Etüüdid Prantsusmaa ja Inglismaa vahel

Ça, c’est un pay perdu! karjub mulle prantslane ja teeb käelabaga lõdvast randmest tuulutamisele sarnanevat vehkimisliigutust. Nii saab see olema mitmeks kuuks ja päevad peale. Prantslane alustab virisemist hommikul ja lõpetab natuke enne õhtusööki, sest siis saab tal suu täis aperitifi ja ta ei leia enam hetkevajadust virisemiseks.

Muidu käib kogu jada umbes selles stiilis: selline riik nagu meil on – see ei vii kuhugi ainult allamäge ja aina hullemaks läheb – kogu oma palga ja teenitud raha maksan mina eraettevõtja riigile incroyable maksude näol – ja sellest saavad ilusti söönuks Ahmed ja Zair perega ja kas see on normal – ja üleüldse kuidas saab keegi Pariisis kogu selle mustuse ja saasta sees elada ma ei saa sinna päevaks ka mitte minna ma jään haigeks mul hakkab paha – jumal tänatud et me Yves’iga siia maale maja ostsime ja siin elada saame kus boucherie on siinsamas nurga peal ja lihunik lõikab suure noaga osavalt mulle kolm tõeliselt mahlast ja kaunist paksu veiseliha viilu ning tema poeg rullib need värskesse paberisse… krabin krabin…
Ja sealsamas üle väina elab inglane, kes istub pubis. Siis kui töö saab läbi, läheb ta pubbi. Kohe otse ja pintsakuga, kui ta töötab kontoris. Kui ta ei tööta kontoris, siis läheb ta flanellsärgiga maalähedasse ehtsasse pubbi. Ja ta mõtleb: kuninganna, aaah kuninganna, temale ma maksan hea meelega maksu kui ta edaspidigi nii kindel ja kaunis on – ja loomulikult on transport kallis, rääkimata üürist, kuid kas pole mitte mõõtmatult hea siia pubisse koguneda neljapäeva õhtul ja tähistada sõpradega nädalavahetuse algust – I’ll buy a round! Kõrvale võtame fish and chips ja ootame kuni Mollyl seelikuvärvli alt trussikud paistma hakkavad. Siis on õige aeg.
Järgmisel hommikul avastab ema Prantsusmaal, et ta tütre pea kubiseb täidest. Kuidas saab üldse täi nii suur olla?! Kuid ta on täpselt nii suur, kui ta on, ja muu siin ei aita, kui et ema haarab toru ja helistab koolidirektrissile ja hakkab pihta: Tere mina olen Francoise’i ema ja ma helistan – sest mis kool teil see selline on, kui juba kolmandat korda selle aasta jooksul tuleb mu tütar koju täidega – kuidas te siis üldse ei soorita mitte mingeidki kontrolle täide üle ja kes on see inimene, kellelt need täid iga jumala kord alguse saavad – c’est pas possible, ça! – aga kas teie olete praegu siin ja näete, kuidas minu tütar nutab voodi serval ja kui kaua läheb meil aega jälle, et nendest täidest vabaneda – ja ma tahan teada, kellelt need täid tulevad kogu aeg kogu aeg kogu aeg! Hah?
Samal hommikul ärkab noor inglise teismeline poiss pohmeluses. Talle meenub õrnalt eelmine õhtu, South Londoni pubiralli, Marki õde, ja töökoht, kuhu teda 20 minuti pärast oodatakse. Terve töönädala elab noor inglise poiss peo ootuses. Pubirallid veerevad tema kujutlusis meeletu tempoga reede suunas. Pidu on elu. Õlu on elu. Kes rohkem joob, on elu. Mida rohkem pubisid ühe öö jooksul läbi käia saab, on elu. Kes rohkem kordi klubi uksehoidja musklis randmest kaarega asfaldile veereb, on elu. Esimene metroo on elu…

Järgmisel päeval pihib inglise poiss mulle, et tal on nii paha olla, et ta ei suuda enam minutitki kauem tööl olla, kuid et eilne öö oli kõike seda väärt ja kahe tunni pärast läheb rong Bournemouthi, kus elab ta cousin ja seal on täna üliõpilaste õhtu ja õlu on vaid 1 nael pindi eest ja peab ikka loll olema kui kaasa ei taha tulla.
Sel ajal, kui inglise poiss istub Bournemouth suunal sõitvas rongis, algab prantsuse peres õhtusöök kaheksale. Laud on kaetud. Nii, kus on veiseliha hõrgus marinaadis pluss õhuline riis piprakastmes – ning kus on peale seda juustuvaagen, minust suurem – ning kus on magustoit crème brûlée, mis sa võtsid ahjust – ja kus on vein külalistetoas antiikpatjadel istudes? Jaa, minu poeg on 11-aastane ja minagi mõtlen tu sais, et tema inglise keele arendamiseks ehk peaksin panema ta aastaks inglise internaatkooli kõrgklassi noortele poistele, sest inglise keelt on vaja, et saada parem töökoht – ja mina arvan, et minu pojal on annet keelte peale ja miks ei võiks ta hakata kaunilt rääkima inglise keeles – kuid tu sais ma ei julge seda teha sest jumal teab – tead ju isegi kuidas need lood seal inglise poistekoolides on! pooled on seal kõik pédés´d ja minu poeg seal nende keskel – ma ei tahaks mingeid üllatusi eksole. Jaa, tõsi ta on, sa räägid õiget juttu, neid inglasi ei tea kunagi. Parem karta kui kahetseda. Tsk tsk tsk.
Peale prantslaste õhtusööki algab Inglismaal jalgpalli maailmameistrivõistlusteks valmistumine. Siis ei ole enam kellelgi kusagil asu. Kõik kõikjal on haaratud vääramatust jõust. Supermarketitest saab osta Inglise lipuga trussikuid, saunalinu, beebide söögipõllesid, lutte, päiekeseprille, päikesevarje, kingapaelu, grillahje, patsikumme, tuhatoose, munakeetjaid, vilesid, käekotte, kondoome. Pubid moonduvad lipuvärvides hooneteks, täis möirgavaid inimesi ja katsugu keegi öelda, et Peter Crouch ei ole funny! Inimesed võtavad endale vaba päeva, kui mängib nende tiim, ülemused annavad boonust tublimatele toetajatele, grill-liha kogused toitlustuskettides suurenevad pöördvõrdelises seoses meeskonna eduga, meediaväljaanded koonduvad ühise nimetaja alla – Football and Sports in General. Sööme, joome, kuni elame veel, kuni Inglismaa triblab maailma katusel! Haa hoo jaa jaa meie maa on Inglismaaaaaa! Magada ei saa. Magada pole vajagi. Vaat nüüd maitseb elu ise nõnda hea.
Vaikses õhtuhämaruses kimab aga mööda Normandia nõlvi väikene valge maanteemuhk vanaema Geneviève’iga roolis. Vanaema Geneviève hoiab paremas käes elegantset sigaretipitsi ning kiikab vallatult auto tahavaate peeglisse ning tema 87-aastased kortsud liiguvad väärikalt tulipunaseks võõbatud suu ümber. Geneviève sõidab tütrele külla. Geneviève’i autos mängib Mozart ning tagaistmel istub tema Cavalier King Charles – Pepi. Geneviève kaalub 41 kilogrammi ja on 1,51 m pikk. Geneviève armastab spagette ja koeri. Geneviève’i silmades on kõik, mida sa kunagi elu kohta teada oled tahtnud. Geneviève ütleb: „Kas tead, kui kaunis on elu! Prantsusmaal on nii ilus.” Geneviève liigub kiiremini valguse kiirusest. Geneviève on minu lemmikinimene Prantsusmaal.