berliinist
Saksamaa 2005 aasta parlamendivalimiste eelsetest asjadest
Saksamaa rohelistest
Saksamaa sotsdemokraatidest
Pisut saksa telesaatest


0 Vastust to “Ida-Saksamaa poliitikutest”