Mu multinatsionaalselt sõpruskonnalt sajab postkasti ikka vahel rahvuskultuurieripärasid pilavaid naljakesi, mis sageli tabavad päris õigesse punkti.
Niimoodi saabus kunagi mu meilile pariislasest tuttavalt pikk ja päris vaimukas loetelu, millest jupike oleks:
“Te olete elanud Belgias liiga kaua, kui teil on kolmes värvis prügikotte erinevat sorti prügi jaoks ja te mäletate peast, missuguse koti peab missugusel päeval maja ette tõstma.” Tuleb tunnistada, et ma olen liiga kaua Belgias elanud, kuigi kohati tekitab emeriitprofessorlik hajameelsus mul prügipäevade meelespidamise raskusi.
Üldiselt on belglane tõesti usin sorteerija. Eks ta on ka oma hea elu ja -olu juures suur prügi tekitaja. Suur osa majapidamisi sorteerib tekkinud jäägid vähemalt nelja hunnikusse: paber; klaas; plastik-metall-joogikartong; muu prügi. Paljudel on veel rohelist värvi konteiner, kuhu käivad bioloogilised jäätmed, või on neil selleks tarbeks aia nurgas kompostikast. Ainus kohatud mittesorteerija oli kunagi mu ameeriklasest keelekursuse kaaslane, kes teatas, et ta ei viitsi sorteerida. Kas saab enam stereotüüpsemat juhtu olla? Aga ta sai korralikult läbi nahutatud ja vaevalt ta enam julgeb tunnistada, et ei sorteeri.
Ma ei arva, et belglast saaks laialdases tõsiusklikus rohelises meelsuses “süüdistada”, kuigi näiteks üle poole tarbitavast paberist ja 87% klaasist läheb taaskasutusse. Pigem on prügimajandus neile väga mugavaks tehtud. Kui paljud eestlased põhjendavad oma prügi mittesorteerimist konteinerite puudusega, nende tühjendamisprobleemide või kaugusega, siis belglane tõstab lihtsalt vastavalt kuupäevale oma prügikoti või konteineri maja ette, kus see hommikuehas minema viiakse. Lisaks üllale loodusesäästmise ideele püütakse inimesi motiveerida ka rahaga – loomulikult on kõige kallim tavaline, sorteerimata prügi, ning vastavalt taaskasutuse lihtsusele kukub hind. Biojäätmed viiakse vähem kui poole tavaprügi hinnaga, plastik-metall-joogikartong 12 sendi eest ja paber lausa tasuta minema.
Mugavus aga maksab, vähemalt kaudselt, näiteks minu kodukülas elab natuke üle 12 tuhande elaniku ning peaaegu 80% neist ühepereelamus. Siiski kulutab külavalitsus üksnes biojäätmete veole 200 tuhat eurot aastas. Teisalt läheb valimatu prügi aastateks ladustamine veelgi kallimaks. Belgias elab 10 miljonit elanikku kolmandiku võrra Eestist väiksemal pindalal, teisisõnu: sobivat maatükki, kuhu sodi paigutada, pole lihtne leida.
Prügist võimalikult kiire ning loodusele vähekoormav lahtisaamine on kallis. Ja tingimustes, kus leidub veel piisavalt kauneid metsasalusid, kuhu oma olmejäätmed tasuta (mahapanija jaoks tasuta) poetada, pole taaskasutuse vajadus nii teravalt tajutav. Aga sellega mittetegelemine läheb pikemas perspektiivis ühiskonnale hulga kallimaks.
1 Response to “Prügiga tegelemisest”