O proletari, alla riscossa

Ajaloolist romaani kirjutades ütleksin, et 19. sajandi lõpu udusel hommikul mõtles Giovanni: “ma võin uskuda paavsti ja ma võin uskuda Antoniot”. Antonio oli üks neist, kes pakkus ühistööd ja võimalikku teistsugust tulevikku, kuid ka paavstimeelses vanas rahulikus udus oli midagi meelitavat. Giovanni mõistis, et tegelikult ei saa tagasi minna mingil juhul.

Põhja-Itaalia Emilia-Romagna regiooni talupojad olid esimesed, kes tollal kolhoose asutasid ja see andis majandusele ootamatult tugeva tõuke edasiarenguks. Kommunistide kantsiks jäid Kesk-Itaalia (Toscana, Umbria, Emilia-Romagna) ja Põhja-Itaalia tööstuslinnad ning nende olulisus seisnes alternatiivse elulaadi pakkumises võrreldes kiriklikuga. Kui Lõuna-Itaalias oli töölisi vähe, siis põhjas soodustas kommunistlikku liikumist just tugev ametiühing. Praktikas, eriti Emilia-Romagna regioonis, jäid mitmed kommunistid religioosseteks – seda isegi siis, kui katoliku kirik nimetas kommunismi “andestamatuks surmapatuks”. Ja nii jäigi Giovanni küsimus “kristlased või kommunistid” itaallaste peamiseks poliitiliseks valikuks kogu järgneva sajandi jooksul.

Vabariigi loomise ajal (1946) olid Itaalia peamisteks parteideks Democrazia Cristiana (DC) ehk kristlikud demokraadid, Partito Socialista Italiano (PSI) ehk sotsialistid – kuni teise maailmasõjani üks olulisemaid vasakjõude – ja Partito Comunista Italiano (PCI) ehk Itaalia Kommunistlik Partei. Koos mõnede väiksemate vasakjõududega ühinesid PSI ja PCI 1948. aasta valimistel koalitsiooniks nimega Fronte Democratico Popolare, kuivõrd 1946. aasta valimistel olid sotsialistid ja kommunistid saanud kokku rohkem hääli kui kristlikud demokraadid.

Kaks aastat hiljem peetud üldvalimisi räsis aga juba külm sõda ja USA Trumani doktriini aegne anti-kommunistlik võitlus. Ühendriigid hoiatasid itaallasi kommunismi kui Euroopas leviva hävingu eest – retoorilis-propagandistlikud raadiosaated ja ajaleheartklid spämmisid Itaalia meediatarbijaid metafooridega “kommunismitulekahju”, “üleujutus” ning “punane palavik”. Lisaks rahastas USA ka Itaalia paremtsentristlike parteide valimiskampaaniat, et vähendada kommunistide šanssi valitsusse jõuda. DC taga olid ka kiriklikud jõud ning 48 protsendiga häältest võidetigi valimised.

Democrazia Cristiana jätkas valimiste võitmist järgneva 44 aasta jooksul, jäädes võimule kuni 1992. aastani. See ei muutnud aga kommunistide populaarsust Põhja- ja Kesk-Itaalia mainitud “punastes” regioonides, kristlike demokraatide võimulolek karakteriseeris toona pigem külma sõja tingimusi kui itaallaste poliitilisi vaateid. Samas väärivad kommunistlike vaadete muutumine ja areng, Brigate Rosse, anni di piombo, compromesso storico, Aldo Moro ja eurokommunism omaette kajastamist – aga seda juba järgmistel kordadel.

Hetkel on Itaalias kolm suuremat parteid, kes ennast kommunistideks nimetavad:

Partito della Rifondazione Comunista (PRC, Rifondazione), [“Kommunismi taasloomise partei”]
Partito dei Comunisti Italiani (PdCI) [“Itaalia kommunistide partei”]
Movimento per il Partito Comunista dei Lavoratori. [“Liikumine tööliskommunistide partei heaks”]
1991. aastal pidas PCI oma viimase kongressi, et kujundada end ümber sotsiaaldemokraatlikuks parteiks “Partito democratico della sinistra” (PDS) [“Vasakdemokraatlik partei”]. Armando Cossutta, pikaaegne NSVL-i toetaja (keda on kahtlustatud ka NSVLi heaks spioneerimises) seda muutust ei aktsepteerinud. Tema juhtimisel moodustaski PCI äärmuslik vähemusrühmitus uue partei Partito della rifondazione comunista, mis ühendas endas tervet galeriid väiksemaid vasakpoolseid ja kommunistlikke rühmitusi (üks olulisemaid ehk Democrazia Proletaria (DP)), sellesse parteisse suudeti korraga kaasata nii stalinistid kui trotskistid.

Esimeseks PRC juhiks sai senine ametiühingutegelane Sergio Garavini, kes väidetavalt püüdis tõesti kommunismi ranges mõttes “taasluua” – nii nagu partei juba enda nimes deklareeris. Reaalseks liidriks oli parteis siiski Armando Cossutta, kes Garavini mõtteid täielikult ei pooldanud. Oma mõjuvõimu säilitamiseks organiseeris ta 1994. aastal Rifondazione poliitiliseks sekretäriks Fausto Bertinotti – märkimisväärselt hea esinemisoskusega milanolase, kelle populaarsus ja sihikindlus muutus hiljem ka Cossuttale endale ebasoodsaks.

Bertinotti, tollase CGIL-i, Itaalia peamise ametiühingu, (äärmus)vasakpoolseima tiiva – Essere Sindacato – juht, loobus seejärel ametiühingutegevusest. Ometi on Bertinotti seniajani tegev nii tööliste õiguste kui majanduse valdkonnas. Itaalia vasaktsentristlikud parteid on Bertinottile korduvalt pakkunud tööministri kohta – ja Bertinotti-poolsed keeldumised sellest on juba rutiiniks saanud.

1994. aasta detsembris kukkus Silvio Berlusconi (Forza Italia) esimene valitsus, olles võimul olnud vähem kui aasta. Ning jaanuaris 1995 nimetati peaministriks Itaalia Panga ja IMFi endine ametnik Lamberto Dini, kes lõi tehnokraatliku valitsuse – valitsuse, kus otsusetegijad on tippspetsialistid. PDS toetas Dini valitsust ning püüdis ka PRC-d mõjutada sedasama tegema. Bertinotti ja Cossutta küll ei nõustunud, kuid paraku polnud see nii kõigi PRC liikmete puhul.

Rifondazione sees tekkis esimene suur lõhe, mille tulemusena PDS-i pooldanud liikmed, kaasa arvatud Garavini, lahkusid Rifondazionest ja lõid poliitilise ühenduse Comunisti Unitari, mis hiljem liitus PDS-iga. See episood demonstreeris endise PCI (Itaalia kommunistliku partei) siseste isiklike ja poliitiliste sidemete tugevust ja seega lihtsat võimalust Rifondazionega manipuleerida, andes näiteks PDS-ile soodsa positsiooni ähvardada Rifondazionet uute jagunemistega.

1996. aasta valimistel sõlmis Rifondazione kokkuleppe Romano Prodi poolt juhitud koalitsiooniga l’Ulivo (l’Ulivo – insieme per l’Italia, Oliivipuu – üheskoos Itaalia eest), mis ühendas vasakpoolseid ja tsentristlikke parteisid. Rifondazione soostus esitama ainult väikse arvu kandidaate teatud ringkondades, toetades l’Ulivo kandidaate kõigis teistes (loomulikult l’Ulivo toetas ka neid ning ei omanud Rifondazione ringkondades omi kandidaate). l’Ulivo võitiski napilt Berlusconi juhitud paremtsentristlikku koalitsiooni Polo delle Libertà (praegune Casa delle Libertà, mis on peaaegu alati olnud mingil kombel seotud ka neofašistlike rühmitustega).

Valimistulemused aga andsid Rifondazione’le otsustava arvu hääli Prodi esimese valitsuse püsimiseks ja seega ka positsiooni valitsuse agenda mõjutamiseks – nagu näiteks töönädala vähendamine 35 päevale. Rifondazione suhted Prodiga olid alguses märkimisväärselt head ja see muutis PDSi oma positsiooni pärast rahutuks. Nii asust PDS toetama uut poliitikat ning avaldama sellega Prodile survet. Näiteks pidi Prodi näiteks taganema oma lubadusest toetada 35-tunni-seadust. Aina enam muutus oluliseks USA vajadus leida toetust Kosovo sõjale, mis tekitas veelgi lahknevusi PDS-i ja PRC vahel.

Et rõhutada euroopalikuks sotsiaaldemokraatlikuks parteiks muutumist, vahetas PDS 1997. aastal oma sümbolil sirbi ja vasara sotsiaaldemokraatide punase roosi vastu ja ühines mõningate väiksemate vasakparteidega, moodustades Democratici di Sinistra (DS) [Vasakdemokraadid]. Muuhulgas, pärast 2006. aasta valimisi lubas DSi juhtkond liitumist tsentristliku parteiga Democrazia è Libertà – La Margherita (DL) [Demokraatia ja vabadus - karikakar], kellel on ka katoliiklaste tugev toetus.

1997. aastal kasutas DS-i liider Massimo D’Alema taas PCI sidemete loodud võimalust lüüa kiil PRC liikmete vahele – soovides ise ilmselt Prodi ametikohta –, sõlmides kokkuleppe Armando Cossuttaga. Viimane lootis D’Alema abiga lüüa Bertinottit, kes ei olnud selgelt valmis minema kompromissile näiteks Kosovo sõja osas. Bertinotti aga leidis toetust trotsikistliku vähemuse hulgas ja see tagas talle jätkamise PRC peasekretärina. Edasine aga jätkus D’Alema soovide kohaselt. Armando Cossutta ja tema pooldajad lahkusid PRCst ning lõid uue poliitilise ühenduse Partito dei Comunisti Italiani (PdCI), 1998. aasta usaldushääletusel valitsusele (mozione di sfiducia) ei toetanud PRC ja Bertinotti Prodit, mille tulemusena valitsus kukkus (paari häälega Camera dei Deputati, Itaalia parlamendi alamkoja, hääletusel) ning D’Alema jätkas peaministrina. PdCI püsis tema toetajana ning pooldas ka sõjategevust Kosovos, samal ajal kui Rifondazione püsis selgelt sõjavastasena.

Seekordse lõhenemise mõju valijaskonnale oli märkimisväärsem, kuigi PdCI ei saanud kunagi rohkemat kui pooli Rifondazione häältest. DS jätkas püüdlustega PRC-d hävitada nii poliitiliselt kui finantsiliselt. Näiteks on PdCI sümbol loodud küllalt sarnasena PRC omaga – piisavalt, et valijaid segadusse ajada ning valimissedelitel on need kaks olnud millegipärast alati üksteise järel – see võib olla tingitud näiteks DS-i headest sidemetest Itaalia valimisbürokraatiaga. Rääkimata DS-i “soovitustest” vasakpoolsetele ajakirjanikele ja ka muudele tegutsejatele rünnata Bertinottit, viidates tema sidemetele Berlusconiga. Märkimist väärib siin ehk fakt, et D’Alema avaldab oma raamatuid Berlusconile kuuluvates kirjastustes. 2001. aasta valimiste eel käitus DS nii, nagu ei osaleks Rifondazione parlamendi ülemkoja, Senato della Repubblica valimistel ning “soovitas” neil osaleda ainult Camera valimiste proportsionaalses osas. Sel ajal oli proportsionaalne esindatus minimaalne, Itaalia keerukast valimissüsteemist ja selle muutustest samuti mõni teine kord. Meedia terava rünnaku all pidi PRC selle “ettepanekuga” nõustuma, kuid otsustas siiski osaleda Senato valimistel – ning hiljem on just seda otsust peetud vasaktsentristide lüüasaamise põhjuseks 2001. aasta valimistel.

Rifondazione jäi aga siiski ellu ning vaatamata kõigele ei loobunud Bertinotti oma sõjavastastest ja globaliseerumisvastastest põhimõtetest. Ta püüdis luua uut kokkulepet endise l’Ulivo koalitsiooniga, mis enne 2006. aasta valimisi ka õnnestus (kokkuleppe saavutamist lihtsustas kindlasti ka valimissüsteemi reform 2005. aastal). Sellest kokkuleppest tulenevalt loodi uus vasaktsentristlik koalitsioon L’Unione: ja esimest korda Itaalia ajaloos osalesid vasakparteid valimistel ühendatuna. Nii kaotaski 2006. aasta üldvalimistel Berlusconi juhitud koalitsioon Casa delle Libertà vasaktsentristide ühendusele. Berlusconi ei ole ikka veel kaotusega leppinud, kasutades kõiki legaalseid viise (rääkimata meediast) tulemuse vastu protesteerimiseks. PRC tulem 7% oli kolmas kõigist L’Unione parteidest ning nende paremuselt teine tulemus valimistel üldse (1996 8%, vrd. 2001 5%).

Bertinotti valiti pärast 2006. aasta valimisvõitu Camera dei Deputati spiikriks ja loobus seega oma peasekretärikohast Rifondaziones. Selle partei praegust peasekretäri Franco Giordano’t peetakse üleminekufiguuriks PRC uuendamisel ning arvatav tulevane liider on Gennaro Migliore. Migiliore oli PRC noorteorganisatsiooni Giovani Comunisti (Noored Kommunistid) liider aastatel 1995-1997 ning 2006. aastast kuulub ka Camera’sse. PRC on mõningates majanduslikes raskustes, millele loodetakse Migliore abiga leevendust leida.

Hiljuti lahkus PRC-st trotskistlik tiib eesotsas Marco Ferrandoga, et moodustada Movimento per il partito comunista dei lavoratori. Ferrando oli PRC Senatikandidaat, ent tema seisukohavõtud Iisraeli teemadel panid Rifondazione tema kandatuuri tagasi võtma. Nimetades Rifondazione seisukohti valitsuse mõningate otsuste kohta liiga mõõdukateks, lahkus Ferrando mõne kuu pärast parteist et luua Movimento. Parempoolne meedia on neile pakkunud teatavat kajastust – et luua konkurentsi PRC-le, kuna Movimento radikaalne platvorm võib olla osale PRC valijaskonnast enamsümpaatne. Võib juhtuda, et Migliore püüab Movimentoga jõuda mingisugusele koostöökokkuleppele.

PdCI poliitiline identiteet väljendub peamiselt Rifondazione-vastasuses, nad toetasid D’Alema ja tema järglase Giuliano Amato mõõdukaid valitsusi. Praegu esitab PdCI ennast “puhta ja vapra” vasakjõuna, et kasutada ära Rifondazione keerulist olukorda, kuid PdCI usaldatavust oma võimaliku valijaskonna silmis mõjutab ikka veel vana toetus Kosovo sõjale ning Diliberto (D’Alema valitsuse justiitsminister, PdCI üks juhte) ja Cossutta alatuks nimetatud käitumine 1998. aastal Bertinotti suhtes. ”Ma ei unusta kunagi,” ütles mulle üks Itaalia kommunist, “seda pilti 1998. aasta lõhestumise päevast, kui Cossutta ja Diliberto surusid naeratades üksteise käsi üle Bertinotti pea, kellega nad koos Camera’s olid istunud. Selline tüüpiline stalinistlik käitumine diskrediteeris kogu nende tegevust”.
——————————————————————————–

*******

Eelnev kirjatükk on inspireeritud Sirje sissekandest, mis kirjeldas tema kogemusi Itaalia kommunistidega. Üritasin anda mingisugust ülevaadet, mis ühe või teise partei nime taga peitub ja millised olid kommunistlike parteide ühinemised-lagunemised pärast 1991. aastat. Tegemist ei ole sügava uurimusega vaid allikate sünteesiga, info olen saanud peamiselt järgmistest kohtadest: Corriere della Sera, La Repubblica, BBC News, Socialist Review and International Socialists, Wikipedia, Paul Ginsborgi raamat “A History of Contemporary Italy”, teleuudised erinevatelt Itaalia telekanalitelt ning muidugi vestlused itaallastega.

About these ads

25 Vastust to “O proletari, alla riscossa”


  1. 1 sirje 7.01 2007, 23:03

    Wow! Suur tänu nii korraliku ülevaate eest!

  2. 2 Piret 8.01 2007, 23:36

    Toesti vaga huvitav lugemine. Ja haaravalt kirjutatud ka, ei arvanudki, et Itaalia kommunistid olid nii huvitavad.

  3. 3 Urmo Jaaska 8.01 2007, 23:41

    Euroopa. Inimeste silme läbi.

  4. 4 Mirri 9.01 2007, 22:13

    Väga kaasakutsuv lugemine. Mul tekkis kohe huvi Itaalia nüüdisaegse poliitika vastu. Seni on see maa mulle kuidagi ajalooraamatu illustratsioon olnud. Ajalooraamatu, mis käsitleb Vana Aega.

  5. 5 Mattias 10.01 2007, 6:34

    Kirjutage veel selliseid ülevaateid! Ntx hispaania ja baskid.

  6. 6 oudekki 14.01 2007, 18:11

    Aitäh, Mattias, aga ma jään veel mõneks ajaks Itaalia juurde. Hispaania allikate lugemisega jään ma lihtsalt hätta :-)

  7. 7 sirje 14.01 2007, 20:38

    Nägin eile Gennarot ja küsisin, et mis värk on. Ei tema ega keegi teine ei arvanud, et Gennarost võiks niipea uus esimees tulla. Franco Giordano on samas täiesti vastand Bertinotile, kelle ruumi astudes kõik seisma jäävad. Franco Giordano on selline vaikne ja tagasihoidlik.

  8. 8 oudekki 15.01 2007, 12:02

    Vaadates Gennaro tegemisi jääksin mina siiski oma ennustuse juurde. Noh, ma ei julge ütelda, kui ruttu see võiks juhtuda, ühest küljest on ta Itaalia mõttes väga noor (sünniaasta 1968), teisest küljest toimuvad muutused selles riigis teinekord peadpööritava kiirusega :)

    Kuidas sulle tundub, Sirje, kuidas inimesed Gennarot respekteerivad – ja millised on tema enda suhtlemismaneerid teistega?

  9. 9 sirje 15.01 2007, 17:00

    Ma olen teda põhiliselt rahvusvahelises seltskonnas näinud. Aga ma olen ka tema ja nende partei noorliikmetega mööda Rooma ööklubisid ringi käinud ja selles seltskonnas on ta väga sõbralik ja oma poiss. Kunagi mind häiris pisut, kuidas ta Bertinotile poeb, aga see tasus talle ka väga kiirelt hästi ära. Sel nädalavahtusel Bertinotit Berliini koosolekul ei olnud ja Gennaro tundus väga tõsiseks muutunud olevat. Respekteeritakse teda kindlasti.

  10. 10 Oudekki 18.02 2007, 22:48

    Ja nagu nàitas Rifondazione esindajate kàitumine Vicenza manifestatsiooni eel – Giordano “juhtimist” pole kunagi olnudki, aga kahjuks ei suuda Migliore kriitilises olukorras enese juurde kindlaks jààda – aga nii oluliste teemade puhul on vaja, et partei oma valijatele selgelt nàitaks, et nonde mòtete eest seistakse. Lòpuks oli Bertinotti taas see, kes “pàeva pààstis”, yteldes “kui ma poleks presidente della Camera, siis ma làheksin ise ka Vicenzasse”. Aga Migliore on mòneks ajaks oma liidrishansid maha mànginud, eks nàis mis edasi juhtuma hakkab :)

  11. 11 stop hair loss in young women 3.09 2013, 8:44

    Thank you, I have just been looking for information
    about this subject for ages and yours is the greatest I’ve discovered so far.
    However, what about the conclusion? Are you sure about the source?

  12. 12 Carmine 3.09 2013, 8:49

    Good post. I learn something totally new and challenging on websites I
    stumbleupon on a daily basis. It will always be exciting to read content
    from other writers and use a little something from their web sites.

  13. 13 artcenter.nfu.edu.tw 19.09 2013, 7:57

    Your method of telling the whole thing in this piece of writing is
    genuinely nice, all be able to effortlessly understand it, Thanks a lot.

  14. 14 kapper openingstijden 25.09 2013, 12:19

    I must thank you for the efforts you’ve put in writing this site.
    I’m hoping to see the same high-grade blog posts from you in the
    future as well. In fact, your creative writing abilities has inspired me
    to get my own, personal website now ;)

  15. 15 personal 3d viewer 25.09 2013, 15:05

    Whoa! This blog looks exactly like my old one!
    It’s on a entirely different subject but it has pretty
    much the same page layout and design. Superb choice of
    colors!

  16. 16 Smithingtools.Com 27.09 2013, 4:37

    Your style is so unique compared to other folks I have read stuff from.
    Thank you for posting when you have the opportunity, Guess I’ll just bookmark this blog.

  17. 17 iphone tracking 15.10 2013, 16:31

    It’s a shame you don’t have a donate button! I’d without a
    doubt donate to this brilliant blog! I guess for now i’ll settle for book-marking and adding your
    RSS feed to my Google account. I look forward to fresh updates and will talk about this blog with my Facebook group.

    Talk soon!

  18. 18 http://blanicanid.netfast.org 7.11 2013, 4:35

    Hello I am so thrilled I found your website, I really found you by
    accident, while I was looking on Aol for something else,
    Anyhow I am here now and would just like to say many thanks for a marvelous post and a all round thrilling blog (I also love
    the theme/design), I don’t have time to read through it all at
    the moment but I have bookmarked it and also added
    in your RSS feeds, so when I have time I will be back to read more, Please
    do keep up the superb job.

  19. 19 android locator 3.12 2013, 6:47

    Hello! I just wanted to ask if you ever have any issues with hackers?
    My last blog (wordpress) was hacked and I ended up losing a few months of hard work due to no data backup.
    Do you have any solutions to protect against hackers?

  20. 20 how to stop drinking 26.03 2014, 1:41

    I am sure this piece of writing has touched all the internet visitors, its really really pleasant
    paragraph on building up new website.

  21. 21 Casa Grande Indoor Storage 26.03 2014, 4:37

    Hey! This is my 1st comment here so I just wanted to give a quick shout out and tell you I genuinely
    enjoy reading your blog posts. Can you suggest any other blogs/websites/forums that cover the same subjects?

    Many thanks!

  22. 22 homepage 19.06 2014, 18:13

    Howdy! I know this is sort of off-topic however I had to ask.

    Does managing a well-established blog like yours require a massive amount
    work? I’m brand new to running a blog but I do write in my journal daily.

    I’d like to start a blog so I can easily share my own experience and views
    online. Please let me know if you have any recommendations or tips for new aspiring blog
    owners. Appreciate it!


  1. 1 Kunas itaallased valima lähevad? « Italia - il belpaese Tagasisideviide, 14.02 2008, 21:54
  2. 2 Kas võiks valida Berlusconit? « Italia - il belpaese Tagasisideviide, 31.03 2008, 12:05
  3. 3 Tehke poliitikat ukselt uksele, tänavast tänavasse… « Italia – il belpaese Tagasisideviide, 13.06 2009, 9:01

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: