Minu esimene kokkupuude Euroopa vasakpoolsetega

See, et minust sai Vasakpartei (tol ajal kandis veel Tööpartei nime) välisekretär, oli täiesti juhuslik, nagu peaaegu kõik head asjad, mis mu elus on juhtunud.

Istusin Tööpartei kontoris ja lugesin nende emaile. Leidsin sealt ühe inglisekeelse, mis rääkis, et Kreekas toimub sotsiaalfoorum ja meid kutsutakse sellest osa võtma. Küsisin teistelt, et kas keegi on huvitatud sinna minemisest. Kellelgi ei olnud vaba aega. Kuna kõik kulud lubati kinni maksta ja ma polnud kunagi enne Kreekas käinud, siis leidsin, et miks siis mitte minna.

Vahemärkusena võiks öelda, et ma ei saa just öelda, et aastal 2002 mind välispoliitika oleks rohkem huvitanud kui keskmist eestlast. Poliitika vastu olin pigem huvi tundma hakanud sisepoliitika pärast, mis ei vastanud minu ettekujutusele demokraatlikust heaoluriigist.

Sõitsingi siis Kreekasse, üksinda ja tundmata ühtegi inimest, kes seal olema pidid. Ateena oli kindlasti elamus, ma ei olnud eriti harjunud, et tänaval mandariinipuud kasvavad. Kuna õhtul läks kiiresti pimedaks, siis proovisin ühe mandariini järgi ka – ei olnud just kõige parem sort, aga kõlbas küll. Kohalikud neid sööma ei pidavat ja nad isegi arvavad, et nood ei kõlba süüa. Mul mandariinide suhtes eelarvamusi ei esine.

Poliitiliste koosolekute kogemus puudus mul täiesti. Ürituse organiseerijateks oli Kreeka roheliste sotsialistide erakond Synaspismos. Kreekas, nagu ka teistes Euroopa riikides, on parlamendis peale sotsiaaldemokraatide veel ka sotsialistid ja kommunistid. Peale nende on Kreekas veel hulk marksistlikke ja muid väiksemaid vasakpoolseid parteisid. Kusjuures – Kreekas on kommunistid isegi poole populaarsemad kui sotsialistid ja saavad valimistel umbes 10 protsenti häältest! Kreekas on ka eraldi roheliste erakond, aga parlamendivalimistel nad viimati ei osalenud ja kohalikel valimistel tegid mõnedes piirkondades koostööd radikaalsete vasakpoolsetega. Vasakpoolsus on Kreekas üldse päris populaarne. Ühest küljest peavad politoloogid seda ortodokse õigeusu traditsioonidega sobivaks ideoloogiaks ja teiselt võib tuleneda ka sellest ajast, kui Kreekas oli Mustade Kolonelide diktatuur aastatel 1964-1974 ja kommuniste taga kiusati ja mitte vähe. Hoolimata populaarsusest on praegune Kreeka Kommunistlik Partei oma radikaalse vasakäärmuslusega minu maitsele vastuvõetamatu. Mulle meeldib inimõigustesse märksa liberaalsem ja ärakuulavam suhtumine.

Praegu on Kreekas peaminister konservatiiv Kostas Karamanlis. Aasta tagasi, kui Euroopa Vasakparteil oli Ateenas I kongress, käisime koos mõnede teiste vasakpoolsetega ka peaministri lühikesel päevasel vastuvõtul. “Vahetati vastastikku viisakusi” on sellise kohtumise tavaline sisu. Kohtumisele olid tulnud Euroopa Vasakparteist need inimesed, kes ei kuulu ei oma riigi parlamenti, ega Euroopa Parlamenti. Tuntud vasakpoolsed poliitikud ei saa endale lubada teise riigi konservatiivist peaministriga avalikku ja ametlikku kohtumist. Sellel suvel olid Kreekas suured üliõpilaste demonstratsioonid, mida politseiga maha suruti. Üliõpilased tulid tänavale, kuna istuv valitsus plaanib hakata vähendama riiklike ülikoolide tasuta hariduse osatähtsust ja soodustada hoopis eraülikoolide rajamist.   

Tagasi tolle 2002 aasta koosoleku juurde. Kreeka poliitikud armastavad rääkida pikalt ja põhjalikult. Ilmselt on neil selline harjumus juba Platoni aegadest sisse harjunud. Mina aga ei olnud harjunud pikkade poliitiliste sõnavõttudega. Minu jaoks oli hoopis huvitavam kuulata näiteks ühte Inglise ametiühingute bossi, kes konkreetselt ja asjast rääkis ja ega ma ju tegelikult liiga palju Euroopa ametiühingutest ka ei teadnud, Eestis läks ametiühingutel sellel ajal suhteliselt halvasti.

Päevakava vaadates avastasin, et ka minule oli kenasti sõnavõtu tarbeks aeg planeeritud. Rääkida suure hulga rahva ees poliitikast ja seda veel inglise keeles! Rahvale, kes ootab pikka ja paksu filosoofiat – tänan, täna mitte. Teised küll rääkisid, et ohh mis see siis ära ei ole ja tegelikult on rääkimine nauding. Olen nõus, rääkida on tore jah, aga ma ei saa niimoodi – viuhti – täiesti võõrastele inimestele, kelle sisemistest reeglitest ja tõekspidamisest ma suurt midagi ei tea, kohe inglise keeles rääkima hakata.

Õnnestuski ära nihverdada! Järgmiseks korraks ma juba teadsin, et midagi peab ette valmistama, sest neid poliitikuid, kes Euroopas koosolekutel vaikselt nurgas istuvad, positiivselt ei vaadata.

Nagu alati kõikide koosolekute lõppedes toimus ka tolle päeva lõpus õhtusöök. Seal õppisin ma neid inimesi rohkem tundma ja sain teada veel ka seda, et kreeka köök on ilmselt üks parimaid, mida ma kunagi saanud olen ja kui midagi lauale tuuakse, ei tasu seda liiga palju ette tõsta, sest lauale toomine jätkub mitu tundi ja söögid lähevad aina paremaks. Söömaaeg algab natuke enne südaööd ja lõpeb järgmises päevas.

Aga siin ma nüüd praegu oma jutu lõpetakski, järgmine kord mõnest teisest vasakpoolsest koosolekust mõnes teises riigis.